Piibli seisukoht

Kas kristlik ühtsus tähendab ühetaolisust?

TÄNAPÄEVA religiooni näib iseloomustavat killustatus. Koguni ühe kiriku liikmed ei pruugi olla ühel meelel õpetuste ja õige eluviisi suhtes. Üks kirjanik ütles: „Raske on leida isegi kahte inimest, kes usuksid täpselt ühte ja sama Jumalat. Paistab, et tänapäeval on igaühel oma teoloogia.”

Paulus aga manitses esimesel sajandil elanud kristlasi ’ühtviisi rääkima’ ja olema „kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes” (1. Korintlastele 1:10). Mõned meie ajal elavad inimesed on kritiseerinud Pauluse manitsust. Nad ütlevad, et inimesed on erinevad ja seetõttu oleks vale nõuda, et kõik kristlased ühtemoodi mõtleksid ja tegutseksid. Kas soovitas Paulus kristlastel tõesti elada nagu robotid? Kas Piibli nõuded röövivad inimeselt vabaduse?

Ühtsus, mitte ühetaolisus

Ühes teises kirjas õhutas Paulus kristlasi teenima Jumalat arutlemisvõimega (Roomlastele 12:1, UM). Järelikult ei püüdnud Paulus sugugi muuta Korintose koguduse liikmeid robotiteks, kes ise üldse ei mõtle. Miks siis käskis Paulus neil olla „kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes”? Paulus andis selle nõuande murettekitava probleemi tõttu, mis ohustas Korintose kogudust. Selles koguduses olid tekkinud kildkonnad – mõned pidasid oma juhiks Apollost, teised eelistasid Paulust või Peetrust, kolmandad aktsepteerisid ainult Kristust. Selline killustatus polnud sugugi tühine asi, kuna see rikkus koguduse rahu.

Paulus soovis, et korintlased peaksid „üksmeelt ... vaimus rahusideme läbi”, mida ta hiljem õhutas ka Efesose kristlasi tegema (Efeslastele 4:3). Ta innustas vendi järgima Jeesus Kristust ühtselt, mitte jagunema gruppideks või sektideks. See aitaks neil püsida ühtsed oma eesmärkides (Johannese 17:22). Niisiis andis Paulus korintlastele  nõu selleks, et nad korrastaksid oma mõtlemist ja oleksid ühtsed, mitte ühesugused.

Ühtsus on tähtis ka õpetuslikes küsimustes. Jeesuse järelkäijad mõistavad, et tegelikult on olemas ainult „üks usk”, just nii, nagu on olemas vaid „üks Jumal ja kõikide Isa” (Efeslastele 4:1–6). Järelikult tahavad kristlased olla kindlad, et see, mida nad usuvad, on kooskõlas tõega, mida Jumal on andnud teada oma Sõna kaudu nii enda kui ka oma eesmärkide kohta. Nad on ühisel meelel selles, kes on Jumal ja mida ta inimestelt nõuab. Samuti elavad nad kooskõlas Jumala Sõnas kirjasolevate selgete moraalinormidega (1. Korintlastele 6:9–11). Sel viisil püsivad kristlased ühtsed nii õpetustes kui ka moraaliküsimustes.

Eriarvamused

See ei tähenda, et igale kristlasele on täpselt ette kirjutatud, kuidas ta peab mõtlema ja mida igas eluolukorras tegema. Enamik asju on seotud isikliku maitsega. Toome näite. Paljudel esimese sajandi Korintose kristlastel oli kahtlusi, kas süüa liha, mis võis olla toodud ebajumalatemplist. Mõned olid kindlad, et sellise liha söömine võrduks ebajumalakummardamisega, teiste arvates polnud aga üldse oluline, kust liha oli toodud. Käsitledes seda delikaatset küsimust, ei kehtestanud Paulus mingit reeglit, mida kristlane peab tegema. Paulus hoopiski tunnistas, et inimestel on õigus selles küsimuses erisuguseid otsuseid langetada (1. Korintlastele 8:4–13). *

Tänapäeval võivad kristlased langetada erisuguseid otsuseid seoses töö, tervise eest hoolitsemise, puhkusega jne. Mõnda võib häirida see, et neis asjus on palju valikuvõimalusi. Nad arvavad, et erisugused vaated võivad põhjustada koguduses vaidlusi või lõhenemisi. Niisugune tagajärg pole aga paratamatu. Näiteks kuigi heliloojatel on ainult piiratud arv noote, millest muusikat kirjutada, on neist võimalik luua lõputult kauneid muusikapalu. Samamoodi langetavad kristlased otsuseid, mis jäävad Jumala põhimõtete piiridesse. Ometi on neil valikuvabadus langetada isiklikke otsuseid.

Kuidas saab säilitada kristlikku ühtsust ja austada samal ajal inimeste õigust langetada isiklikke otsuseid? Selle võtmeks on armastus. Armastus Jumala vastu ajendab meid meeleldi tema käskudele kuuletuma (1. Johannese 5:3). Armastus ligimese vastu paneb meid aga austama teiste õigusi langetada isiklikes asjades otsuseid, mis neile meeldivad (Roomlastele 14:3, 4; Galaatlastele 5:13). Paulus andis selles suhtes hea eeskuju, kui ta kuuletus esimese sajandi juhtiva kogu otsusele, mis puudutas õpetuslikku küsimust (Matteuse 24:45–47; Apostlite teod 15:1, 2). Samal ajal õhutas ta igaüht austama kaaskristlaste südametunnistust neis asjades, mis on jäetud inimese enda otsustada (1. Korintlastele 10:25–33).

On selge, et kedagi ei tohi mõista hukka, kui ta langetab oma südametunnistuse järgi otsuse, mis ei lähe vastuollu Piibli põhimõtetega (Jakoobuse 4:12). Teisest küljest aga ei taha lojaalsed kristlased, et nende isiklikud õigused kahjustaksid teiste südametunnistust või rikuksid koguduse ühtsust. Samuti ei tohiks nad arvata, et neil on õigus teha midagi sellist, mis on Jumala Sõnas selgelt keelatud (Roomlastele 15:1; 2. Peetruse 2:1, 19). Armastus Jumala vastu peaks panema meid häälestama oma südametunnistust Jumala mõtlemise järgi. See aitab kaaskristlaste vahel ühtsust hoida (Heebrealastele 5:14).

[Allmärkus]