Sõit maailma pikimal trolliliinil

„ÄRGAKE!” UKRAINA-KORRESPONDENDILT

Kas vaid mõne mündi eest võiks saada unustamatu elamuse? Jah, kui osta pilet sõiduks maailma pikimal trolliliinil. Trollibuss teeb Lõuna-Ukrainas paikneva Krimmi poolsaare keskusest Simferoopolist 95-kilomeetrise reisi Musta mere päikselisel põhjarannikul asuvasse Jaltasse. Ehk teeksite teiegi koos meiega selle kütkestava reisi kaasa?

SIMFEROOPOLI transpordiametis kohtume härra Giorgi Slavnõga. Ta on olnud siin tööl alates aastast 1959, nii et ta tunneb oma ametit kindlasti hästi. Kõigepealt korraldab hr Slavnõ meile ringkäigu transpordimuuseumi, kus võib näha nende meeste ja naiste fotosid, kes selle trolliliini ehitasid. „Trollibussile ei piisa vaid kattega tee rajamisest,” seletab ta. „Ehitustöölised püstitasid sadu torne, mis kilomeetrite ulatuses hoiavad üleval elektrikaablit. Insenerid aga kavandasid jõujaamad, kust saab elektrit.”

„Miks kasutatakse nii pikal mägimarsruudil bensiinimootoriga busside asemel elektrijõul liikuvaid trollibusse?” tahame teada.

„Trollibussid saastavad keskkonda vähem kui bensiinimootoriga bussid,” lausub ta. „Me peame oma rikkumata ja puutumata mägesid ja mererandu kalliks pärandiks, mida tuleb kaitsta.”

„Kas siis mõni üksik buss võiks tõepoolest nii palju kahju teha?” pärime meie.

„Mõni üksik!” vastab ta tõtakalt. „Mõni aasta tagasi suvehooaja kõrgpunktis väljusid trollid iga kahe-kolme minuti tagant ja tegid kokku 400 reisi päevas.”

Võtnud selle fakti teadmiseks, oleme täis indu reisile asuda.

Reis algab

Asume teele Simferoopoli keskjaamast. Meie peade kohal on hõbedaste elektrikaablite rägastik. Leiame üles kassaputka ning ostame piletid. Seejärel astume trollibussi number 52 ja reis lähebki lahti!

29 kilomeetri pärast hakkame aegamisi ülespoole mägedesse tõusma. Peagi ümbritsevad meid looduse pilvelõhkujate karged varjud. Okas- ja lehtpuudega kaetud järsud nõlvad jooksevad kokku lumega kaetud orgudesse. Jõudnud kõrgeimasse punkti, saame vaid korraks hinge tagasi tõmmata, enne kui alustame sama suurejoonelist laskumist. Serpentiin kaob allpool vaatepiiri taha. Trollibussi võimsad  pidurid võtavad üha suurenevat hoogu maha. Bussijuht on meid turvaliselt üle mägede toonud!

Alla jõudes läbime Alušta linna, pöörame seejärel paremale ja vurame piki rannikuteed lõuna poole. Meie trollist vasakule jääb Must meri, paremal kõrguvad otsekui kaitsemüür majesteetlikud Krimmi mäed.

Sõidame veidi edasi ning jõuame Karumäeni Puškino küla lähistel. Kohaliku legendi järgi muutus hiiglaslik karu kiviks, kui ta üritas Musta merd tühjaks juua. Vee all olevat tema joomisasendis pea ikka veel alles. Küsin endamisi: „Miks ei räägi külaelanikud, et karu kukkus vette, kuna oli liiga palju veini kaaninud? Oleme ju sõitnud mööda arvukatest viinamarjaistandikest. See siin on veinimaa ning kohalik Massandra viinamarjaistandus rahvusvaheliste võistluste võitja.”

Järgmisena astume Nikita Botaanikaaia juures trollist maha. See botaanikaaed on tõepoolest rahvusvaheline, sest siin kasvab tuhandeid taimi kogu maailmast. Tänu meie asjatundlikule giidile Tamarale saame sissekäigu lähistel nautida hiiglaslike igihaljaste puude aroomi. „Need on Liibanoni seedrid,” selgitab ta. „Saalomon ehitas nende vägevate puude puidust templi.”  Meie giidil on õigus, Piiblis on kirjas, et selle Saalomoni eestvedamisel teostatud monumentaalse ehitusprojekti juures kasutati laialdaselt seedrit (1. Kuningate 5:20–32).

Lonkides mööda paljukäidud kruusaradu, märkame okaspõõsaste peenart. „Roosid,” teatab meile Tamara. „Siin aias on neid paarsada sorti. Maikuu lõpus ja juunikuu alguses on roosid täies õies.” Hiljem seisatame umbes 2,5-meetrise tagasihoidliku põõsa ees. „See on raudpuu,” seletab Tamara meile rahulolevalt näidiseksemplari silmitsedes. „Seda vastupidavat puitu, metalli aseainet, saab haamriga otsekui raudnaela taguda. See koguni upub vees.” Peagi saabub uus troll ning meil on hea meel lühisõidul Jaltasse, trolli lõpp-peatusse, taas istet võtta ja oma väsinud jalgadele puhkust anda. Paljud mäletavad Jaltat eelkõige kui paika, kus Teise maailmasõja ajal aastal 1945 peeti Livadia lossis konverentsi. Kolme juhtiva liitlasriigi valitsusjuhid kogunesid sellele konverentsile kavandama natsliku Saksamaa lõplikku purustamist ning okupeerimist.

Tagasisõit

Saabub õhtu ning on aeg trollibussiga koju tagasi sõita. Tee ääres müüvad lapsed eri lillesortidest köidetud bukette. Äkitselt tekib meil soov lilli osta ning kohe ümbritseb meid rühm innukaid äritsejaid. „Mis nende pärlvalgete lillede nimi on?” pärin Janalt, liivakarva juustega 15-aastaselt tütarlapselt. „Need on lumikellukesed,” vastab tüdruk uhkustundega. „Me korjame neid sellelt mäenõlvalt varahommikul, kui lumi hakkab sulama,” lisab ta teisel pool teed laiutavale mäemassiivile osutades.

Peagi rappume taas trollibussis oma reisi lõppsihi poole. Otsekui lapsed pärast esimest sõitu Ameerika raudteel, tahaksime meiegi kogu reisi taas läbi teha!

[Kaardid lk 22, 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UKRAINA

KRIMM

Must meri

SIMFEROOPOL

↓ Tšatõr-Dagi mägi

Alušta

↓

Puškino

↓ Karumägi

Nikita

↓ Massandra

Jalta

Livadia

Ai-Petri mägi

Alupka

[Pilt lk 22, 23]

Ai-Petri mägi

[Pildid lk 23]

Vorontsovi loss Alupkas

[Pilt lk 23]

Tšatõr-Dagi mäe Marmorkoobas

[Pilt lk 23]

Karumägi

[Pilt lk 24]

„Pääsupesa” loss Jaltas

[Pilt lk 24]

Massandra veinikelder Jaltas ja šerripudelid aastast 1775

[Pilt lk 24]

Krimmi kõrgeim, rohkem kui 100-meetrine Utšansu kosk Jaltas

[Pilt lk 24]

Ajalooline Livadia loss Jaltas