Tour De France – 100 aastat tippvelotuuri

ESITA

Tour De France – 100 aastat tippvelotuuri

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

NOVEMBRIS 1902 oli spordipäevalehe „L’Auto” väljaandja Henri Desgrange jahtimas ideed, kuidas lüüa rivaalist ajalehte „Le Vélo”. „Mis oleks, kui organiseeriksime velotuuri ümber Prantsusmaa?” pakkus välja L’Auto” juures töötav noor ajakirjanik Géo Lefèvre. Algul tundus see idee ebarealistlikuna, kuid peagi hakati asja tõsiselt võtma. 1. juulil aastal 1903 täpselt kell 15.16 alustaski 60 profi- ja amatöörratturit Pariisist esimese Tour de France’i kolme nädala ja 2428 kilomeetri pikkust maanteesõitu. *

„Maanteeorjad”

Rattatuuri saatis otsekohe suur publikumenu. Kogu Prantsusmaal kogunes suurel hulgal rahvast vaatama ja ergutama „maanteeorjasid”, nagu prantsuse reporter Albert Londres neid nimetas. Esimestel aastatel olid tuuri võistlustingimused primitiivsed – kehv varustus, auklikud teed, ülipikad distantsid ja öised stardid.

Kuna tehnilise abi osutamine mujal kui kontrollpunktides oli täiesti keelatud, pidid sõitjad, kelle jalgratas purunes, 20-kilost ratast omal jõul parandama. Näiteks aastatel 1913 ja 1919 oli õnnetu Eugène Christophe sunnitud oma ratta purunenud esikahvlit kaks korda ühes külatöökojas parandama!

Uuendused ja kajastamine meedias

Et huvi rattatuuri vastu püsiks, tuli organiseerijail seda aasta-aastalt täiustada. Muudatused hõlmasid arvukamaid ja lühemaid etappe, lühikesi ringisõite naabermaadesse, rahvus- ja firmameeskondi, individuaal- ja meeskonnasõite ning finišeerimist Pariisis Champs-Élysées’ väljakul. Olulise verstapostini jõuti aastal 1919, mil iga päeva üldliidrit hakati autasustama spetsiaalse särgiga – ihaldatud maillot jaune’iga –, mis oli sama värvi kui „L’Auto” kollased leheküljed. Sündmuse finantseerimiseks mõtles Desgrange 1931. aastal välja reklaamkaravani, mis saabub tund enne rattureid ja lahutab pealtvaatajate meelt.

„L’Auto” – nüüdse nimetusega „L’Équipe” – müüginumbrid aina suurenesid. Aastal 1903 kadusid välkkiirelt müügilettidelt eriväljaande 130 000 eksemplari, mis avaldati seitse minutit pärast esimese Tour de France’i võitja Maurice Garin’ selgumist. Tour de France on nüüdisajal, mil seda edastatakse enam kui 150 maa televisioonis, peale olümpiamänge ja jalgpalli maailmameistrivõistlusi kolmas meedias kõige enam kajastatav spordisündmus. Rattatuuri köitvusest räägib ilmekalt see, et 1987. aastal katkestas Hispaania parlament oma istungi, et elada kaasa kaasmaalase Pedro Delgado võidule Alpe d’Huezi mäe kurnaval, 21 järsu kurviga etapil.

Mägesid ründamas

Algul toimus Tour de France põhiliselt lauskmaal. Siis aga saatis „L’Auto” ajakirjanik Alphonse Steinès 1910. aasta juunikuus Desgrange’ile Püreneedest telegrammi, milles teatas, et mägiteed on täiesti läbitavad. Steinès’ teade ei vastanud siiski täiel määral tõele. Ta oli 2200 meetri kõrgusel terve öö lumes ringi ekselnud! Sellegipoolest võtsid kõige sitkemad ratturid järgmisel kuul väljakutse vastu. Prantslane Gustave Garrigou, kes küll esimeseks ei tulnud, läbis Püreneedes Tourmalet’ mäekitsuse, ilma et oleks kordagi jalga maha pannud. Sellest ajast peale on Alpides ja Püreneedes lülitatud tuuri marsruuti teisigi kurusid.

Laskudes saavutavad ratturid peadpööritavaid, kuni 100-kilomeetriseid tunnikiirusi ja kukkumised on üsna sagedased. 1951. aastal kukkus kollast särki kandev hollandlane Wim Van Est 50 meetri sügavusele kuristikku, kust ta tiriti välja köie abil, mis oli häda sunnil seotud kokku jalgratta sisekummidest. Kõigil nii palju õnne pole olnud. Aastal 1935 sai surma Alpides Galibier’ mäekitsuses kukkunud hispaanlane Francisco Cepeda. 1995. aastal sai Püreneedes Portet’ d’Aspet’ 17-protsendisel langusel õnnetult surma itaallane Fabio Casartelli.

Duellid tipus

Aastal 1964 toimus Auvergne’i mägedes Puy-de-Dôme’i nõlvadel meeliköitev õlg õla kõrval rebimine prantslaste Jacques Anquetil’ ja Raymond Poulidor’ vahel. Poulidor, sagedane teine, võitis duelli, kuid jäi kõigest mõne liigse sekundi pärast liidrisärgist ilma.

Aastal 1971 heitlesid liidrikoha pärast belglane Eddy Merckx ja hispaanlane Luis Ocaña. Laskudes 12. juulil Püreneedes Mente kurult, Ocaña kukkus. Vigastatud hispaanlane polnud võimeline sõitu jätkama. Austusest rivaali vastu keeldus Merckx järgmise päeva stardis kollast särki selga panemast.

Džentelmenlik spordivaim on ilmnenud mägietappidel teistelgi kordadel. Näiteks 1949. aastal Alpides Izoardi tõusul jätsid põlised itaallastest rivaalid Gino Bartali ja Fausto Coppi oma vaenutsemise ajutiselt kõrvale, et teineteist toetada.

Meeskonnasport

Üksiksõitja edukas grupist lahkulöömine pakub köitvat vaatepilti. Ühe sedalaadi unustamatu, 140-kilomeetrise edumaaga lahkulöömisega sai 1951. aastal Brive-Agen’ etapil hakkama šveitslane Hugo Koblet. Kuid enamasti on võit meeskonnatöö tulemus. Tavaliselt sõidab 20 profimeeskonda, igas meeskonnas üheksa ratturit. Meeskonnaliikmed teevad grupi liidriga igakülgselt koostööd ning on pidevalt valmis teda toetama, kui tal peaks jõuvarud otsa saama, ratas katki minema või kui ta juhtub kukkuma.

Sellise meeskonnavaimu kujukaks näiteks võib tuua 20-aastase prantsuse ratturi René Vietto aastal 1934. Kuigi tal olid suured šansid etapp võita, ei kõhelnud ta sõita tagasi kurule, kust ta just äsja oli alla laskunud, et loovutada oma ratas meeskonna liidrile Antonin Magnele, kelle ratas oli katki läinud.

Kuulsuste plejaad

Võita Tour de France rohkem kui kord on tõeline suursaavutus. Praeguseni on viis korda võitnud neli ratturit: Jacques Anquetil (Prantsusmaa, 1957, 1961–1964), Eddy Merckx (Belgia, 1969–1972, 1974), Bernard Hinault (Prantsusmaa, 1978–1979, 1981–1982, 1985) ja Miguel Indurain (Hispaania, 1991–1995). Kuid kes teab, kui palju kordi oleks võitnud belglane Philippe Thys (võitja aastatel 1913, 1914 ja 1920), kui võistlusse poleks vaheaega toonud sõda, millest mitmed endised tšempionid tagasi ei tulnud?

Paljude meelest oli kõigi aegade suurim rattur Eddy Merckx hüüdnimega Kannibal. Rekordilise 34 etapivõiduga oli ta silmapaistev kõigil aladel: eraldistartides, sprindis, laskumistel ning lauskmaa- ja mägietappidel. „Tema riisub kogu koore,” kurtsid talle tublisti alla jäänud vastased. Kahekordset tšempionit Fausto Coppit peetakse aga kõigi aegade professionaalseimaks ja elegantseimaks ratturiks.

Võit iga hinna eest

Petmine on tuuril alati ahvatluseks olnud. 1904. aastal diskvalifitseeriti esimesed neli ratturit, kes lisaks muule olid määrustevastaselt otseteid kasutanud või autoga edasi sõitnud.

Kõigist pettustest on rattatuuri suurimaks nuhtluseks dopinguainete (keelatud ainete) tarvitamine. Varastel aastatel ulatati nii mõnelegi võistlejategrupist mingeid tundmatuid jooke, nii et 1920. aastal avaldas „L’Auto” tauniva artikli dopinguainete kasutamise kohta arstide järelevalve all. Aastal 1924 tunnistasid vennad Pélissier’d „võistlemist dünamiidi toel”, teiste sõnadega, ohtlikke aineid kasutades. Aastakümnete jooksul on keemiliste ainetega seostatud mitut kahtlast õnnetust, näiteks briti ratturi Tom Simpsoni surma Mont Ventoux’ tõusul 1967. aastal.

Aastal 1998 lahvatas seoses meditsiinilise järelevaatuse all laialdaselt manustatavate dopinguainetega skandaal. Ühe võistkonna massööri autost leiti 400 doosi sooritusvõimet tõstvaid aineid, sealhulgas erütropoetiini. Üks meeskond diskvalifitseeriti, teine loobus võistlemast. Eelmise aasta skandaal määris üldarvestuses kolmandale kohale tulnu hea maine. Nagu kirjutas ajalehe „L’Équipe” välja antud tagasivaateteose „100 ans de Tour de France” (Sada aastat Tour de France’i) eessõnas Tour de France’i eestvedaja Jean-Marie Leblanc, ohustavad tuuri edasikestmist „dopingud, ülemäära suureks paisutatus ja rahaprobleemid”.

Probleemidest hoolimata pole sportlaste vaimustus rattatuuri vastu sugugi raugenud. Teksaslane Lance Armstrong, neljakordne võitja ja vaieldamatu favoriit saja aasta juubelituuril aastal 2003, kus üldjoontes järgitakse 1903. aasta marsruuti, avaldas arvamust, et sel tuuril „on nimi, ajalugu ja stiil, millele ükski teine rattatuur ligilähedalegi ei jõua. Ükskõik, mis ka juhtuks, ei taandu see eales pelgalt üheks tuuriks teiste seas”. Iga profiratturi unistuseks on võita Tour de France.

[Allmärkus]

^ lõik 3 Nüüdisajal on selle rattatuuri pikkuseks tavaliselt 3600 kilomeetrit ja 20 päeva.

[Joonis/kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Saja aasta juubelituuri marsruut 5.–27. juuli, 2003

– Etapisõidud

–– Etappidevaheline transport

• Stardipaik

○ Finišipaik

• PARIIS

– ––

○ Sedan

– ––

○ Saint-Dizier

– ––

○• Nevers

–

○• Lyon

–

○ L’Alpe d’Huez

–

○ Marseille

––

• Narbonne

–

○• Toulouse

– ––

○ Cap’ Découverte

– ––

○ Bayonne

– ––

○• Bordeaux

– ––

○ Nantes

––

• Ville d’Avray

–

○ PARIIS

[Allikaviide]

[Pildid lk 22]

1903 Maurice Garin, esimene Tour de France’i võitja

1927 Vabrikutöölised on katkestanud töö, et velotuuri jälgida

[Allikaviide]

[Pilt lk 23]

1910 Octave Lapize, tühjad sisekummid ümber kaela, Püreneedes ratast lükkamas

[Allikaviide]

[Pildid lk 24]

1951 Itaallane Fausto Coppi, kahekordne tšempion

1964 Anquetil ja Poulidor haaravas duellis

[Allikaviide]

[Pildid lk 24, 25]

1991–1995 Kollases liidrisärgis Miguel Indurain (Hispaania) võitis Tour de France’i viiel korral

1999 Lance Armstrong eraldistardis

[Allikaviide]

ÄRGAKE!