Püüdsin teenida kahte isandat

JUTUSTANUD KEN PAYNE

Olen sündinud aastal 1938 ja kasvanud üles vanaisa rantšos USAs New Mexico osariigis. Vanaisale kuulus 9700 hektarit maad, kus voolasid ojad ja laiusid preeriad, taamal kõrgumas mäed. Hääled, mida ma lapsepõlves tihti kuulsin, olid lammaste määgimine, lehmade ammumine, hobuste hirnumine ja kauboikannuste klõbin. Lapsepõlvest meenub ka tuules sahisev rohi ning tiigi ümber kogunenud lindude, kilatüllide valjud ja läbitungivad hüüud.

LAPSEPÕLVES kogetu võib mõjutada kogu elu. Veetsin väiksena palju aega koos vanaisaga, kes jutustas mulle lugusid metsikust läänest. Vanaisa tundis isegi mehi, kes olid ratsutanud koos noore lindprii Billy Kid’iga, kes sai kuulsaks tapmistega, mis lõppesid tema enda surmaga aastal 1881, kui ta oli 21-aastane.

Minu vanemad olid Jehoova tunnistajad ja võtsid mind endaga kaasa kristlikusse teenistusse. Nad käisid kuulutamas Hondo oru üksildaste rantšode ja lihtsate saviplonnidest majade elanikele. Kuulutustööl kasutasid nad tihti grammofoni ja piiblilisi helisalvestisi Joseph F. Rutherfordi kõnedega, kelle hääl on siiani mu mällu sööbinud. * Mängisime neid plaate igasugustele inimestele: rantšopidajatele, Mehhiko farmeritele ning Ameerika põliselanikele apatšidele ja pueblodele. Mulle meeldis väga käia tänavatel ajakirju pakkumas, sest minusuguse väikese poisi käest võttis enamik inimesi ajakirju vastu isegi sõja-aastatel.

Niisiis oli mul hea usuline alus, aga sellele vaatamata ei võtnud ma kuulda Jeesuse hoiatust: „Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” (Matteuse 6:24). Ma tahaksin nii väga, et võiksin jutustada imelisest elust täisajalises teenistuses, kuid selle asemel hakkas üks varajane mõju, teine „isand”, mind sellelt teelt kõrvale juhtima juba siis, kui olin kolmene. Selgitan seda kohe lähemalt.

 Minu kireks sai lendamine

Aastal 1941 maandus meie heinaküüni kõrval väike Piper Cub’i lennuk. Sellelt lennukilt kütiti koiotte, kes murdsid meie lambaid. Just siis, kolmeaastaselt, otsustasin saada lenduriks. Mu lapsepõlveaastad möödusid ja kui olin saanud 17, lahkusin kodunt ning läksin tööle New Mexico osariigi Hobbsi lennujaama, kus pesin angaaride põrandaid ja töötasin mehhaanikuna, mille eest sain võtta lennutunde. Ja nii jäi kristlik tegevus mu elus tagaplaanile.

Kui olin saanud 18, võtsin naise ja peagi oli meil juba kolm last. Kuidas teenisin perele elatist? Juhtisin lennukeid, kust külvati põldudele taimekaitsevahendeid ja peeti jahti kahjurloomadele. Peale selle tegin tellimusreise ning andsin lennutunde. Kuue aasta pärast hakkasin aga tööle Texase osariigis Dallases lennufirmas Texas International Airlines. Tänu sellele muutus mu elu stabiilsemaks ja ma teenisin Dentoni koguduses isegi kogudusevanemana. Mul oli mitu piibliuurimist, ka ühe kapteni ja tema perega, kes võtsid Piibli tõe vastu.

Aastaks 1973 olin lennanud turbopropellermootoriga lennukitega umbes kolm aastat, kuid pärast DC-3 reisilennukite kasutuselt maha võtmist hakkas mu huvi lendamise vastu kaduma. Tegelikult oli mu süda ikka veel New Mexicos. Ent mõtlesin, millega ma raha teeniksin, kui lendamise lõpetan.

Kiindusin kunsti

Olin alates 1961. aastast maalinud Ameerika lääneosa maastikke ning maalide müük oli hästi läinud. Niisiis tulin ära lennufirmast ja kolisin tagasi lummavasse maapiirkonda New Mexicosse. Siiski ei suutnud ma tasakaalu säilitada. Armastus kunsti vastu võttis mind täiesti enda võimusesse. Maalimine ja hiljem raidkunst ning osaajaline lendamine neelasid kogu mu aja. Töötasin 12 kuni 18 tundi päevas. Seetõttu jätsin oma pere ja jumalateenistuse päris hooletusse. Millega see lõppes?

Minu abielu purunes ja me läksime naisega lahku. Kolisin põhja, Montana osariiki ning otsisin lohutust joomisest. Ebakristliku eluviisi tõttu sattusin rumalale teele nagu kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas (Luuka 15:11–32). Ühel päeval mõistsin, et mul pole enam ainsatki tõelist sõpra. Kui nägin mõnda inimest raskustes, ütlesin talle, et Jehoova tunnistajad saaksid teda aidata. Seejärel aga küsiti minult, miks siis mina Jehoova tunnistaja pole. Pidin möönma, et Jehoova tunnistaja ei saa elada nii nagu mina.

 1978. aastal läksin tagasi New Mexicosse, kogudusse, kus mind tunti. Ma polnud käinud koosolekutel juba mitu aastat. Ma ei suutnud kuidagi oma pisaraid tagasi hoida. Kui halastav oli küll Jehoova minu vastu! Ka sõbrad koguduses olid väga lahked ja aitasid mul õigele teele tagasi tulla.

Uus kaaslane ja uus algus

1980. aastal abiellusin Kareniga, kena kristliku õega, keda olin tundnud aastaid. Karenil oli eelmisest abielust kaks poega, Jason ja Jonathan. Tänu Kareni sügavale armastusele Jehoova vastu muutus ka minu elu stabiilsemaks ning meile sündis veel kaks toredat poega, Ben ja Phillip. Ometi ei kulgenud meie elu muretult. Meid ootas ees suur tragöödia.

Õppisin kunsti ning kulutasin palju tunde inimese ja loomade, eriti hobuse anatoomia tundmaõppimisele, ning kompositsiooni, proportsioonide ja perspektiivi õppimisele. Alustasin savist voolimist. Tegin kujukesi, mis olid seotud metsiku läänega, näiteks hobuseid, indiaanlasi hobuse seljas, kauboisid ning arste hobusevankris. Hakkasin edu saavutama. Otsustasime Kareniga avada galerii. Kareni idee oli panna galeriile nimeks Mountain Trails Gallery (Mägiraja galerii).

1987. aastal ostsimegi Arizona osariigis Sedonas galerii ja panime sellele Kareni väljamõeldud nime. Samal ajal kui Karen töötas galeriis, voolisin mina kodus ateljees ja vaatasin poiste järele. Poisid jäid aga haigeks ja müük ei läinud hästi. Otsustasime seepärast vahetada osad ning Karen jäi poistega koju. Voolisin poes otse klientide ees. Tänu sellele hakkas meil äri minema.

Inimesed esitasid poes küsimusi kujude kohta, mida tegin. Jutustasin neile oma tööst ja esemetest, mida kasutasin oma tööde alusena, rääkisin ka metsiku lääne ajaloost, inimestest, kohtadest ja sündmustest, millest olin palju lugenud. Kliendid tundsid tõelist huvi kujude vastu, mille kallal töötasin, ja tahtsid teha sissemakse kuju eest, et maksta hiljem ära kogu summa, kui kuju on pronksi valatud. Nii sai alguse termin „valamiseelne müük”. Edu oli silmapilkne. Mu äri aina kasvas ning lõpuks oli meil kolm galeriid ja 32 töölisega suur valukoda. Kõik see võttis aga tohutult energiat. Mõtlesime Kareniga, kuidas seda rügamist lõpetada, ja palvetasime selle eest. Olin kogudusevanem ja teadsin, et ma võiksin Jehoova heaks rohkem teha.

Teenin jälle vaid ühte isandat

1996. aastal külastas meie kogudust ringkonnaülevaataja ning tegi ettepaneku koos lõunatada. Enne, kui söömist alustasime, küsis ta meilt ootamatult, kas tahaksime kolida navaho indiaanlaste reservaati, et aidata Chinle linnas uut kogudust rajada. See oli tõeline väljakutse! Olime ennegi selles reservaadis käinud ja sealsel kõrvalisel territooriumil kuulutanud. See ettepanek andis meie elule uue eesmärgi. Nii avanes meil võimalus materialismi püünisest vabaneda ja pühendada rohkem aega Jehoovale ja tema rahvale. Hakkasime taas vaid ühte isandat teenima.

Ühele teisele kogudusevanemale ja tema perele, Carusetta’dele, kes olid meie head sõbrad, tehti sama ettepanek. Müüsime mõlemad maha oma mugava kodu ja ostsime teisaldatavad elamud, et end reservaadis sisse seada. Müüsin maha ka galeriid ja valukoja. Lihtsustasime elu ja laiendasime kristlikku teenistust.

1996. aasta oktoobris oli meie uuel Chinle kogudusel esimene koosolek. Sellest ajast alates on navahode seas kuulutustöö edenenud ning meie koguduses on suurepärased navaho keelt rääkivad pioneerid. Oleme aegamööda õppinud seda keerulist keelt rääkima, et meid kuulda võetaks, hoolimata sellest, et oleme teisest rahvusest. Ostsime kohalike võimude loal maad ning ehitasime Chinlesse kuningriigisaali, mis pühitseti selle aasta juunis.

Tragöödia meie peres

1996. aasta detsembris sõitis Karen poistega New Mexicosse Ruidososse. Minul tuli jääda Chinlesse. Ruidosos sõitis meie 14-aastane poeg Ben suuskadega vastu suurt kivi ja suri. Olime šokis ja leinasime teda väga. See oli hirmus katse meile kõigile, kuid ülestõusmislootus  on aidanud meil seda lööki taluda. Suurt tuge on pakkunud ka kristlikud vennad. Kui Sedona linnas, kus olime mitu aastat elanud, toimus kuningriigisaalis matusekõne, nägid meie naabrid korraga rohkem navahosid kui eales varem. Meie vennad ja õed olid tulnud enam kui 300 kilomeetri kauguselt reservaadist, et olla meile toeks.

Palju rõõmu on meile toonud Beni noorema venna Phillipi vaimne edenemine. Tal on vaimsed eesmärgid ja ta valmistab meile suurt rõõmu. Ta on juhatanud mitut piibliuurimist, kaasa arvatud ühe õpetajaga. Siiski me igatseme väga näha Beni uues maailmas, mille saabumist Jehoova on oma Sõnas tõotanud (Iiob 14:14, 15; Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 21:1–4).

Meid on õnnistatud armastava ja toetava perekonnaga. Minu kasupoeg Jonathan teenib Jehoovat koos oma naise Kennaga, samuti minu esimesest abielust sündinud noorim poeg Chris oma naise Lorie’ga. Meie lapselapsed Woodrow ja Jonah teevad teokraatlikus teenistuskoolis kõnesid. Minu isa suri 1987. aastal, kuid mu 84-aastane ema on ikka veel Jehoova teenistuses aktiivne, samuti minu vend John ja tema naine Cherry.

Olen õppinud oma kogemustest, kui õiged on Jeesuse sõnad: „Ükski ei või teenida kaht isandat ... Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” Kunst võib isegi praegu mulle vahel väga aeganõudvaks isandaks muutuda. Seepärast olen saanud aru, kui tähtis on tasakaal ja ettevaatlikkus, et kunst jälle mu elus kõige tähtsamaks ei muutuks. Palju parem on võtta kuulda apostel Pauluse nõuannet: „Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” (1. Korintlastele 15:58).

[Allmärkus]

[Pilt lk 18, 19]

Minu lennuk 1996. aastal Chinles

[Pilt lk 19]

Pronkskuju nimega „Pole aega viivitada”

[Pilt lk 21]

Koosolek paigas, kuhu on nüüdseks rajatud kuningriigisaal

[Pilt lk 21]

Koos oma naise Kareniga

[Pilt lk 21]

Kuulutustöö tüüpilise navaho elamu juures