Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Võimas jõehobu

Võimas jõehobu

Võimas jõehobu

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

MASAI MARA avara loodusreservaadi suurde tiiki peegeldub õhtupäike. Kui päike silmapiiri taha veereb, sätendab tiigivesi kuldpruunides värvides. Mõne meetri kaugusel tiigist võib näha sebra- ja sinignuukarju, kes aeglasel sammul vee poole liiguvad. Järsku aga loomad tarduvad ja jäävad üksisilmi vahtima tiigis lebavat hiigelsuurt rahnusarnast mürakat. Pärast seda, kui „rahn” on tiigivee segamini ajanud, vajub ta vee alla ja kaob vaateväljast. See, keda rohusööjad äsja nägid, oli poolveelise eluviisiga raevukas loom jõehobu.

Ida-Aafrika tiikides, jõgedes ja järvedes elavast jõehobust on suurem üksnes elevant. Jõehobu võib kasvada rohkem kui 4 meetrit pikaks ning tema õlakõrgus võib küündida 1,5 meetrini. Kaalub aga jõehobu umbes neli tonni. Arvatakse, et Piiblis Iiobi raamatus mainitud sõna „pehemot”, mida kasutatakse ka mõnes eestikeelses piiblitõlkes, käib jõehobu kohta. See on vägagi tõenäoline, sest Piibel võrdleb selle hiiglasliku eluka luusid vaskputkede ja raudtaladega (Iiob 40:15–18).

Iludusvõistlustel läheks paksu ja karvutu naha ning vaadikujulise kerega näiliselt kohmakal jõehobul kahtlemata kehvasti. Jõehobu jalad on madalad, mis paneb imestama, kuidas need üldse tema suurt keha kanda jaksavad. Tema lühikesed ja jämedad jalad on siiski erakordselt tugevad. Maismaal suudab jõehobu joosta kiiremini kui inimene ning vees jõuab ta ette väikesest aeru- ja isegi mootorpaadist.

Poolveeline eluviis

Jõehobud on seltsingulised loomad, kes elavad üldiselt 10–15-isendilistes rühmades, mille juhtloomaks on isane jõehobu, kuigi nähtud on ka suuremaid, umbes 150-pealisi jõehobukarju. Jõehobud on loomad, kes elavad nii vees kui ka maismaal. Veest välja tulevad nad küll põhiliselt hämaras, mil nad asuvad veekogu kallastelt lopsakaid taimi sööma. Kuigi tavaliselt ei uita jõehobud veest kaugele, on mõned neist kuivaperioodil rännanud toiduotsinguil isegi kümne kilomeetri kaugusele.

See, kuidas jõehobud oma territooriumi märgistavad, on veel ebaselge. Veider komme sabaga sõnnikut laiali pritsida olevat mõningate arvates mõeldud emastele mulje avaldamiseks või rivaalide eemale peletamiseks. Kui jõehobu rünnatakse, hirnub ta nagu hobune, võideldes teeb aga jõehobu möirgavaid häälitsusi. Jõehobude valjusid norsatusi on kuulda isegi siis, kui nad on vee all. Juhtloom paljastab end mööh-mööh-mööh-häälitsusega.

Päeva ajal on jõehobu kas poolenisti või täielikult vee all. Tema kogukale kehale sobib niisugune eluviis igati hästi. Kuigi jõehobu ei ole nii oskuslik ujuja kui tema kahepaiksed naabrid, võib ta jääda vee alla koguni veerand tunniks. Kuna tema ninasõõrmed, silmad ja kõrvad paiknevad samal tasandil, võib ta kogu ülejäänud keha vee alla peita. Vee all ajab jõehobu nii mitmeidki asju, mille hulka kuuluvad ka kurameerimine ja paaritumine.

Pärast umbes kaheksa kuud väldanud tiinust sünnitab emane jõehobu madalas vees üheainsa poja. Emapiima imeb jõehobulaps kas maismaal või madalas vees. Kuigi jõehobu on suur ja tugev, võtab ta oma vanemakohust tõsiselt ja hoolitseb oma poja eest üllatava õrnusega. Vahel võib näha, kuidas jõehobuema ujub vees, poeg seljas. Kui kellelgi on tema pojukese suhtes halvad kavatsused, muutub see tasasena tunduv loom vägagi raevukaks.

Jõehobu nahk on loodud eluks vees. Kui jõehobu tuleb veest välja, muutub tema nahk tähelepanuväärselt. Kuna jõehobu nahanäärmed eritavad suure soolasisaldusega punakaspruuni nõret, võib kaugelt paista, et jõehobu higistab verd. See nõre kaitseb jõehobu nahka nii vees kui kuival maal. Muistsed aafriklased lõikasid jõehobu naha ribadeks ja kastsid need õlisse. Pärast seda, kui ribad olid rullitud keerdu ja neil oli lastud kuivada, kasutati neid territooriumitülides hirmuäratavate piitsadena. * Väljaandes „Grzimek’s Animal Life Encyclopedia” öeldakse, et pärast jõehobu naha parkimist, milleks kulub vähemalt kuus aastat, muutub see „umbes nelja ja poole sentimeetri paksuseks ja kivikõvaks”.

Muljetavaldav ja hirmuäratav „haigutus”

Kõige silmatorkavam on jõehobu juures kahtlemata tema suu. Tal on poole meetri laiused mokad, millega ta ahmib kaldalt taimi. Jõehobu ei kasuta aga oma suud mitte ainult söömiseks. Kui see elukas oma lõuad 150-kraadise nurga all laiali ajab, ei tee ta seda haigutamiseks, vaid rivaalide ähvardamiseks. Jõehobud peavad omavahel suuri lahinguid territooriumide pärast, mida nende jaoks aina vähemaks jääb. Kui jõehobu oma lõuad pärani ajab, on näha hiigelsuuri alumisi silmahambaid. Need hambad, jõehobu relvad, võivad kasvada kuni 30 sentimeetrit pikaks.

Jõehobu lõuad pole ohtlikud üksnes teistele jõehobudele, vaid ka inimestele. Inimese pingutused jõehobudega rahulikult koos eksisteerida on luhtunud. Jõehobud ründavad kõiki, kes nende territooriumile liiga lähedale tikuvad, isegi siis, kui neid pole provotseeritud. Veelgi vihasemad on haavata saanud jõehobud, kes on võimelised igale sissetungijale suuri vigastusi tekitama. Ärritunud jõehobud on oma hiiglaslike lõugadega isegi paate kummuli keeranud.

Maismaal on jõehobu sama metsik kui vees. Väga ohtlik on jääda rohtu sööva jõehobu ja veekogu vahele. Näiteks on jõehobud mõningais paigus Aafrikas rünnanud ettevaatamatuid külaelanikke, kes on jäänud jõehobu tee peale, mis viib veekogu juurde. Jõehobu on loom, kes tekitab kartust nii inimestes kui ka loomades ja seetõttu tuleb temasse suhtuda äärmise ettevaatlikkuse ja aukartusega.

Kas jõehobu pääseb hävingust?

Kuigi lõvid võivad maismaal maha murda üksiku rohtusööva jõehobu, näib jõehobude suurim vaenlane olevat inimene. „Inimesed on kahandanud suuresti nii jõehobude arvu kui ka nende elupaiku,” ütleb „The World Book Encyclopedia”. „Kütid on tapnud arvukalt jõehobusid ning talunikud on muutnud jõehobude elupaiku põllumaaks.”

Kuna inimene on tunginud jõehobu elupaikadesse, on see loom surutud üha väiksemale maa-alale, mis takistab tema vaba liikumist ja sigimist. Looja aga tõotab taastada oma Kuningriigi valitsuse all tasakaalu inimese ja metslooma vahel, nii et keegi ei tee taastatud maises paradiisis „paha ega kahju” (Jesaja 11:9).

[Allmärkus]

^ lõik 11 Jõehobu suahiilikeelne nimi kiboko tähendab ’piits’.

[Pildi allikaviide lk 25]

Elizabeth DeLaney/Index Stock Photography