Piibli seisukoht

Väldi kõnet, mis teisi haavaks

„Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!” (JAKOOBUSE 3:10)

VÕIME kõnelda on ainulaadne omadus, mis eristab meid loomadest. Kahjuks tarvitavad mõned inimesed seda andi vääriti. Solvangud, kirumine, vandumine, vägisõnade ning labasuste ja roppuste tarvitamine võivad tekitada rängemaid haavu kui füüsiline kallaletung. „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 12:18).

Üha enam on neid inimesi, kellel on kujunenud tavaks vanduda. Koolides kasutab järjest rohkem lapsi roppu keelt. Kuid on neid, kes väidavad, et riivatu kõnepruuk võib olla emotsionaalse pinge maandamisel kasulik. Üks poliitikateaduse üliõpilane kirjutas: „Rõvedat kõnepruuki võiks kasutada, et end jõuliselt väljendada, juhul kui tavapärane sõnavalik on võimetu meie tunderikkust  edasi andma.” Kas kristlased peaksid riivatusse kõnepruuki sama leigelt suhtuma? Kuidas suhtub sellesse Jumal?

Ära salli sündsusetut lõõpimist

Sündsusetu keelepruuk pole pelgalt nüüdisaja nähtus. Kas sind üllatab teadmine, et inimesed kõnelesid sündsusetult ka apostlite päevil, peaaegu 2000 aastat tagasi? Näiteks ilmneb, et Kolossa koguduses kasutasid mõned vihaseks saades sündsusetuid väljendeid. Nad võisid seda teha sihilikult, sooviga teisi kättemaksuks solvata. Samuti tänapäeval väljendavad paljud oma vihapurskeid solvavate sõnadega. Seepärast on Pauluse Kiri koloslastele nüüdki ajakohane. Paulus kirjutas: „Nüüd jätke teiegi maha see kõik: viha, ärritatavus, kurjus, pilkamine, ropud sõnad oma suust” (Koloslastele 3:8). Kristlasi manitsetakse selgesõnaliselt hoiduma vihapursetest ja sündsusetust kõnest, mis tihtilugu on vihameelsuse lahutamatu kaaslane.

Tõsi küll, paljud kasutavad sündsusetuid väljendeid, ilma et nad kavatseksid kedagi rünnata või haavata. Näib, et solvavat kõnepruuki kasutatakse üldjuhul mõtlematult. Nõnda kujuneb inetutest väljenditest igapäevakõne lahutamatu osa. Mõnel on päris raske oma mõtteid ilma vandesõnadeta edasi anda. Tihtilugu kasutatakse sündsusetut kõnepruuki ka teiste naermaajamiseks. Ent kas tuleks sellisesse sündsusetusse lõõpimisse suhtuda kui vähemolulisse patustamisse? Vaadelgem seda.

Sündsusetu lõõpimine on piinlikkust tekitav kõnepruuk, mis peaks teisi lõbustama. Praegusel ajal on sündusetu lõõpimine suures osas seksuaalse värvinguga, kusjuures paljud, kes end korralikeks inimesteks peavad, arvavad sedalaadi keelekasutuse päris huvitava olevat (Roomlastele 1:28–32). Seega pole sugugi üllatav, et nii loomulik kui ka loomuvastane seksuaalkäitumine on paljude elukutseliste koomikute kõneaineks. Sündsusetut lõõpimist võib kuulda paljudes filmides ning tele- ja raadiosaadetes.

Sündsusetu lõõpimise teema pole jäänud Piiblis käsitlemata. Apostel Paulus kirjutas Efesose kristlastele: „Hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile” (Efeslastele 5:3, 4, EP 97, meie kursiiv). On selge, et Jumalat solvab sündsusetu kõnepruuk, ükskõik mis eesmärgil seda ka ei kasutataks. Tegemist on moraalselt taunitava ja teisi haavava keelekasutusega.

Teravad sõnad ei meeldi Jumalale

Haavav kõnepruuk hõlmab kahtlemata midagi palju enamat kui vaid sündsusetut kõnet. Solvangud, sarkasm, pilked ja terav kriitika võivad tõsiselt haiget teha. Tõsi küll, me kõik patustame oma keelega, eriti veel nüüd, mil meid ümbritseb sarkasmi ja laimamise õhkkond (Jakoobuse 3:2). Kuid ikkagi ei tohiks tõsikristlased mitte kunagi võtta omaks sallivat suhtumist solvavasse kõnepruuki. Piibel näitab selgelt, et Jehoova Jumal mõistab hukka igasuguse haavava kõne.

Näiteks võime lugeda Piiblist 2. Kuningate raamatust poistejõugust, kes prohvet Eliisat sõnadega ründas. Jutustuses öeldakse, et poisid „pilkasid teda ning ütlesid temale: „Tule üles, paljaspea! Tule üles, paljaspea!” ”. Jehoova, kes nägi, mis oli nende laste südames, ja mõistis nende õelaid kavatsusi, suhtus nende sõimu väga tõsiselt. Jutustuses öeldakse, et Jumal surmas 42 poissi nende teotava kõnepruugi pärast (2. Kuningate 2:23, 24).

Iisraellased „pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Jehoova viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi” (2. Ajaraamat 36:16). Olgugi et Jumala viha tõusis oma rahva vastu eelkõige ebajumalakummardamise ja sõnakuulmatuse pärast, väärib märkimist, et Piibel mainib eeskätt just teotavat  kõnepruuki, mis oli suunatud Jumala prohvetite vastu. Selles kirjakohas väljendub Jumala tõsine meelepaha sellise käitumise suhtes.

Piibel manitseb ka kristlasi: „Vana meest ära sõitle valjusti” (1. Timoteosele 5:1). Sellest põhimõttest peaksime juhinduma igaühega suheldes. Piibel manitseb, et me „ei laimaks kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu” (Tiitusele 3:2).

Talitsegem oma huuli

Mõnikord on raske seista vastu tungile kedagi sõnadega rünnata. Võidakse tunda, et ollakse õigustatud süüdlast kas siis otse või tema selja taga karmide sõnadega karistama. Kuid kristlased taltsutavad sellist tungi. Õpetussõnades 10:19 öeldakse: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik!”

Heaks eeskujuks on Jumala inglid. Neile on teada kõik see halb, mida inimesed on teinud. Ehkki need inglid ületavad inimesi oma väelt, ei lausu nad austusest Jehoova vastu inimeste kohta ühtki pilkavat otsust (2. Peetruse 2:11). Teades, et Jumal on täiesti teadlik igaühe patustamistest ning on suuteline ise asjad korda seadma, talitsevad inglid oma huuli. Peaingel Miikael hoidus lausumast pilkavat otsust isegi Kuradi kohta (Juuda 9).

Kristlased püüavad ingleid jäljendada. Nad võtavad kuulda Piibli manitsust: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.” ” (Roomlastele 12:17–19).

On huvitav, et teistele võib haiget teha ka meie hääletoon ja -tugevus. On üsna tavaline, et abielupaarid püüavad konflikte kisa ja solvangutega lahendada. Tihtilugu karjuvad vanemad oma laste peale. Kuid selleks, et oma tundeid väljendada, pole sugugi vaja kisada. Piibel kutsub üles: „Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele” (Efeslastele 4:31, meie kursiiv). Samuti ütleb Piibel, et „Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu” (2. Timoteosele 2:24).

Sõnad, mis on tervenduseks

Kuna solvav ja sündsusetu kõnepruuk on tänapäeval nii laialt levinud, peaks kristlastel olema selle kahjuliku mõju vastu seismiseks oma strateegia. Piibel pakub head strateegiat, nimelt ligimesearmastust (Matteuse 7:12; Luuka 10:27). Siiras huvi ja armastus kaasinimese vastu ajendab meid alati kasutama sõnu, mis on tervenduseks. Piibel ütleb: „Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile” (Efeslastele 4:29).

Ka see, kui juurutame Jumala Sõna kindlalt oma mõistusesse, aitab meil hoiduda haavavast kõnepruugist. Pühakirja lugedes ja selle üle mõtiskledes saame ’heita ära kõik rüveduse’ (Jakoobuse 1:21). Jah, Jumala Sõna tervendab meie meelt.