Kui keemiatehas plahvatas

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

VAID kümme päeva pärast New Yorgis asuva Maailma Kaubanduskeskuse ründamist toimus 21. septembril 2001 Edela-Prantsusmaal keemiatehases õnnetusjuhtumi tagajärjel tohutu plahvatus, mis tekitas suurt kahju Toulouse’i äärelinnades. Prantsuse uudisteajakiri „Le Point” kirjeldas seda kui „Prantsusmaa hirmsaimat tööstuskatastroofi pärast Teist maailmasõda”.

Plahvatas umbes 300 tonni väetist, mis jättis 50-meetrise läbimõõduga ja 15 meetri sügavuse kraatri. Kärgatuse ja selle lööklaine tagajärjel hukkus 30 inimest ning sai vigastada rohkem kui 2200. Umbes 2000 kodu hävisid ja 27 000 kodu 8 kilomeetri raadiuses said kannatada. Tekkis paanika, sest inimestel sugenes väärarusaam, et juhtunus oli süüdi terrorirünnak ja et tehasest on lahti pääsenud mürgipilv.

Mitmed Jehoova tunnistajad said plahvatuses viga ja paljud tundsid selle mõjusid muul viisil. Kristlik armastus ajendas usukaaslasi kohe neile appi ruttama (Johannese 13:34, 35). Järgnevalt esitame ülevaate nende abistamispingutustest.

„Hoonest ei jäänud järele mitte midagi”

Khoudir on üks ellujäänutest, kes keemiatehases töötas. Plahvatus ja lendav praht lõid ta oimetuks, põhjustades lõualuumurru ja rangluunihestuse. Benjamin, kes töötas keemiatehase naabruses, paiskus kolme meetri kaugusele kontori vastasseina. Lendavad klaasikillud tekitasid mitu lõikehaava ja torkasid tema paremasse silma, kahjustades nägemist. „Õnn oli, et ma ei istunud laua taga,” ütles ta. „Minu toolile lendas umbes 600 kilo telliseid.”

Tehasest 200 meetrit eemal olevas koolis õpetajana töötav Alain tegi plahvatuse momendil paljundusmasinaga koopiaid. Ta ütles: „Hoonest ei jäänud järele mitte midagi peale rauajuppide. Seinu, katust, mitte midagi. Sain klaasitükkidega pihta. Terve mu nägu oli haavu täis. Tunne oli selline, nagu oleks kaikaga näkku saanud.” Alain jäi ühest silmast pimedaks ja on kärgatuse tagajärjel pooleldi kurt.

Appitulnute kärmed pingutused

Esimesel võimalusel võtsid õnnetusest mõjutatud Jehoova tunnistajate 11 koguduse vanemad ühendust iga oma koguduse liikmega, et kontrollida, kas nad said vigastada või kannatasid kahju. Nende juurde, kes kõige rohkem abi vajasid, saadeti viivitamatult vabatahtlikud. Need vabatahtlikud said peagi teada, et kahjustatud on umbes 60 tunnistajate kodu, ja nad abistasid umbes kümmet peret kolimisel. Samuti aitasid vabatahtlikud parandada kahte kahjustatud kuningriigisaali. Lisaks pakkusid nad praktilist abi kindlustusnõuete vormistamisel.

Catherine ja Michel elavad kohe tehase vastas. Catherine sõitis plahvatuse ajal autoga. Ta selgitab: „Alguses tundus, et see on maavärin. Mõne sekundi pärast kuulsime plahvatust. Ja siis nägime suitsu. Sõitsin oma kodu poole, ja see oli nagu sõjapiirkond. Kõik majad olid saanud kannatada ja poeaknad purunenud. Inimesed jooksid tänavatel. Teised istusid või lamasid keset teed, nutsid ja karjusid. Kodus olid kõik aknad koos raamidega eest lennanud ja ühtegi ust polnud ees. Meie kristlikud  vennad ja õed tulid kärmesti appi. Pärastlõunaks oli kohal koguduse meeskond, kaasas ämbrid, luuad ning kiled, millega aknaid katta.”

Ka Alain ja Liliane elavad otse tehase naabruses. Löök läbistas nende korteri. „Kõik lendas puruks,” ütleb Alain. „Seinad ja kahhelplaadid olid mõranenud, aknad, uksed ja mööbel täiesti hävinud. Mitte midagi ei jäänud terveks. Meie kristlikud vennad tulid viivitamatult appi. Nad koristasid ära prügi ja aitasid puhastada ka teisi meie maja kortereid. Meie naabrid olid väga üllatunud, nähes nii palju inimesi appi tulevat.” Hommikul enne plahvatust helistas Alainile piibliõpilane, kes palus teda enda juurde Piiblit uurima. Lilian oli läinud asju ajama. Nõnda ei olnud kumbki neist kärgatuse ajal kodus.

Jehoova tunnistajad ei aidanud mitte ainult koguduseliikmeid. Pärast üksteise aitamist abistasid nad ka oma naabreid, koristades korteritest prahti ja kattes katkisi aknaid. Naabrid olid väga tänulikud ja imestasid, et seda tehti tasuta.

Tunnistajad pakkusid abi ka kohalikele võimudele, kes ei suutnud üksi purustuste likvideerimisega toime tulla. Nad koristasid koole ja teisi üldkasutatavaid hooneid. Ühes naabruskonnas saatsid kohalikud võimud tunnistajatest vabatahtlikud ukselt uksele inimestele abi pakkuma.

Vaimse abi pakkumine

Lisaks ainelisele abile vajasid mitmed plahvatuse piirkonnas elanud tunnistajad vaimset abi. Seepärast külastasid reisivad ülevaatajad koos kohalike koguduste vanematega õnnetuses kannatada saanud inimesi. Külastatavad hindasid seda abi väga. Catherine ütles: „Kogudusevanemad olid meile suureks toetuseks. Nad tulid meid julgustama. Seda me vajasime tegelikult rohkemgi kui materiaalset abi.”

Õnnetuse järel kiiresti tegudes avaldunud kristlik armastus pani inimesi tegema huvitavaid kommentaare. Üks raskelt vigastatud tunnistaja sõnas: „Me ei tea, mida homne päev toob. Me peame pidevalt Jehoovat teenima, nagu elaksime viimast päeva” (Jakoobuse 4:13–15). Teine tunnistaja tegi kokkuvõtte: „Kõik see on aidanud meil mõista, et me ei tohiks olla liiga kiindunud materiaalsetesse asjadesse. Tõelisi väärtusi võib leida just Jehoova rahva hulgas.”

[Pilt lk 14]

Benjamin ja Khoudir

[Pilt lk 14]

Alain

[Pilt lk 15]

Toulouse üks päev pärast plahvatust

[Allikaviide]

© LE SEGRETAIN PASCAL/CORBIS SYGMA

[Pilt lk 15]

Alain ja Liliane