Kas Limas ei saja kunagi?

„ÄRGAKE!” PERUU-KORRESPONDENDILT

Kui sa sõidad Peruusse, kuuled kindlasti kedagi ütlevat, et riigi pealinnas Limas ei saja kunagi vihma. Kes aga Lima jahedas ja niiskes õhus külmast väriseb, võib imestada, kas see on tõesti tõsi.

LIMA asub suures kõrbes, mis kulgeb mööda Lõuna-Ameerika Vaikse ookeani rannikut, piirkonnas, mille kliima on üks maailma tavatumaid. See põuane riba ulatub Sechura kõrbest Peruu põhjaosas Atacama kõrbesse Põhja-Tšiilis.

See rannikuäärne kõrb jääb hambuliste Andide ja taevassinise Vaikse ookeani vahele. Eemalt ei paista ranniku ääres muud kui kõikvõimalikes pruunikates toonides tühje kivikaljusid ja liiva. Erosiooni tõttu on paljudele mäenõlvadele varisenud pruune kive, mis lõpuks sagedaste maavärinate tõttu mööda mäenõlva merre veerevad.

Kui kivid randa jõuavad, uhuvad pekslevad ookeanilained need ajapikku liivaks, millest tuul vormib kuusirbikujulisi düüne. Selle ääretu kõrbe mõningates paikades pole registreeritud vihma 20 aasta jooksul, mistõttu on see paik üks kuivemaid kogu maailmas. Miks siin on nii kuiv?

Andid kui vihmatõke

Vastus sellele küsimusele on seotud idast läände puhuvate passaattuultega. Kui tuuled jõuavad Andide kõrge ja hambulise mäeahelikuni, tõusevad need ülespoole. Üle Andide liikudes muutuvad tuuled jahedaks ja niiskus, mida tuuled endas hoiavad, kondenseerub ning langeb vihmapiiskade või lumena enamasti mäeaheliku idapoolsele osale. Niisiis on mäed tõkkeks, mis ei lase niiskust aheliku läänepoolsele nõlvale.

Niiskust ei anna ka ei Antarktisest põhja poole voolav Peruu hoovus ega tuul, mis puhub Vaikse ookeani lõunaosast. Kõigi nende tegurite tõttu ühtekokku ongi siin äärmiselt kuiv, kuigi mitte küll kuum kõrb. Vaatamata harvadele vihmasadudele, on õhuniiskus siiski väga kõrge, ja eriti just talvel, mis kestab Peruus maist novembrini. Kust see niiskus tuleb?

 Garúa

Talviti on Peruu ranniku kohal madalad pilved ning Vaikselt ookeanilt rullub randa paksu udu, mida peruulased kutsuvad garúa’ks. Sellel aastaajal möödub kuid, ilma et päikest korrakski näha oleks. Nii on siin paigus jahe ning mõne sõnul lausa sünge. On kummaline, et see piirkond asub troopikavööndis, kuid Lima keskmine temperatuur ulatub talvel vaid 16 kuni 18 kraadini. Talvel võib õhuniiskus tõusta 95 protsendini, ilma et vihma sadama hakkaks, ning Lima elanikud, kes on niisuguse kliimaga harjunud, topivad end selle niiske ja läbilõikavalt külma ilma ajal soojalt riidesse. *

Talvisest uduvihmast piisab, et muuta Lima linnatänavad märjaks ja panna haljendama kõrgetel rannikumägedel kasvavad taimed. Nii saavad suured kitse-, lamba- ja veisekarjad lasta rohelisel rohul hea maitsta. Peale selle saadakse vett ka tänu udukollektoritele, suurtele polüpropeenvõrkudele, mida siin alates 1990. aastate algusest mõningates linnades kasutama hakati. Madalate pilvede niiskus kondenseerub võrkudele ja sedasi kogutakse vett nii joogiks kui ka kastmiseks.

Siiski pole sellest niiskusest küllalt, et metsikult kasvavad taimed võiksid aasta läbi õitseda. Limas ulatub sademete hulk aastas harva üle 50 millimeetri ja suurem osa niiskusest tuleb garúa kondenseerumisest. Seepärast on selle rannikuäärse kõrbe ainsad rohelised taimed need, mis saavad eluandvat vett kõrgelt Andide lumistelt tippudelt allavoolavatest väikestest jõgedest. Ülaltpoolt  vaadatuna paistavad need jõeorud otsekui rohelised ribad keset kõrbet.

Elu ilma veeta

Selleks et niisuguses kuivas kliimas ellu jääda, rajasid Peruu ranniku ääres elanud muistse Chimu ja Mochica kultuuri kandjad keerukaid niisutussüsteeme. Need põllumajanduslikud projektid, mis sarnanevad muistse Egiptuse omadega, hoidsid elus kõrgelt organiseeritud tsivilisatsioone. Vanaaja Peruu elanikud rajasid uhkeid linnu, ehitades siia päikese käes kuivatatud tellistest tempelpüramiide, suuri müüre ja reservuaare. Tänu sademete vähesusele on need varemed hästi säilinud ja see annab arheoloogidele hea pildi selle kohta, milline oli elu Kolumbuse-eelses Peruus. Veel tänapäevalgi  sõltuvad paljud rannikuäärsed asulad taastatud akveduktidest ja kanalitest, mis rajati tuhandeid aastaid tagasi.

Neil kõrbealadel, kus leidub vett, on pinnas väga viljakas, nagu avastasid kord ka selle kõrbe kunagised elanikud. Praegu saavad ranniku ääres kultiveeritavad puuvill, riis, mais, suhkruroog, viinamarjad, oliivipuud, spargel ning teised köögiviljad ja viljapuud piisavalt vett tänu moodsatele niisutussüsteemidele. Tänapäeval elab sellel kitsal rannikualal enam kui pool 27 miljonist Peruu elanikust.

Siis, kui sajab

Mõnikord siiski sajab selles kõrbes paiguti vihma, samuti Limas. Iga mõne aasta tagant uhuvad Peruu rannikut Vaikse ookeani lääneosa poolt soojemad veed. See ilmastikunähtus, mis on tuntud kui El Niño, annab märku peatselt saabuvast vihmasajust. Eriti tugev oli El Niño mõju aastatel 1925, 1983 ja 1997/98. Mõistagi on kuiva kliimaga harjunud elanikud paduvihmade ja sellest tulenevate üleujutuste vastu halvasti varustatud.

Üks üleujutus tabas Ica linna Peruus 1998. aastal. Ica jõgi ujutas üle suure osa linnast ning savitellistest majad lihtsalt lagunesid. Mujal kõrbes oli aga tulvavetest kasu, vesi imbus pinnasesse, kus hakkas kohe vohama lopsakas rohi. Tänu hiljutisele El Niñole muutus Sechura kõrb õitsvatest lilledest täis tipitud roheliseks aiaks, mis tuletas meelde Jumala tõotust, et ühel päeval ’õitseb kõrb nagu liilia’ (Jesaja 35:1). Tugevate vihmasadude tõttu tekkis kõrbesse ka umbes 300 kilomeetrit pikk ja 40 kilomeetrit lai hiiglaslik järv, mida nimetati ajalehtedes La Niñaks.

Peruu rannikuäärne suur kõrb on kindlasti üks loodusimesid, mis lisab meie maakerale mitmekesisust. Kuigi sellel kuival maal sajab harva, saavad tänu niisutussüsteemidele ja vee kokkuhoidlikule kasutusele siin elada miljonid inimesed.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 27]

Rikkus linnusõnnikust

Aastatuhandeid on Peruu lääneranniku jahedad ja toitainerikkad veed varustanud toiduga – peamiselt sardiinide ja anšoovistega – miljoneid merelinde. Kuna selles piirkonnas sajab vähe vihma, kuhjusid lindude väljaheited rannikuäärsetel saartel aastate jooksul mõnes kohas isegi 30 meetri kõrgusteks hunnikuteks. Enne hispaanlaste saabumist oli juba avastatud, et lindude väljaheited, mida ketšua indiaanlaste keeles kutsuti guaanoks, on suurepärane väetis. 19. sajandi teisel poolel sai guaano Peruu tähtsaks eksportkaubaks, kuni selle asemel hakati maailmaturul kauplema keemiliste väetistega. Selleks ajaks olid vanad guaanokuhjatised otsa saanud. Praegu kasutatakse enamasti lindude värskemaid väljaheiteid.

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lima

[Pilt lk 25]

Vaikse ookeani rannik Limast lõuna pool

[Allikaviide]

© Yann Arthus-Bertrand/CORBIS

[Pilt lk 25]

Sechura kõrb Peruu ranniku ääres

[Pildid lk 26]

Udukollektorid, Mejía, Peruu

Inkade rajatud kanalid, mis on veelgi töökorras, Ollantaytambo, Peruu

[Allikaviited]

© Jeremy Horner/CORBIS; väike pilt: Courtesy of the charity FogQuest; www.fogquest.org

[Pilt lk 26]

El Niño põhjustatud paduvihmad tekitasid 1998. aasta 30. jaanuaril suuri üleujutusi Peruus Icas

[Allikaviide]

AP Photo/Martin Mejia