Barcelona – justkui värvikas ehitusstiilide  muuseum

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

KUJUTLE hetkeks, et jalutad avaras kunstimuuseumis. Sinu ümber on hulgaliselt pilkuköitvaid ja kujutlusvõimet ergutavaid kunstiteoseid. Ükskõik kuhu sa ka ei vaataks, igal pool tabab pilk lõputult mitmekesiseid, ebatavalisi, ent samas vaimustavaid vorme ja värve. See üllatuslik kunstikollektsioon ei asu aga üheski hoones. Barcelona linn ise ongi nagu üks tohutu suur vabaõhumuuseum, ja eriti tähelepanuväärne on Quadrat d’Or * (Kuldne kvartal). Vaatamisväärseteks kunstiteosteks pole mitte maalid ega skulptuurid, vaid väga erisuguse stiili ja dekooriga ehitised.

Barcelona paikneb Kirde-Hispaanias Vahemere rannikul, vaid 160 kilomeetrit Prantsusmaa piirist lõuna pool ja on Hispaania linnadest ehk kõige euroopalikum. Viimase saja aasta jooksul on see linn saanud lausa arhitektuuriliste uuenduste ja kunstistiilide sünonüümiks.

Vaatamata roomlaste, visigootide, mauride ja frankide korduvatele vallutusretkedele, kasvas Barcelona kaubanduskeskuseks. 14. sajandiks oli Barcelona saanud Hispaania kõige tähtsamaks kaubalinnaks ja Vahemere-äärseks sadamaks. Sellestsamast sajandist on pärit gooti stiilis ehitised, nende seas ka katedraal, mis on kesklinna põhilisi vaatamisväärsusi. Suursugune gooti arhitektuur (1), mille puhul kasutati keerukat ehitustehnikat, on tõendiks Barcelona jõukusest ja õitsengust tol perioodil.

16. sajandil pöördus aga Hispaania tähelepanu Läände, kuna kauplemine kolooniatega tõi suuremat tulu. Kuid tänu tööstusrevolutsioonile sai Barcelona 19. sajandil Hispaania tekstiilitööstuse pealinnaks ja linn hakkas uuesti majanduslikult õitsema.

Sünnib uus linn

Linna kiire laienemine 19. sajandil tõi kaasa nii rikkust kui ka raskusi. Barcelona rahvaarv kasvas tolle sajandi teisel poolel plahvatuslikult, linna laiendamiseks polnud veel aga midagi tehtud. Ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks tuli midagi ette võtta. Linna ümbritseva ala planeerimine ja linna laiendamine sai ehitusinsener Ildefons Cerdà ülesandeks.

Cerdà plaani, mis valmis 1859. aastal, hakati nimetama L’Eixample’ks ehk laienduseks ning selle nimega kutsutaksegi praegust kesklinnarajooni. Plaani kohaselt pidid puudega ääristatud tänavad ja elamukvartalid moodustama kindlajoonelise võrgustiku ning uuest Barcelonast pidi saama suurejooneline ja tervisliku elukeskkonnaga linn.

Linn hakkas Cerdà plaani järgi kiiresti kasvama. Iga elamukvartal sai oma näo, nii et tänapäeval on turistidel võimalik imetleda pilkuköitvaid, eripalgelisi ja kenasid arhitektuurirajatisi. Plaani järgi rajati ka kauneid alleesid. Robert Hughes kirjutab oma raamatus „Barcelona”, et L’Eixample on oma arhitektuuri poolest üks Euroopa huvitavamaid linnapiirkondi.

Tänu Barcelona õitsengule peeti selles linnas 1888. aastal maailmanäitus. Selle tähtsa sündmuse mälestuseks rajati kesklinna lähedale triumfikaar (2). See ebatavaline monument annab samas ka tunnistust ühe kunstivoolu algusest, mis on teinud Barcelona linna ainulaadseks.

Uus kunstivool annab linnale värvi

20. sajandi alguses hakkas kogu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides levima ornamentaalne kunstistiil modernism, mis ammutas inspiratsiooni looduslikest vormidest. Barcelonal oli nii raha, plaan linnapilti rikastavate ehitiste rajamiseks kui ka uuendusi armastavad arhitektid, kes olid valmis eksperimenteerima. Ja nii andiski modernism linnale ainulaadse näo. Selle uue kunstivoolu kõige tähtsam esindaja oli Antoni Gaudí (1852–1926), kelle töö jättis Barcelona linnapildile kustumatu pitseri.

Barcelonas asub enamik Gaudí parimatest töödest, millest mitmed kuuluvad ka maailmapärandi hulka. Üks märkimisväärne ehitis on kesklinna lähedal Passeig de Gràcia avenüül asuv Casa Milà (3) ehk La Pedrera. Sellel majal pole ainsatki sirget seina. Maja laineline fassaad on  justkui liivakivist raiutud. Maja väliskülge kaunistavad sepistatud rauast palkonirinnatised, mis meenutavad lehekobaraid ja murakaid. Maja sees on kumerad laed ning kõikvõimaliku kujuga sambad.

Teine suurepärane Gaudí töö on Casa Batlló (4), mis asub samuti Passeig de Gràcia avenüül. Selle maja, mis kuulus rikkale töösturile Josep Batlló i Casanovasele, kujundas Gaudí ümber aastatel 1904–1906, luues sellest justkui muinasjutumaja. Hoone lainetav katus on nagu dinosauruse selg ja katusekivid meenutavad kalasoomuseid. Maja väliskuju on täiesti ebatavaline.

Võib-olla kõige silmapaistvam näide Gaudí originaalsusest on tema lõpetamata jäänud meistriteos – Sagrada Familia kirik (5). Neli torni põhjapoolsel küljel näevad välja justkui vaha tilkuvad küünlad. Need üle teiste ehitiste kõrguvad Sagrada Familia tornid on saanud Barcelona rahvusvaheliselt tuntud sümboliks.

Samavõrra huvitav kui Sagrada Familia kirik on Gaudí kavandatud Güelli park (6), mis asub linna läänepoolses osas mäe otsas. Pargi kaunitele aedadele pakuvad kontrasti väänduvad skulptuurid, sambad, mitmevärvilised mosaiigid ja ebatavalised korstnatega majad. Veel üht vormide ja värvide pillerkaari pakub Palau de la Música Catalana (7) (muusikapalee), mille kavandas Gaudí kaasaegne Domènech i Montaner.

Mere ja mägede vahel

Barcelona asukoht ja selle arhitektuuripärand annab linnale ainulaadse hõngu. Lääne pool piiravad linna Collserola mäed, ida pool on selle rajaks aga Vahemeri. Just tänu  Vahemerele on Barcelona saanud Hispaania kõige tähtsamaks kaubasadamaks. Seepärast pole sugugi üllatav, et sadama lähedal seisab Christoph Kolumbuse monument (8), käsi osutamas mere poole.

Tänu mägedele ja merele on Barcelonas paraskliima ja nii saavad linnaelanikud palju aega väljas veeta. Aasta läbi on tänavad varahommikust hilisõhtuni inimesi täis. Peaaegu igal tänavanurgal on kohvikuid ja restorane, mis meelitavad möödakäijaid värskelt jahvatatud kohvi lõhnaga või võimalusega maitsta kohaliku köögi ande. Turgudel, nagu kuulsal Boquería turul, mis asub La Rambla allee ääres, müüakse igasuguseid puuvilju, köögivilju ja kalu.

Barcelonas olles ei saa ka jätta käimata mere lähedalt tõusval järsul Montjuïci mäel, mis paikneb kesklinna ligidal. Montjuïci mäel on muuseume ja kunstigaleriisid ning sealt avanevad võimsad vaated nii linnale kui ka Vahemerele. Montjuïcil asuvad ka 1992. aasta olümpiamängudel kasutatud peamised rajatised. Jehoova tunnistajatel on aga plaanis pidada Barcelonas 31. juulist 3. augustini rahvusvahelist konventi. Mahutamaks kõiki delegaate, toimub see konvent hiigelsuurel Camp Nou jalgpallistaadionil.

Kuigi Barcelonal on oma probleemid nagu teistelgi suurlinnadel, naudivad turistid ikka selle Vahemere-äärse linna atmosfääri. La Rambla lillelettide ja kohvikute, Gooti kvartali kitsaste tänavate ja vanaaegse hõngu ning huvitava arhitektuuriga Barcelona on justkui värvikas vabaõhumuuseum, mis ei lähe kindlasti meelest.

[Allmärkus]

[Kaart lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Barcelona

Madrid

Sevilla

[Pilt lk 16]

Casa Milà ventilaatorid ja korstnad

[Allikaviide]

Godo-Foto

[Piltide allikaviide lk 15]

Ülemised fotod: Godo-Foto

[Piltide allikaviited lk 17]

Sandra Baker/Index Stock Photography

Godo-Foto