Väike okaskera

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

TYNE’I org Põhja-Inglismaal oli mattunud valgesse uttu ning õhtuvaikuses kostsid kaugele künnivareste hääled. Jalutasin mööda metsateed, kui kuulsin äkki sügiskirju lehevaiba sees vaikset krabinat. Siis märkasin kellegi lühikesi ja väikseid tagajalgu, mis minu raja äärde jääva kuivanud oja kalda lõhesse kadusid.

Seejärel nägin ka loomakest ennast – see oli siil, kes valmistas endale külmadeks päevadeks väikest pesa ehk talvitusurgu. Siil oli juba tassinud urgu lehti, kuiva rohtu ja sõnajalaoksi, millest ta teeb magamisaseme, kus veeta külmad talvepäevad ja -ööd.

See väike armas okaskera, keda on võimatu ühegi teise loomaga segamini ajada, elab nii mägistel maadel, põldudel kui ka metsatukkades. Siili pea ja kael on kaetud jäikade pruunikasvalgete karvadega. Tema silmapaistvaim tunnus on aga kollaste otstega okastest kaitserüü. Teravad turritavad okkad, mis katavad siili keha pealt ja külgedelt, on umbes kahe sentimeetri pikkused ja asetsevad gruppides. Okastel on 22 kuni 24 pikisuunalist vagu ja need kasvavad poolkerakujuliselt aluselt välja peaaegu püstisuunas. Selles kohas, kus okas naha seest välja kasvab, on okas peenike ja kaldus. Sellise kalde tõttu ei torka okkad siili keha, kui ta kuskilt alla kukub. Milline kavandatus!

Kui siil tajub hädaohtu, võtab ta sisse kaitsepositsiooni, tõmmates end kerra. Nagu krookpael, mis tõmbab kokku pehme nahkkoti, tõmbavad tema tugevad lihased kogu keha okasrüü sisse. See okkaline kaitserüü katab siili pead, saba, jalgu ja kõhtu. Niisuguses asendis võib siil olla päris tükk aega.

 Tavaliselt asub siil toiduotsingule videvikus. Peale putukate ja ussikeste võivad tema õhtusöögi hulka kuuluda ka hiired, konnad, rotid, sisalikud ning vahel ka pähklid ja marjad. Siilil on terav kuulmine ja ka haistmismeel, nagu võibki arvata, kui heita pilk tema teravale ninale ja märgadele ninasõõrmetele.

Looduslikud ja muud vaenlased

Peale rebaste ja mäkrade on siilidel väga vähe looduslikke vaenlasi. Mäger suudab oma eeskäppade tugevate küünistega üsna kerge vaevaga kerratõmbunud siili lahti rullida, nii et siili okkad teda ei torka. Olen leidnud mitu siili okasrüüd, mis on tõenäoliselt ainus ülejääk mägra õhtueinest. Rebane siili okastele vastu ei saa ja seepärast püüab ta siili vette veeretada, kus see loomake end kas lahti rullib või ära upub. Kuna aga siil on hea ujuja, on tal võimalik rebase eest pakku pääseda kas kivide vahele või kalda sees olevasse auku pugedes, enne kui rebane jõuab temasse oma hambad lüüa.

Mustlased ja mõned teisedki loodusrahvad söövad siile, mis on savis küpsetatud. Kui savi jahtub ja see siili ümbert lahti murtakse, tulevad okkad siili keha küljest kergesti lahti. Jean-Paul Clébert’i raamatu „The Gypsies” sõnul peetakse siili liha isuäratavaks roaks. Tänapäeval hukkub palju siile maanteedel. Eriti suures ohus on siilid pärast talveunest ärkamist, kui nad toitu otsima asuvad. Kui aga  siilil õnnestub pääseda nii looduslike kui ka muude vaenlaste eest, võib ta elada umbes kuue aasta vanuseks ja kasvada kuni 25 sentimeetrit pikaks.

Sigimine, talveuni ja toitumine

Siilid poegivad maist juulini, hiljem võivad nad soetada teisegi pesakonna. Tiinus kestab siilidel neli kuni kuus nädalat ning poegi sünnib kolm-neli, kes kõik kaaluvad alguses vähem kui 30 grammi. Kahe esimese elunädala jooksul on pimedad ja kurdid siililapsed päris abitud. Järk-järgult asenduvad nende pehmed karvad okastega ja mõned päevad pärast seda suudavad nad ennast juba täielikult kerra tõmmata. Enne seda kaitseb aga siilike end ehmatamise puhul järsku õhku hüpates ja sisisevat häält tehes. Niisugune ootamatu hüpe peletab eemale nii mõnegi vaenlase.

Külma aja, mil siilid on talveunes, aitab neil üle elada rasv, mida nad on kogunud naha alla soojadel kuudel. Talveune ajal langeb nende kehatemperatuur järsult ning hingamine muutub vaevutajutavaks. Siili kehatemperatuuri reguleerib spetsiaalne nääre. Kui kehatemperatuur langeb talveune ajal väga palju, toodab nääre rohkem soojust, nii et loom ärkab üles ja läheb otsima soojemat ja varjatumat magamisaset. Talveune ajal pole siil siiski välismaailmast täielikult välja lülitunud. Ta kuuleb lähedalt kostuvaid hääli, mille tagajärjel ta muudab veidi oma kehaasendit.

Kui siil on aeda lõksu jäänud, ronib ta peagi üle müüri ja aia või isegi mööda vihmaveetoru, et välja pääseda, kuna siil on loom, kes on harjunud suurematel jahimaadel toitu otsima. Nii jääb siil ikka metsloomaks ja teda pole kerge kodustada. Tegelikult on nii ka parem, sest üldiselt on siilidel palju kirpe. Tänu sellele armsale loomakesele on aga elu Suurbritannia maakohtades palju põnevam, mille eest olen tänulik meie Loojale, Jumal Jehoovale.

[Pilt lk 15]

Kerratõmbunud siil

[Pilt lk 16]

Beatrix Potteri siilijoonistus tema lasteraamatust „The Tale of Mrs. Tiggy-Winkle”, 1905

[Pilt lk 16]

Nädalavanune siil

[Pildid lk 17]

Lõuna-Aafrikas elav siil