Lapsepõlvest läbi tormates

ÜHE mootoriga väikelennuk kogus stardirajal möirates kiirust ning sööstis sombusesse taevasse. Sellest oli kujunenud meediasündmus koos kõigi nende reportaažide, kaamerate ning imetlevaid küsimusi esitavate ja komplimente puistavate reporteritega. Kes pälvis kogu selle tähelepanu? Ei ainus paberitega piloot pardal ega ka mitte ainus reisija – täiskasvanud mees –, vaid hoopis reisija seitsmeaastane tütar.

Lennukit pidi juhtima see väike tüdruk. Kavas oli teatud laadi rekord purustada ja ranget graafikut järgida. Meediategelased pidid järgmises peatuses juba ees ootama. Niisiis, hoolimata sombusest ilmast, ronisid need kolm lennukisse ning lapse istmele pandi padi, et ta üle armatuurlaua näeks, lisaks kasutati pedaalipikendeid, et ta jalad pedaalideni ulatuksid.

Lend jäi kahetsusväärselt lühikeseks. Ootamatult raju kätte sattunud lennuk muutis äkitselt suunda, kaotas kiiruse ja prantsatas maha, surmates kõik kolm pardalolijat. Meedia suur kiidulaul asendus kibekähku leinaga. Oli ka reportereid ja toimetajaid, kes kahtlesid, kas mitte meedialgi polnud oma osa selles kurbloos. Paljud hakkasid nõudma, et lastel keelataks lennukijuhtimine. Ameerika Ühendriikides antigi sellekohased seadused välja. Kuid kõmulisuse ja näiliselt lihtsate lahenduste varju jäid tõsisemad probleemid.

See kurblugu pani mõningaid inimesi tõsiselt mõtlema ühele meie aja suundumusele. Tänapäeva lapsed on sunnitud läbi oma lapsepõlve tormama, võtma juba üpris varases eas enda õlule täiskasvanukoorma. Muidugi mõista ei too see sugugi alati kaasa nii dramaatilisi või traagilisi  tagajärgi. Ent need võivad siiski olla tõsised ja kauakestvad. Käsitlegem siin mõningaid tegureid, mis sunnivad last läbi lapsepõlve tormama.

Rutuga haridust omandama

On mõistetav, et vanemad on innukad ootama oma laste kordaminekuid. Aga kui innukusest saab ärev soov, võivad vanemad oma lastele liiga suure koorma panna ning neid liiga jõuliselt ja kiirustades tagant sundida. Tihtilugu on sellel protsessil üsna süütu algus. Näiteks muutub üha tavalisemaks see, et vanemad seovad oma väiksed lapsed mingi koolivälise tegevusega alates spordiringidest kuni muusika- või balletitundideni. Tihti lisandub sellele ka eratundide võtmine.

Selles, et edendatakse lapse andeid ja huvisid, pole muidugi mõista midagi väära. Kuid kas ei varitse siin oht langeda liialdustesse? Kahtlemata varitseb, sest mõningad lapsed elavad peaaegu niisama pingelist elu kui kohustustekoorma all ägavad täiskasvanud. Ajakiri „Time” nendib: „Lapsed, kes varem nautisid oma lapsepõlve, muretsevad nüüd õppekavade pärast; lapsed, kes peaksid vabalt ja piiramatult oma noorusenergiat rakendama, püüdlevad nüüd usinate töömesilastena oma kõrgete eesmärkide poole.”

Mõned vanemad loodavad, et nende väikesed lapsed rajaksid oma karjäärile aluse imelastena spordi, muusika või näitekunsti vallas. Lootuses parandada lapse eduväljavaateid, panevad vanemad ta juba enne sündi eelkooli kirja. Lisaks käivad mõned emad „sünnieelses ülikoolis”, kus antakse muusikalist haridust veel alles emaihus kasvavatele beebidele. Eesmärgiks on ergutada nende aju arengut.

Mõnel maal hinnatakse lapse lugemis- ja arvutusoskusi juba enne kuueaastaseks saamist. Selline komme on pannud inimesi muretsema emotsionaalse kahju tekitamise pärast. Mis juhtub näiteks lapsega, kes eelkoolis „läbi põrub”? Raamatu „The Hurried Child” autor David Elkind märgib, et koolid kalduvad lapsi lahterdama liiga tõtakalt ja liiga vara. Elkindi väitel teevad nad seda pigem halduslikel põhjustel kui laste eduka õpetamise nimel.

Kas sellel on ka oma hind, et lapsi sunnitakse tegelikult enneaegselt muutuma väikesteks kompetentseteks täiskasvanuteks? Elkindile teeb muret see, kuidas ühiskond on võtnud omaks arusaama, et lapsed peavadki olema pädevad kandma täiskasvanukoormat. Ta ütleb: „Selles kajastub tendents pidada tänapäeva noortele langevat järjest kasvavat ja järelejätmatut survet millekski normaalseks.” Arusaamad sellest, mis on lastele normaalne, paistavad tõesti kiiresti muutuvat.

 Kiiruga võitma

Paljud vanemad paistavad pidavat normaalseks, koguni soovitatavaks õpetada lastele, et eriti just spordis on kõige tähtsam võit. Paljudele tänapäeva lastele on olümpiamedalid oluliseks stiimuliks. Selleks, et laps saaks nautida mõne viivu kuulsusesära ja kindlustada endale hea elu täiskasvanuna, sunnitakse mõningaid lapsi lapsepõlve rutuga selja taha jätma või sellest üleüldse loobuma.

Võtkem näiteks naisvõimlejad. Nad allutatakse juba väga noorelt rangele režiimile, mistõttu nende väiksele organismile langeb tohutu koormus. Nad kulutavad aastaid selleks, et nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmistuda olümpiavõistlusteks. Võitjaks saab muidugi vaid mõni üksik neist. Kas kaotajate meelest on nende lõppresultaadid väärt seda, et nad on ohverdanud suurema osa oma noorusest? Pikapeale võivad võitjadki selles kahtlema hakata.

Tundeelu seisukohalt võivad need pisitüdrukud tormata läbi oma lapsepõlve, tiivustatuna tugevast soovist saada silmapaistvaks sporditäheks. Ent sellise ränkraske treeningu tõttu võib nende loomulik füüsiline areng seiskuda. Mõningatel peetub luude kasv. Väga levinud on söömishäired. Paljudel juhtudel lükkub puberteet koguni aastateks edasi. Ent paljud tänapäeva tütarlapsed puutuvad kokku vastupidise probleemiga: varase puberteediga. (Vaata ülaltoodud kasti.)

Lapsed, kellel on kõik peale lapsepõlve

Kui uskuda meelelahutusmeediat, võiks arvata, et ideaalne lapsepõlv tähendab igat laadi luksuses kümblemist. On meeletult tööd rabavaid lapsevanemaid, kes soovivad pakkuda oma lastele kõikvõimalikke materiaalseid mugavusi, kaasa arvatud luksuslikku kodu, piiramatul hulgal meelelahutust ja kalleid rõivaid.

Ent ometi on üsna paljude sellisest kasvukeskkonnast pärit laste probleemiks joomarlus, uimastid ja mässuline käitumine. Miks? Paljudes kobrutab meelepaha, sest nad tunnevad end hüljatuna. Lapsed vajavad seda, et nende juures oleksid vanemad, kes neile armastust osutavad ja nende eest hoolitsevad. Vanemad, kes on selleks liiga hõivatud, võivad enda arvates töörabamisega oma laste õnne kindlustada – ent tulemus võib üsna tõenäoliselt olla otse vastupidine.

Dr Judith Paphazy mainib „heal sotsiaalmajanduslikul järjel lapsevanemaid, kes mõlemad käivad tööl”, ning nendib, et tihtilugu nad „hellitavad oma lapsi liigselt, sest nad tajuvad alateadlikult,  et asju taga ajades kannatab nende perekond”. Tema arvamuse kohaselt üritavad vanemad sellistel puhkudel „oma lapsevanemaks olemist rahaga välja lunastada”.

Tihti läheb see lastele kalliks maksma. Olgugi et neid võib ümbritseda kõikvõimalik materiaalne luksus, jäävad nad ilma kõige olulisematest toreda lapsepõlve tahkudest: vanemate ajast ja armastusest. Suunamise, distsipliini ja juhatuse puudumisel peavad nad liiga varakult langetama täiskasvanulikke otsuseid, milleks nende ettevalmistus on kehv või puudub üldse. „Kas võib tarvitada uimasteid? Tegeleda seksiga? Muutuda vihaseks saades vägivaldseks?” Tõenäoliselt leiavad nad neile küsimustele eakaaslasi või tele- ja filmikangelasi eeskujuks võttes ise vastused. Tihti võivad tagajärjed teha lapsepõlvele järsu, koguni traagilise lõpu.

Kui tuleb olla teiseks täiskasvanuks

Kui kahe vanemaga perekonnast saab kas siis surma, eraldi elamaasumise või lahutuse tõttu ootamatult üksikvanemaga perekond, kannatab üldjuhul laste emotsionaalne pool. Paljud üksikvanemaga pered saavad muidugi hästi hakkama, ent mõnel juhul tuleb lastel juba varakult lapsepõlv selja taha jätta.

On mõistetav, et mõnikord võib üksikvanem kannatada üksindustunde all. Sellest tulenevalt võidakse lubada ühel lapsel – tihti vanimal neist – võtta endale perekonna teise täiskasvanu roll. Lapsevanem võib ehk meeleheitest ajendatuna teha oma noorest pojast või tütrest enda usaldusaluse ning koormata last probleemidega, mille kandmiseks see veel valmis pole. Mõningad üksikvanemad langevad ülemäärasesse emotsionaalsesse sõltuvusse oma lapsest.

On lapsevanemaid, kes üleüldse oma kohustused hülgavad ning sunnivad last võtma üle perekonna täiskasvanu rolli. Varemmainitud Carmen koos õega hakkas sellisest olukorrast pääsemiseks tänavaelu elama. Olles ise veel lapsed, pidid nad oma noorematele õdedele-vendadele lapsevanemateks olema. See koorem käis neile üle jõu.

Pole kahtlustki, et komme sundida lapsi lapsepõlvest läbi tormama on ohtlik ning sellest tuleks igal võimalusel hoiduda. Ent on olemas positiivne sõnum: täiskasvanuil on võimalik astuda konstruktiivseid samme, kindlustamaks oma lastele õnnelik lapsepõli. Millised sammud need on? Tutvugem mõningate ajaproovi läbinud vastustega.

[Kast lk 6]

Liigvarase puberteediga seotud raskused

Kas tänapäeval algab tütarlastel puberteet varasemas eas? Teadlased pole selles küsimuses ühte meelt. Osa neist ütleb, et 19. sajandi keskpaiku algas tütarlastel puberteet keskmiselt 17-aastaselt, tänapäeval aga juba varem kui 13-aastaselt. Nagu selgus 1997. aasta uurimusest, mis hõlmas Ameerika Ühendriikide 17 000 tütarlast, hakkab puberteet 15 protsendil valgetel ja 50 protsendil afroameerika tütarlastel endast märku andma kaheksa aasta vanuselt! Ent osa arste peab neid tulemusi küsitavaks ning hoiatab vanemaid, et nad liiga varast arengut lihtsalt millekski „normaalseks” ei peaks.

Igal juhul tekitab selline olukord raskusi nii vanematele kui ka lastele. Ajakiri „Time” märgib: „Laste puhul, kes peaksid veel lugema muinasjutte, aga mitte juba tõrjuma ringiluusivaid kurje hunte, on füüsilistest muutustest veelgi murettekitavam enneaegse seksuaalarengu võimalik psühholoogiline mõju. ... Lapsepõlv on juba niigi küllalt lühike.” Artiklis tõstatatakse murettekitav küsimus: „Kui noored tütarlapsed paistavad kehalt olevat täiskasvanud, enne kui nende süda ja mõistus selleks valmis on, siis mis võib alatiseks kaotsi minna?”

Tihti läheb seksuaalse ärakasutamise tõttu alatiseks kaotsi süütus. Üks ema ütleb ilustamata: „Oma east küpsematena paistvad tüdrukud on otsekui mesilastele mesi. Nad tõmbavad vanemaid poisse ligi.” See, et antakse järele survele juba varases eas seksuaalelu elada, läheb väga kalliks maksma. Noor tütarlaps võib kaotada enesest lugupidamise, puhta südametunnistuse ning isegi füüsilise ja emotsionaalse tervise.

[Pilt lk 5]

Liiga tihe ajakava võib põhjustada probleeme

[Pilt lk 7]

Õhutades lastes ülimat võistluslikkust, võidakse hävitada sportimise ja mängimise lust

[Pilt lk 7]

Materiaalsed asjad ei asenda mitte mingil juhul hea lapsevanema osa