Paniolo’d – Hawaii kauboid

„Ärgake!” Hawaii-korrespondendilt

PALJUD turistid, kes saabuvad Hawaii saartele, on üllatunud, nähes siin, eelkõige Suurel saarel ehk Hawaiil, tohutut veisekasvatust. Kuigi inimesed on kuulnud endistest suhkruroo- ja ananassiistandustest ning Kona kohvist, tunduvad ehtsad kauboid ehk paniolo’d Hawaiil kuidagi tavatu ja kummalisena. Tihti küsitakse, kuidas veised ja kauboid siia said.

Veiste sissetoomine

Veised toodi Hawaii Suurele saarele juba 1793. aastal, mil inglise laevakapten ja maadeavastaja George Vancouver võttis need kingitusena kaasa kuningas Kamehameha I-le. Hawaii saared polnud kapten Vancouverile võõrad, kuna ta oli olnud siin koos kuulsa Briti maadeavastaja kapten James Cookiga, ning need kaks meest olid esimesed eurooplased, kes neid saari külastasid.

Kuningas võttis kingituse vastu ja tal oli selle üle nii hea meel, et järgmisel aastal tõi Vancouver Hawaiile veel veise- ja lambakarju. Vancouver lootis, et loomad kohanevad siin hästi ja paljunevad jõudsalt ning saavad Sandwichi saartele (tollane nimetus) lisa sissetulekuallikaks. Selle eesmärgi teostamiseks soovitas ta kuningas Kamehamehal panna kehtima kapu ehk tabu, keelamaks nende loomade tapmise, nii et need võiksid kiiresti paljuneda. Kuningale oli see mõte kohe meeltmööda ning ta panigi kümneks aastaks kapu kehtima.

 Veisenuhtlus

Veised, mis Vancouver Hawaiile tõi, olid California longhornid. (Vaata pilti leheküljel 18.) Need olid suured, hirmuäratavad ning suure sarvedevahega loomad. Hawaiilased hakkasid neid kohe pua’a pipi’deks (’lihasiga’) kutsuma ning austasid kapu’t, hoides loomadest kauges kaares eemale. Veised, kelle liikumist mitte mingil moel ei piiratud, uitasid ringi laial maa-alal ning siginesid ohtrasti.

Ei läinudki kaua, kui veised muutusid tõeliseks nuhtluseks. Kuna veised said vabalt ringi liikuda ja neid ei ohustanud ükski röövloom, hakkasid nad peagi tekitama tõsist kahju nii mägiste alade metsades kui ka madalamate, ookeaniäärsete alade aedades, kus külaelanikud kasvatasid bataati, jamssi, tarot ja muid põlluvilju. Tugevaid, metsistunud ja kangekaelseid elukaid ei suutnud peatada ei vulkaanilistest kividest müürid ega isegi viigikaktustest hekid.

Alles 1815. aasta paiku lubas kuningas Kamehameha I Uus-Inglismaalt pärit ettevõtlikul John Palmer Parkeril kasutada Ameerikas tehtud uut musketit, et vähendada veiste arvu, keda oli Suurel saarel ohtlikult paljuks saanud. Varsti mõistis ettenägelik kuningas, et nende loomade liha, rasva ja nahkade müümine võib osutuda majanduslikult kasulikuks, ning tõepoolest, Suure saare peamiseks saaduseks sai peagi sandlipuu asemel soolaliha.

Kauboidest saavad paniolo’d

1830. aastate alguseks olid metsikud veisekarjad muutunud nii suurteks ja ohtlikeks, et midagi tuli ette võtta. Kuningas Kamehameha III mõistis, et veised tuleb kontrolli alla saada. Ta saatis ülempealiku Mehhikole kuuluvasse Californiasse, et tuua sealt Hawaiile kogenud veisekarjuseid. Meeste ülesandeks oli kari kokku  ajada ja õpetada hawaiilasi sedasama tegema. Selleks ajaks olid veised viidud peale Suure saare ka Oahu, Maui ja Kauai saarele.

1832. aastal saabusidki Hawaiile uljad hispaanlastest, mehhiklastest ja indiaanlastest kauboid, kes olid omandanud oma oskused Hispaania-Mehhiko farmides. Sombreero ja lassoga kauboisid, kes olid tuntud sadula ja kannustega ratsutamise poolest, hakati peagi kutsuma paniolo’deks, mis tuleb sõnast español ja viitab nende hispaania päritolule. Nimi jäigi neile külge ning paniolo’deks kutsutakse neid tänase päevani.

Paniolo’d olid töökad ja rõõmsad kauboid, kes ei paistnud silma üksnes oma tubli töö, vaid ka laulmise ja pillimängimise poolest. Neil olid oma töös suurepärased kogemused, samuti olid nad julged, visad ja tundsid oma töö üle uhkust. Üks staažikas paniolo väljendas kõigi paniolo’de tundeid niiviisi: „Kui sa teed kõvasti tööd, elad kaua.” Ja kõva tööd tegid nad tõesti. Nende tööpäevad kestsid päikesetõusust pimedani. Neil tuli karja kokku ajada, loomi üksteisest eraldada, lassoga püüda ja märgistada. Peale selle tuli ehitada ja parandada aedasid, sest veised olid nüüd ju kodustatud.

Mida teeb aga kauboi ilma hobuseta? Esimesed hobused tõi Hawaiile 1803. aastal Richard J. Cleveland prikil „Lelia Byrd”. Need oli araabia ja berberi päritolu hobused ning kuningas Kamehameha I ise oli esimene hawaiilane, kes neil saartel hobusega ratsutas.

Need hobused olid kiired ja vastupidavad ning kohanesid hästi künklikul maastikul. Paniolo’de nõudlikus töös – veiste kodustamisel ja karjatamisel – olid need hobused täiesti asendamatud.

Mõned hobused uitasid alguses vabalt ringi nagu veisedki ning paaritusid aja jooksul teiste hobusetõugudega, kes olid toodud sisse Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest, kaasa arvatud täisverelised ratsahobused ja araabia hobused. Tänu sellele oli paniolo’del mitmekesine valik hobuseid. Kui aga küsida tänapäeva paniolo’delt, millised on nende lemmikhobused, kelle seljast lassot heita või kellega rodeos osaleda, valiksid nad tõenäoliselt veerandmiilihobuse. Miks? Kuna nad reageerivad kiiresti käsklustele ja kuuletuvad hästi. Neist paremaid hobuseid on raske leida.

Rodeo maailmameistrivõistlused

Nagu kauboid kõikjal maailmas, nii õppisid ka Hawaii paniolo’d osavalt ratsutama, lassot heitma ja võidu kihutama. 1908. aastal võtsid Ikua (Ike) Purdy ja Archie Ka’au’a ning mitmed teised paniolo’d osa Ameerika Ühendriikide suurimast rodeost, mis toimus Wyomingi osariigis Cheyenne’is. See oli tõesti suur sündmus.

Paniolo’d oma värvikirevate rõivaste, muljetavaldava stiili ja Hawaii lillepärgadega tõmbasid endale kõikide teiste kauboide tähelepanu. Ja nad tegid end tõesti nimekaks! Ike Purdy sai maailmameistriks härja kinnipüüdmises ning ka Archie’l läks hästi rodeos. Kogu maailmal tekkis huvi Hawaii ja nende kütkestavate paniolo’de vastu. Hiljem, aastal 1996, nimetati Ike Purdy koguni National Cowboy Hall of Fame’i liikmeks.

Paniolo’de elu praegu

Milline on paniolo’de elu praegu? Ehk veidi rahulikum, kuid siiski on neil ka nüüdisajal palju tööd. Seda on näha Suurel saarel Parkeri rantšos Waimeas. Rantšo maa-ala on väga suur ning selle ümber on sadade kilomeetrite pikkuses aeda. Veiseid on seal tuhandeid. Paniolo’l seal tööst juba puudu ei tule, oma lemmikhobusel ratsutades juhib paniolo veisekarja ühelt karjamaalt teisele.

Kui Waimeas on tööpäev lõppenud, võib paniolo’sid leida puhkamas nende lemmikkõrtsis. Jalas sinised teksased ja kauboisaapad, peas kaabu ning mõnel ümber kaabu ka Hawaii lillepärg, naudivad nad kohalikku tõmbenumbrit – ainulaadsel havai kitarril mängitavaid muusikapalu – ja laulavad ehk ise ka kaasa mõnd vana ja armsaks saanud Hawaii laulu!

[Pilt lk 17]

Kuningas Kamehameha I

 [Pilt lk 18]

Põletusmärgi tegemine

[Pilt lk 18]

Longhorn

[Pilt lk 18, 19]

Vasakult paremale: Archie Ka’au’a, Eben Low ja Ike Purdy

[Allikaviide]

Paniolo Preservation Society/Dr. Billy Bergin

[Pildi allikaviide lk 16]

Hawaii saared: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildi allikaviide lk 17]

Parker Ranch/John Russell

[Pildi allikaviide lk 18]

Parker Ranch/John Russell