Visandid kuulsatest ja kurikuulsatest

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

KAS sa oled kunagi üritanud teha portreevisandit? See pole sugugi kerge. Aga kuidas oleks lugu siis, kui sul tuleks portreteerida inimest, keda sa nägid elus esimest korda ja sedagi vaid mõne minuti jooksul? Mis veelgi raskem, sa saad töötada vaid selle alusel, mida oled nähtud näojoontest mällu talletanud. See mälu järgi tehtud pastellvärvides visand juba ootavale televisiooni võtterühmale peab saama lõplikult valmis 30 minutiga!

Nii raske ülesanne käiks enamikule meist küll üle jõu. Ent Suurbritannias on väike grupp mehi ja naisi just sellele tööle spetsialiseerunud. Kes nad on? Kohtukunstnikud.

Õiguslikud piirangud

Kohtuasjad köidavad avalikkuse tähelepanu, ning paljudes maades leiavadki need tavapäraselt telepiltide ja fotodena kajastamist. Kuid Suurbritannias on lugu teisiti. Rangelt on keelatud „üritada teha kohtus portreed või visandit ühestki inimesest” – kaasa arvatud kohtunikest, vandemeestest või tunnistajatest, aga ka kaebealustest või vangidest. * Siin lähebki tarvis osavat kohtukunstnikku, kes jäädvustab meediale selle, mis toimub kohtusaali seinte vahel.

Et saada selle huvitava ameti kohta rohkem teada, külastasin Londonis üht kunstinäitust. Ühe külastajaid köitva väljapaneku juures kohtasin Bethi, kes on üks sellest väljapaistvast kunstnikegrupist. „Kui palju aega on sul kohtus süüaluse vaatlemiseks?” on mu esimene küsimus.

Aeg ja eesmärk

„Esmasel kohtulikul arutelul on vang kohtupingis üldjuhul veidi üle paari minuti, ent sellest piisab,” kinnitab Beth mulle. „Selle aja jooksul saan jätta meelde peakuju ja soengustiili ning nina, silmade ja suu kuju. Samuti tuleb mul talletada mällu näo laius, otsmiku kõrgus ja kõrvanibude suurus, lisaks ka muu iseloomulik, näiteks habe või prillid. Vaid sel juhul on mul olemas täpse joonistuse jaoks vajalik põhiinfo.

Mõnikord muutub mu töö keerulisemaks. Näiteks ühel hiljutisel kohtuprotsessil oli kohtupingis kaksteist meest! Nad olid küll seal peaaegu 15 minutit, aga selleks, et kaksteist nägu ühele joonistusele saada, tuleb tohutult keskenduda. Mul on küll nõndanimetatud nägemismälu, kuid olen pidanud seda aastate jooksul pidevalt treenima. Kui ma pärast kohtusaalist lahkumist silmad sulen, peavad mul nähtud näod täpselt meeles olema.”

„Kui palju aega sa kulutad nende inimeste kohta faktide otsimiseks, kellega sul tuleb kohtus tegemist teha?” pärin edasi. Bethi vastus üllatab mind.

 „Erinevalt reporterist ei tee ma üleüldse uurimistööd. Ma tulen kohtusse puhta lehena, meel avatud, ning püüan teadlikult hoida oma töö vabana igasugusest tõlgendusest. Ma püüan talletada kohtumenetlust, mille käigus võivad näoilmed iga päev muutuda. Ma ei tohi unustada, et vandemeeste kolleegium võib kas televisioonist või ajalehest mu joonistusi näha, ning ma ei soovi avaldada neile mõju, nii et nad ütlevad: „Milline süüdlaseilme on sellel kaebealusel!” Kohtukunst erineb portreemaalingust selles olulises aspektis täiesti.”

„Moment”

Kui pärin Bethilt, mis on tema edu saladus, vastab ta: „Püüan tabada momenti kohtuprotsessil valitsevast atmosfäärist. Kui näiteks üks süüalune peitis pea käte vahele, väljendas see žest ilmekalt protsessi kulgu tema kahjuks. Kord aga andis ühe naise näoilme palju kõnekama vastuse kui tema sõnad küsimusele, kas ta on hea ema. Ka näiteks taskurätikuga pisara pühkimine võib väljendada sisemisi tundeid.

Kohtukunstnikul tuleb tabada ka kohtusaalis valitsevat atmosfääri, see tähendab joonistada kohtunikku, advokaate, kohtuteenistujaid, aga ka raamatuid, lampe ja mööblit. Sellist üldpilti pole enamikul inimestel võimalik oma silmaga näha, seepärast köidab see nende huvi. Kus ma oma joonistused paberile panen? Mõnikord kohtu pressiruumis, aga palju sagedamini kuskil vaikses koridorinurgas istudes. Aga siis, kui uus tunnistaja sisse kutsutakse või kui kaitsja kohtu poole pöördub, tuleb mul tagasi tõtata, et saaksin oma pildile uue näo visandada.” Beth lisab naerdes: „Ma muidugi tean, et paljud minu joonistused on nüüd juristide kabinettidesse üles riputatud.”

Vaatan huviga tema näitusepilte. Kõik need tuletavad mulle elavalt meelde nii kuulsate kui kurikuulsate tegelaste kohtuprotsesse, millest olen viimaste aastate jooksul lugenud. Kui hakkan umbes kümne minuti pärast end minekule sättima, ulatab Beth mulle lahkelt pastellvisandi. See olen mina.

[Allmärkus]

[Pilt lk 14, 15]

Visand kohtusaalist ja seesama pilt ajalehes (vasakul)

[Allikaviide]

© The Guardian