Kaunis lind silmilises rüüs

„ÄRGAKE!” INDIA-KORRESPONDENDILT

JUBA pealkirjastki võis järeldada, et selles artiklis tuleb juttu paabulinnust. On ju isaslinnu „vediksaba” maailmakuulus. * Oled sa aga kunagi mõelnud, miks on paabulinnul nii ekstravagantne sulestik ja kas see lind paistab peale oma ilu silma ka millegi muu poolest?

Faasanlaste sugukonda kuuluvaid paabusid on kolme liiki. Selles artiklis käsitleme sini-paabulindu, kelle põhivärvusteks on sinine ja roheline ja pikkuseks 200 kuni 235 sentimeetrit, kaasa arvatud 150 sentimeetrini küündivad saba ülapoole kattesuled. Nendel rohekaskuldsetel kattesulgedel on laigud, mis meenutavad sinise-pronksikirjuid silmi. Tema kehasuled on enamasti küütlevalt sinakasrohelised.

India rahvuslind paabulind on kahtlemata kuningliku välimusega. Võib-olla sellepärast kasutataksegi mõningates keeltes kõrkide inimeste kohta väljendit „uhke nagu paabulind”. Siiski pole paabulind uhke olemusega, nagu välimusest võib paista. Teda on isegi kerge kodustada. Osa inimesi peab paabulindu pühaks linnuks. Sel põhjusel lasevad mõned India farmerid neil lindudel koguni oma põlde rüüstata.

Hiilgav show

Muidugi on paabulind kõige enam tuntud selle poolest, kuidas ta oma särava „vediksaba” lehvikusarnaselt laiali ajab. Mis on niisuguse toretseva esinemise eesmärk? Ikka see, et emaslindudele muljet avaldada.

Emaslind on küll mõnevõrra valiv, kuid tal on nõrkus isaslinnu enesenäitamise vastu. Paabulinnu lehvikuna laialiaetud suled, täis hiilgavaid silmi, on emaslinnu jaoks täiesti vastupandamatud. Oma kaasaks valib ta linnu, kelle show on kõige muljetavaldavam.

 Sulgede lehvikuna laialilaotamine on vaid üks osa isaslinnu etteastest. Esiteks ajab ta oma pikad suled laiali ja seejärel kallutab neid ettepoole. Siis alustab ta uhket tantsu. Hallikaspruunid tiivad kõrval ripakil, väristab ta oma keha, nii et püstiaetud suled hakkavad sahisema. Paabulind teeb ka valju häält. Kuigi see hääl pole kaugeltki meloodiline, on see emaslinnule märk, et temast ollakse huvitatud.

Mõnikord püüab emaslind isaslinnu veiderdusi veidi matkida, kuid enamasti näib ta tema suhtes täiesti ükskõikne olevat. Lõpuks siiski võidab kõige uhkem esineja tema südame. Isane paabulind võib koguda endale haaremi, kuhu kuulub kuni viis emaslindu, ja saada isaks koguni 25 tibule aastas.

Paabulinnu pereelu

Pärast sigimisperioodi lõppemist algab sulgimine. Täiskasvanud paabulinnu „vediksaba” koosneb keskmiselt rohkem kui 200 sulest. Varasematel aegadel kogusid India külaelanikud paabulinnu sulgi, et müüa neid läänemaadesse, kuid hiljem keelati see tegevus, et liiki kaitsta. Indias on siiski lubatud nendest sulgedest teha lehvikuid ja muid iluasju.

Õhtul ronivad paabulinnud aeglaselt kõrgete puude otsa, et seal sobiv ööbimispaik leida. Hommikul ronivad nad sama aeglaselt puu otsast alla. Kuigi paabulindude välimus on kaunis, ei saa sedasama öelda nende häälitsuste kohta. Lindude kaeblikud hüüded rikuvad õhtuvaikust, kuni nad toitu otsima hakkavad.

Paabulinnud on kõigesööjad, neile kõlbavad nii putukad, sisalikud, väiksed maod, seemned, viljaterad, läätsed kui ka põllukultuuride pehmed juured.

Uhkele välimusele vaatamata võib paabulind väga kaitsevalmis olla. Ta märkab kiiresti ohtu, näiteks saaki varitsevat kassi, ja jookseb ruttu suure kisaga minema, hoiatades teisigi liigikaaslasi ähvardava ohu eest. Jooksjaga ühinevad ka teised isaslinnud. Paabulinnud sibavad üksteise järel üllatavalt kiiresti. Emaslinnud jäävad aga paigale ega jäta oma poegi üksi isegi mitte kõige suurema ohu korral.

 Isaslindude pikad saba ülapoole kattesuled ei näi neile jooksmisel takistuseks olevat, siiski paistavad need tekitavat ebamugavust lendutõusmisel. Kui aga paabulind on end maast lahti saanud, lendab ta päris kiiresti ja vehib hoogsalt tiibadega.

Kui paabulinnu pojad on saanud kaheksakuuseks, on nad valmis vanemate juurest lahkuma ja iseseisvat elu alustama. Nende lahkumine aitab emal valmistuda järgmise pesakonna üleskasvatamiseks. Noortel isaslindudel hakkavad kasvama liigile iseloomulikud saba ülapoole kattesuled umbes kaheksakuuselt, kuid täieliku täiskasvanusulestiku saavad nad alles nelja-aastaselt. Siis on nad ka valmis oma peret looma.

Paabulind ajaloos

Vanasti peeti paabulindusid nii Kreeka, Rooma kui ka India aedades. India kuninglikes õukondades kujutati paabulindusid maalidel ja kaunistustel tuhandeid aastaid. Paabulinnu Troon oli üks silmapaistvamaid näiteid India rikkustest. Troon oli kaetud paljude teemantide, 108 rubiini ja 116 smaragdiga. Baldahhiinil oli aga kullast paabulind, millest ka trooni nimi. Troon seati üles ja sellel istuti ainult tähtsatel tseremooniatel.

Piibli ajalugu näitab, et paabulinnud olid kuningas Saalomoni ajal tähtsaks importartikliks. Võib ette kujutada, kuidas paabulinnud tema kuninglikes aedades ringi siblisid (1. Kuningate 10:22, 23). Need linnud on kahtlemata tunnistuseks targast Loojast. Kui paabulind tantsib, säravad suled lehvikuna laiali laotatud, tekitab see tõesti imetlust kõige Looja, Jehoova Jumala kunstiande vastu (Ilmutuse 4:11).

[Allmärkus]

[Pilt lk 16]

Emasele paabulinnule ei avalda isaslinnu tants mitte alati muljet

[Allikaviide]

© D. Cavagnaro/Visuals Unlimited

[Pildid lk 17]

Paabulinnud on head emad

[Allikaviide]

© 2001 Steven Holt/stockpix.com

[Pildi allikaviide lk 15]

Paabulind: Lela Jane Tinstman/Index Stock Photography

[Pildi allikaviide lk 16]

John Warden/Index Stock Photography