Vähenõudlik ja populaarne maapähkel

Kas sulle maitsevad maapähklid? Paljudele maitsevad. Maapähkleid sööb suur osa maailma elanikkonnast. Kaks kõige suurema rahvaarvuga riiki, Hiina ja India, annavad ühtekokku üle 50 protsendi maailma kogutoodangust.

Ameerika Ühendriikides koristatakse igal aastal enam kui miljard kilogrammi maapähkleid, mis moodustab maailma kogutoodangust peaaegu 10 protsenti. Suured maapähklikasvatajad on ka Argentina, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Malawi, Nigeeria, Senegal ja Sudaan. Kuidas on maapähkel nii populaarseks saanud? Kas on olukordi, mil maapähklite söömisest peaks hoiduma?

Pikk ajalugu

Arvatakse, et maapähkel on pärit Lõuna-Ameerikast. Üks vanemaid teadaolevaid esemeid, mis näitab, et inimesed hindasid maapähklit, on Peruust leitud vaas, mis pärineb Kolumbuse-eelsest ajast. Vaas on maapähklikujuline ning kaunistatud maapähklikujunditega. Hispaania maadeuurijad, kes puutusid esimest korda maapähklitega kokku Lõuna-Ameerikas, arvasid, et need oleksid suurepärane toit merereisidele kaasa võtmiseks. Nemad tõidki maapähkleid Euroopasse. Eurooplased leidsid aga maapähklile muidki rakendusviise, näiteks hakati maapähkleid isegi kohviubade asemel kasutama.

Portugallased viisid maapähkli hiljem Aafrikasse. Seal nähti peagi, et maapähkel on väärtuslik toidutaim, mis kasvab ka sellises viletsas pinnases, kus ei saa kultiveerida muid taimi. Maapähklitaimed koguni rikastasid viljatut mulda vajaliku lämmastikuga. Aafrikast Põhja-Ameerikasse jõudis see kultuur aga orjakaubanduse ajal.

1530. aastatel viisid portugallased maapähkli Indiasse ja Aomenisse ning hispaanlased Filipiinidele. Nendelt maadelt jõudis maapähkel tänu kaupmeestele ka Hiinasse, kus maapähklis nähti taime, mis aitaks rahval näljaajal toime tulla.

18. sajandil uurisid maapähklit botaanikud, kes nimetasid seda maaherneks, ja leidsid, et sellest saaks suurepärane toit sigadele. 19. sajandi alguseks oli Ameerika Ühendriikides Lõuna-Carolina osariigis hakatud maapähklit kasvatama kaubanduslikel eesmärkidel. 1861. aastal alanud Ameerika kodusõja ajal olid maapähklid toiduks mõlema võitleva poole sõduritele.

Tol ajal pidasid siiski paljud inimesed maapähkleid vaeste toiduks. See aitab mõista, miks Ameerika farmerid tollal maapähklit nii vähe inimeste tarbeks kasvatasid. Peale selle oli maapähkli kultiveerimine enne põllutöö mehhaniseerimist 20. sajandi alguse paiku üsna vaevanõudev töö.

1903. aastal hakkas ettevõtlik Ameerika agrokeemik George Washington Carver otsima maapähkli kasutamiseks uusi võimalusi. Lõpuks leidis ta maapähklile kasutust enam kui 300 tootes, näiteks karastusjookides, kosmeetikavahendites, värvainetes, ravimites, pesuseebis, putukamürgis ja trükivärvis. Samuti soovitas Carver kohalikel farmeritel kultiveerida maapähklit vaheldumisi puuvillaga, kuna puuvilla pidev kasvatamine kurnas pinnast. Paljud farmerid võtsid kohe Carveri nõuannet kuulda, sest tol ajal laastas puuvillataimi õielõikaja. Milline oli tulemus?

Maapähkli kasvatamine kujunes  nii edukaks, et see sai Ameerika Ühendriikide lõunaosas peamiseks tulutoovaks põllukultuuriks. Tänapäeval seisab Alabama osariigis Dothanis Carveri auks mälestussammas. Alabama linna Enterprise’i püstitati monument isegi puuvilla-õielõikajale, kuna just selle putuka hävitustöö sundis farmereid maapähklit kasvatama hakkama.

Maapähkli kasvatamine

Maapähklid polegi tegelikult pähklid, vaid maapähklitaime seemned. Taime kasvades tärkavad kollased isetolmlevad õied.

Pärast tolmlemist tungib taime sigimikust pinnasesse väike raag, mille otsas asub maapähkli kauna alge. Kaun hakkab mullas kasvama rõhtsas asendis ja omandab peagi meile tuttava kuju. Üksainus taim võib kasvatada kuni 40 maapähklit.

Maapähklid kasvavad hästi soojadel ja päikesepaistelistel aladel, kus sajab mõõdukalt vihma. Olenevalt maapähkli sordist ja ilmadest kulub selle külvamisest koristusajani 120 kuni 160 päeva. Maapähklite koristamisel tuleb taimed mullast välja tõmmata, tagurpidi keerata ja kuivama jätta, et maapähklid hiljem mädanema ei läheks. Tänapäeval kasutavad paljud farmerid moodsat tehnikat, mis aitab neil taimi nii mullast välja tõmmata, mullast puhtaks raputada kui ka ümber pöörata.

Kasutusviise

Maapähkli toiteväärtus on väga suur. Maapähklid sisaldavad suures koguses kiudaineid, 13 vitamiini ja 26 mineraali, millest paljud inimeste toidusedelist praegusel ajal üleüldse puuduvad. „Maapähklid sisaldavad ühe naela kohta rohkem valku, mineraale ja vitamiine kui veisemaks,” ütleb „The Encyclopædia Britannica”. Kaalujälgijatel tuleks aga maapähklite söömisega piiri pidada, kuna nendes on „rohkem rasva kui vahukoores ja rohkem kaloreid kui suhkrus”.

Maapähkleid kasutatakse paljude rahvaste  köökides. Nende ainulaadne maitse on kergesti äratuntav. „Maapähkli maitse on nii tugev ja eriline, et ükskõik missugusele toidule neid ka ei lisataks, tuleb neile kohe selle maitse juurde,” märgib kokaraamatu autor Anya von Bremzen. „Niisiis on sarnane maitse nii Indoneesia maapähklikastmel, Lääne-Aafrika supil, Hiina nuudlitel, Peruu hautisel kui ka maapähklivõil.”

Samuti on maapähklid kogu maailmas paljude lemmiksuupisteks. Näiteks müüakse India tänavatel maapähkleid, mis on segatud teiste kuivatatud kaunviljadega. Maapähklivõi, mida mõningates maades võileivakattena tarvitatakse, olevat USA-st „Saint Louisist pärit arst 1890. aasta paiku võtnud kasutusele kui eakatele mõeldud tervisliku toidu”, öeldakse väljaandes „The Great American Peanut”.

Peale selle, et maapähklit toiduks tarvitatakse, on sellele ka palju muid kasutusviise leitud. Aasias on maapähklid oluliseks küpsetusõli allikaks. Maapähkliõli saab kasutada ka väga kõrge temperatuuri juures küpsetades, ilma et sellele jääks juurde küpsetatavate toiduainete maitse.

Brasiilias kasutatakse maapähkliõli tootmisjääke jõusöödana. Maapähklit on kasutatud ka paljudes tarbekaupades. (Vaata ülaltoodut.)

Maapähkliallergia

Maapähkleid võib säilitada pikka aega toatemperatuuril. Siiski tuleb olla ettevaatlik. Maapähklid, mis on läinud hallitama, sisaldavad tugevat vähkitekitavat ainet alfatoksiini. Peale selle on mõned inimesed maapähkli suhtes allergilised. Allergilise reaktsiooni puhul „võivad tekkida niisugused sümptomid nagu nohu, lööbed ja isegi eluohtlik anafülaktiline šokk”, teatab ajakiri „Prevention”. Mitmed uuringud on näidanud, et üha suuremal hulgal lastel on tekkinud maapähkli vastu allergia.

Lapsel, kelle mõlemal vanemal on astma, allergiline nohu või ekseem, on suurem tõenäosus muutuda maapähkli suhtes allergiliseks, teatab „Prevention”.

Sama peab paika ka laste puhul, kelle emal on olnud mingi allergia, või nende puhul, kellel on esimesel eluaastal tekkinud allergia piima vastu. „Niisugustele lastele ei tohiks anda maapähklivõid enne kolmandat eluaastat,” ütleb USA Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikeskuse pediaatriaprofessor dr Hugh Sampson.

Ükskõik kas sa armastad maapähkleid või mitte, võib-olla on see ülevaade maapähkli kasutusviiside kohta aidanud sul seda vähenõudlikku, kuid populaarset kaunvilja rohkem hindama hakata.

[Kast/pilt lk 24]

Maapähkli kõrvalsaadusi kasutatakse paljudes igapäevakaupades

• Kamina kütteaine

• Seina- ja laekattematerjal

• Kassiliiv

• Paber

• Puhastusvahendid

• Salvid

• Metalli poleerimisvahendid

• Valgendi

• Trükivärv

• Teljeõli

• Habemeajamisvaht

• Näokreem

• Seep

• Linoleum

• Kumm

• Kosmeetikavahendid

• Värvained

• Lõhkeained

• Šampoon

• Ravimid

[Allikaviide]

Allikas: The Great American Peanut

[Joonis/pilt lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lehed

Sigimik

Maapind |

Juured Maapähkel

[Allikaviide]

The Peanut Farmer magazine

[Pilt lk 22]

Mälestussammas George Washington Carveri auks

[Pilt lk 23]

Ameerika Ühendriigid

[Pilt lk 23]

Aafrika

[Pilt lk 23]

Aasia

[Allikaviide]

FAO photo/R. Faidutti

[Pilt lk 23]

Mõned maapähklitest suupisted

[Pilt lk 24]

Mõningates maades on populaarne maapähklivõi