Kes päästab vihmametsad?

IGAÜKS, kes tahab teha lõpu troopilisi vihmametsi ähvardavatele probleemidele, peab kõigepealt midagi ette võtma nende algpõhjustega. Mis põhjused need on? Kurja juur pole lihtsalt ülerahvastatus. Maakera viljakad alad suudavad vabalt toita kogu maakera elanikkonda ja rohkemgi veel.

Tegelikult on mõningate riikide valitsused mures farmide ületoodangu pärast, mis põhjustab toiduainehindade langust. Mõned valitsused õhutavad farmereid rajama oma põllumaade asemele näiteks telkimisplatse, golfiväljakuid või loomaparke.

Miks jääb siis maailmas metsi vähemaks? Selle teadasaamiseks peame otsima sügavamaid põhjusi kui need, mida me juba mainisime.

Metsade raadamise tegelikud põhjused

Kaua enne rahvastiku plahvatuslikku kasvu rüüstasid paljud valitsused metsi, et saavutada võimu ja rikkust. Näiteks vajas Briti impeerium puitu laevade ehitamiseks ja nii tehti lõpp omaenda tammikutele ning seejärel tollase Birma ja Tai tiikpuumetsadele. Briti impeerium laastas metsi ka Indias, et saada kütust metallivalukodade tarbeks. Metsa võeti maha ka selleks, et rajada kautšuki-, kohvi- ja kakaoistandusi.

Pärast Teist maailmasõda võimaldasid mootorsaed ja buldooserid teha metsades lageraiet enneolematus ulatuses. Metsi kui suuri tuluallikaid hakati üha enam maha võtma.

Suured firmad ostsid hiiglaslikke viljakaid maa-alasid ning hakkasid masinate abil viljelema kiiret tulu tõotavaid kultuure. Tuhanded töötuks jäänud põllutöölised kolisid linnadesse. Teisi aga õhutati siirduma vihmametsadesse. Sellist maad reklaamiti vahel kui „inimesteta maad maata inimestele”. Selleks ajaks, kui inimestele selgeks sai, kui raske on niisugustes paikades põllundusega tegeleda, oli tihtipeale liiga hilja – hiigelsuured metsamassiivid olid juba laastatud.

Ka ametnike korrumpeerituse tõttu on kirjutatud alla paljude metsade surmaotsusele. Raieloa eest ollakse nõus palju maksma. Teada on, et  mõned ebaausad ametnikud on andnud altkäemaksu eest lühiajalisi raielubasid firmadele, kes rüüstavad metsi, pööramata nende kaitsmisele mitte mingit tähelepanu.

Suurim oht metsade elustikule pole aga mitte raie, vaid metsade muutmine põllumaaks. Kui maa on viljakas, võib selline muudatus olla mõningal juhul õigustatud. Sageli on aga korrumpeerunud või ebakompetentsed ametnikud andnud loa võtta maha metsad, mida ei ole kunagi võimalik taastada.

Ka kurjategijad kahjustavad metsi. Röövraiujad võtavad salaja maha väärtuslikke puid isegi rahvusparkides. Vahel lõikavad nad palgid laudadeks otse metsas – see aga on raiskamine ja seaduserikkumine. Siis palkavad nad kohalikke elanikke, kes puidu kas jalgrattal või koguni seljas metsast välja veavad. Seejärel viiakse metsamaterjal pimeduse varjus veoautodega mööda kõrvalisi mägiteid minema, et vältida vahelejäämist.

Niisiis pole metsade ja sealse loomastiku hävitamine vältimatult seotud rahvastiku kasvuga. Sageli on selle põhjuseks hoopis metsa oskamatu majandamine, ahne kaubandussüsteem ja korrumpeerunud valitsus. Mis lootust on siis üldse kaitsta troopiliste vihmametsade tohutut liigirikkust?

Mis lootust on vihmametsadel?

„Ainult tühine osa maailma troopilistest metsadest on hästi majandatud,” kuulutab raamat „The Cutting Edge: Conserving Wildlife in Logged Tropical Forest”. Raamatus lisatakse: „Praegu toimib säästev metsamajandus edukalt vaid vähestes metsades (kui sedagi).” Metsade säästev majandamine on kahtlemata võimalik, tegelikkuses leiab aga kõikjal maailmas aset metsade kiire raadamine.

Öeldakse, et üks tähelepanuväärne erand on Boliivia, kus 25 protsenti troopilistest vihmametsadest on saanud säästva majandamise sertifikaadi. Ülemaailmselt võivad aga säästvalt majandatavad metsad moodustada vaevalt ühe protsendi, mida on masendavalt vähe. Suuremat osa troopilistest vihmametsadest ekspluateeritakse halastamatult. Sellise hävitamise taga on isekus ja ahnus. Kas on mõistlik loota, et maailma äritegelased ja poliitikud teevad sellele suundumusele lõpu ja hakkavad inimkonna asendamatut pärandit kaitsma?

Raamat „Forests of Hope” annab inimestele niisuguse ideaali: „Tuleb leida eluviis, mis sobiks kõikidele maailma elanikele ja mis ei laastaks maad ega selle ressursse, ning siis see eluviis ka omaks võtta.” Eesmärk on küll hea, aga kas see on ka realistlik?

Mis oli meie Looja eesmärk maa ja inimestega? Ta andis esimesele inimpaarile käsu: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:28). Järelikult lubab Jumal inimestel oma loodut kasutada. Maa alistamine ei tähenda aga selle hävitamist.

Küsimus seisneb niisiis selles, kas suudab inimkond hakata elama viisil, „mis ei laastaks maad ega selle ressursse”. See tähendaks ligimese armastamist ja Jumala loodu austamist, mis on tänapäeva maailmas haruldane. Lootus, et valitsejad hakkaksid nii elama ja seda eluviisi rahva seas propageerima, oleks utoopia.

Jumala Sõna aga ennustab aega, mil kogu maa peal elavad inimesed, kes armastavad üksteist ja oma Loojat. Piibel ütleb: „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja!” (Jesaja 11:9; Laul 37:29; Matteuse 5:5). Pangem tähele – see, et inimesed ei tee „paha ega kahju”, on võimalik tänu sellele, et nad on õppinud tundma ja armastama Jehoovat, Suurt Loojat. On kindel, et sellised inimesed ei hakka maad hävitama.

See ei ole vaid unistus. Jehoova kogub juba praegu siiraid inimesi ja õpetab neid. Miljonid inimesed kogu maailmas on õppinud tänu Jumala Sõna uurimisele elama viisil, mis põhineb ennastohverdaval armastusel teiste vastu (Johannese 13:34; 1. Johannese 4:21). Nii seda ajakirja kui ka „Vahitorni” antakse välja selleks, et aidata inimestel selle eluviisi kohta rohkem teada saada ja seda omaks võtta. Me kutsume ka sind neid teadmisi omandama. Mitte mingisugused muud teadmised ei ole tasutoovamad.

[Pildid lk 10]

Inimesed hakkavad kauni maa eest hoolitsema ega riku seda