Kadunud lapsepõlv

„Lapsepõlv on laste peamisi inimõigusi.” („The Hurried Child”)

KÜLLAP oleme nõus sellega, et kõigile lastele peaks saama osaks suhteliselt muretu ja helge lapsepõlv. Paraku on kurb elutõde see, et paljudele poistele ja tüdrukutele jääb selline lapsepõlv kättesaamatuks. Mõelda vaid neile tuhandetele, võib-olla miljonitele lapsepõlveunistustele, mis purunevad, kui lastest saavad sõjaohvrid. Kujutlegem ka kõiki neid lapsi, kelle elu hukutab orjus või muul moel julm kohtlemine.

Enamikul meist on raske kujutleda, mida võib tunda laps, kes on sunnitud elama tänaval, sest seal tunneb ta end turvalisemalt kui kodus. Just siis, kui need lapsed kõige enam armastust ja kaitset vajaksid, tuleb neil õppida ellujäämiskunsti, et suuta tõrjuda kiskjalikke inimesi, kes on kohe valmis neid enda huvides ära kasutama. Ikka ja jälle sattub lapsepõlv meie raskete aegade ohvriks.

„Igatsen oma lapsepõlve tagasi”

22-aastasel Carmenil on seljataga rängad lapsepõlveaastad. * Et pääseda isa vägivallatsemisest ja ema hoolimatusest, oli ta sunnitud koos õega tänaval elama. Hoolimata sellise eluviisi ohtudest, õnnestus mõlemal tüdrukul vältida mõningaid püüniseid, millesse nii paljud noored jooksikud langevad.

Sellele vaatamata mõtleb Carmen kurbusega oma lapsepõlvele, millest ta tegelikult ilma on jäänud. „Minu lapseea ja 22. eluaasta vahele on jäänud tühik,” kurdab ta. „Nüüd olen abielus ja mul on endal laps, aga ma ihkaksin teha seda, mida teevad väikesed tüdrukud, näiteks mängida nukkudega. Igatsen, et vanemad mind armastaksid ja kallistaksid, igatsen lapsepõlve järele.”

Carmeni ja ta õe kombel kannatavaid lapsi on tohutul hulgal. Nad elavad tänaval ja tegelikult on nad lapsepõlvest ilma jäetud. Ellujäämise nimel seovad paljud neist end kuritegevusega. Uudised ja statistika näitavad seda, et lapsed sattuvad kuritegelikule teele jahmatamapanevalt varases eas. Probleemi süvendab veelgi see, et paljud tüdrukud saavad emaks, olles alles teismeeas – tegelikult veel isegi lapsed.

Varjatud sotsiaalne kriis

Pole midagi üllatavat, et üha enam lapsi vajab lõpuks hoolekannet. Ajalehe „Weekend Australian” juhtkirjas antakse teada: „Hoolekandekriis on meil tasapisi süvenemas. Üha rohkem purunenud kodudest ja lagunenud perekondadest pärit lapsi on jäänud elu hammasrataste vahele.” Lisaks märgitakse ajalehes: „Mõnedel hooldelastel pole sotsiaaltöötajatega terveid kuid, isegi aastaid, mitte mingit kontakti, samal ajal kui teisi paigutatakse üha uute hooldajate juurde, nii et neil alalist kodu polegi.”

 Mainiti juhtumit, kus üht 13-aastast tütarlast paigutati kolme aasta jooksul 97 hooldusperre – mõnes kohas oli ta vaid ühe öö. Nüüd meenutab ta, kui teravalt ta tajus tõrjutust ja turvatunde puudumist. Paljudele hooldelastele nagu tema tähendab see kaotatud lapsepõlve.

Seega pole sugugi üllatav, et praegusel ajal räägivad spetsialistid kaotatud lapsepõlve süvenevast kurbloost. Kui sa oled lapsevanem, siis võid sellistele süngetele tõsiasjadele vaadates olla õnnelik, et sa saad pakkuda oma lastele kodu ja muud eluks tarvilikku. Kuid on olemas veel üks oht. Nüüdismaailmas ei pruugi lapsepõlv täiesti kaduma minna – mõnikord ollakse lihtsalt sunnitud sellest läbi tormama. Mis mõttes tormama ja mida see endaga kaasa võib tuua?

[Allmärkus]