Kas asi võiks minna kunagi paremaks?

TÄNAPÄEVAL korraldavad Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja teised asjaomased rühmitused haiguste järelevalve ja kontrolli programme. Püüdes saada jagu üha paisuvast putukatega edasikanduvate haiguste probleemist, levitavad mitmesugused organisatsioonid infot ning toetavad uute ravimite väljatöötamist ja kontrollmehhanismide rakendamist. Ka üksikisikud ja kogukonnad saavad enda asjaga kurssi viimiseks ja kaitsmiseks palju ära teha. Ometi ei saa üksikisikute kaitsmist võrdsustada haiguste ülemaailmse kontrolliga.

Selleks, et haiguste kontrolli saadaks edu, on paljude ekspertide arvates oluline jõuda globaalse koostöö ja usalduseni. „Inimeste ja riikide kiire globaliseerumine nõuab, et inimesed mis tahes planeedi paigast ei suhtuks oma kogukonda, provintsi, riiki või poolkerasse mitte ainult kui isiklike ökosfääride kogumisse,” kirjutab Pulitzeri auhinna võitnud reporter Laurie Garrett oma raamatus „The Coming Plague–Newly Emerging Diseases in a World out of Balance”. „Mikroobid ja nende siirutajad ei tunnista ühtki inimeste kehtestatud kunstlikku piiri.”  Haigusepuhang ühes riigis puudutab üsna pea nii naaberriike kui ka ülejäänud maailma.

Mõni valitsus ja mõned inimesed suhtuvad umbusuga mis tahes väljastpoolt riigipiire tulevasse sekkumisse – olgu selleks kas või haiguste kontrolli programmid. Lisaks tõkestab tihtilugu rahvusvahelist koostööd poliitiline lühinägelikkus ja äriline saamahimu. Kas jäävadki mikroobid inimese ja haiguste vahelises heitluses peale? Kirjanik Eugene Linden, kes arvab, et jäävad, tõdeb: „On juba üsna hilja mängu pööret tuua.”

Põhjust lootuseks

Teaduse- ja tehnikasaavutused on võidujooksus haigustega kaugele maha jäänud. Ning muidugi on putukatega levivate haiguste probleem vaid üks arvukatest inimese tervist ohustavatest teguritest. Ent on põhjust lootuseks. Kuigi teadlased alles hakkavad mõistma keerukaid elusorganismide vahelisi suhteid, arvavad nad, et maakera oleks võimeline end ise terveks ravima. Meie planeedile on omased mehhanismid, mis suudavad taastada loodussüsteemide tasakaalu. Näiteks hakkavad kord raadatud maal tavaliselt taas metsad vohama ning suhted mikroobide, putukate ja loomade vahel paistavad aja jooksul stabiliseeruvat.

Mis veelgi tähtsam, looduse keerukas kavandatus osutab Loojale, Jumalale, kes on käivitanud Maa keerukad mehhanismid. Paljud teadlased tunnistavad, et Maa loomise taga peab olema mingi kõrgem intelligents. Jah, tõsised mõtlejad ei saa Jumala olemasolu kuidagi eitada. Piibel kirjeldab Loojat kui kõikväelist ja armastavat Jehoova Jumalat. Ta on meie õnnest sügavalt huvitatud.

Piibel selgitab samuti seda, et esimese inimese tahtliku patu tõttu on inimene pärinud ebatäiuse, haigused ja surma. Kas see tähendab, et me oleme määratud lõputult kannatama? Ei! Jumala eesmärk on muuta maakera paradiisiks, kus inimesed võivad koos teiste, nii suurte kui väikeste olenditega mõnusalt koos elada. Piibel ennustab sellist maailma, kus inimest ei ohusta mitte ükski loodu, ei suur kiskja ega pisike putukas (Jesaja 11:6–9).

Muidugi jääb inimese kohuseks selliseid sotsiaalseid ja ökoloogilisi elutingimusi hoida. Jumal käskiski inimesel maakera ’hoida’ (1. Moosese 2:15). Tulevases paradiisis viib inimene selle ülesande lõplikult täide, järgides kuulekalt Loojalt tulevaid juhiseid. Niisiis võime kindlusega oodata päeva, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!” ” (Jesaja 33:24).