„Ära unusta vihmavarju!”

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

SUURBRITANNIAS kantakse tavaliselt alati vihmavarju kaasas. Ei või iial teada, millal sadama hakkab. „Ära unusta vihmavarju!” hüüame üksteisele kodunt lahkudes – siis aga unustame selle hajameelselt kas bussi, rongi või kauplusesse maha. Jah, me kipume oma kaasaskantavasse varjualusesse veidi ükskõikselt suhtuma, sest alati on võimalik uus osta. Ent vihmavarju pole sugugi alati nii iseenesestmõistetavaks peetud.

Tähelepanuväärne ajalugu

Esimestel sirmidel polnud ilmselt vihmaga mingit pistmist. Need olid vaid tähtsatele isikutele lubatud seisuse ja auväärsuse sümbolid. Tuhandete aastate vanused Assüüria, Egiptuse, Pärsia ja India skulptuurid ja maalingud kujutavad teenijaid hoidmas valitsejate peade kohal päikese eest kaitset pakkuvaid päevavarje. Assüürias oli päevavari vaid kuningale lubatud.

Eeskätt Aasias jäi päevavari edaspidigi võimu sümboliks. Valitseja kõrget seisust rõhutas tema käsutuses olevate päevavarjude hulk. Näiteks ühte Birma kuningat kutsuti „24 Päevavarju Isandaks”. Mõnikord oli tähtis ülestikku kinnitatud kuplite arv. Hiina keisri päevavarjul  oli neid neli, Siiami kuninga omal seitse või üheksa. Ka tänapäeval on päevavari mõningates Idamaades ja Aafrika riikides võimu sümbol.

Religioossed sirmid

Päevavarju seos religiooniga kujunes välja juba varases ajaloos. Muistsete egiptlaste arvates varjas jumalanna Nut maad oma kehaga otsekui päevavarjuga. Seepärast kõndisid inimesedki ringi, kaasaskantav „katus” pea kohal, et pälvida tema kaitset. Indias ja Hiinas usuti, et avatud päikesevari on taevavõlvi sümbol. Budistid pidasid seda algusaegadel Buddha sümboliks ja tema monumentide kuppelvõlve kroonisid tihti päevavarjud. Päevavarjud kuuluvad ka hinduismi juurde.

Kreekasse jõudsid päevavarjud 5. sajandil e.m.a. Usupidustuste ajal kanti neid jumalate ja jumalannade kujude kohal. Ateena naistel olid kaasas teenijad, kes nende kohal päikesevarju kandsid, kuid mehed üldiselt päikesevarju ei kasutanud. Kreekast levis see tava Roomasse.

Roomakatoliku kirik hakkas päevavarju tseremoniaalse võimusümbolina kasutama. Paavstil kujunes kombeks ilmuda rahva ette punase-kollasetriibulise, kardinalidel ja piiskoppidel violetse või rohelise siidvarju all. Tänapäevalgi kõrgub basiilikates paavstitooli kohal paavstivärvides ombrellone ehk päevavari. Ka kardinal, kes on kirikupeaks paavsti surma ja järgmise paavsti valimise vahelisel perioodil, kasutab ametitähisena ombrellone’t.

Päikesevarjust vihmavarjuks

Arvatavasti hakkasid kas hiinlased või muistsed roomlannad oma pabervarje vihmakaitseks õlitama ja vahatama. Kuid Euroopas kerkis päeva- või vihmavarju idee uuesti päevakorrale alles 16. sajandil, mil itaallased ja hiljem ka prantslased neid taas kasutama hakkasid.

18. sajandil hakkasid briti naised vihmavarju kasutama, kuid mehed pidasid seda ikka veel naiste iluasjaks. Erandiks olid kohvikuomanikud, kes mõistsid, kui kasulik on hoida käepärast vihmavarju, et sellega halva ilma korral kaitsta kohvikuuksest tõllani astuvaid kliente. Ka vaimulikud leidsid, et vihmavari on väga tarvilik, kui kirikuaias matusetalituse juhatamise ajal vihma kallab.

Vihmavarju ajalukku tõi Inglismaal pöörde rännumees ja filantroop Jonas Hanway. Väidetavasti oli tema esimene mees, kes söandas Londonis avalikult vihmavarju kanda. Näinud ülemerereisidel olles, et mehed seda kannavad, oli tal vaprust taluda vihaseid pilkeid voorimeestelt, kes teda möödasõidul sihilikult mudase rentsliveega üle pritsisid. Hanway ja tema vihmavari jäid 30 aasta jooksul lahutamatuks ning kui ta aastal 1786 suri, kandsid juba nii mehed kui naised heal meelel vihmavarje.

Neil päevil oli vihmavarju kasutamine tõeline vägitükk. Vihmavarjud olid suured, rasked ja kohmakad. Õlitatud siid- või purjeriidest katteriide ning pilliroost või vaalaluust ribide ja käepideme  tõttu oli vihmavarju märjast peast raske avada, pealegi kippus see vett läbi laskma. Kuid sellegipoolest vihmavarju populaarsus kasvas eriti seetõttu, et odavam oli vihmavari osta kui saju korral tõld üürida. Vihmavarjutootjaid ja -poode tekkis aina juurde ning leiutajad olid ametis nende konstruktsiooni täiustamisega. 19. sajandi keskel patenteeris Samuel Fox päevavarjumudeli, millel oli kerge, ent tugev metallraamistik, lisaks hakkasid endisi raskepäraseid riidematerjale asendama kergemad materjalid, nagu siid, puuvill ja linane vahariie. Saabunud oli nüüdisaegse päeva- ja vihmavarju ajastu.

Moodne lisand

Päevavari kui stiilse daami elegantne moelisand muutus nüüd Inglismaal ülipopulaarseks. Muutuvate moevoolude mõjul kasvas elegantne daami päevavari üha suuremaks, selle katteriideks aga kasutati laias valikus eredavärvilist siidi ja satääni. Tihti oli see daamikostüümi lisand, mida täiendasid siidist kaunistused, nagu narmad, paelad, lehvid ja isegi suled. Veel 20. sajandi algulgi ei läinud ükski endast lugupidav daam välja ilma tema õrna näojumet kaitsva päevavarjuta.

Kuid 1920. aastatel tuli moodi päikesepruun nahk ning päevavarju praktiliselt enam ei kasutatud. Nüüd tuli esile linlik härrasmees, kelle kõvakübar ja must kokkupandud vihmavari, mis täitis ka peene jalutuskepi ülesannet, muutusid lausa kohustuslikuks riietuse täienduseks.

Pärast Teist maailmasõda toodi turule vihmavarjud, millel olid sellised uued tehnoloogilised täiustused nagu teleskoopvoltimise süsteem ning veekindlast nailonist, polüestrist ja plastikaadist kattematerjal. Peeneid, käsitsitööd nõudvaid ja kalleid vihmavarje valmistab veel vaid mõni üksik töökoda. Nüüdisajal lasevad tehased odava masstoodanguna välja vihma- ja päevavarje, mida võib leida kõikvõimalikes värvides ja suurustes alates hiiglaslikest golfiväljaku- ja õuevarjudest kuni kokkupandavate 15-sentimeetriste mudeliteni, mis kenasti käekotti mahuvad.

Ehkki peetud kord luksus- ja staatussümboliks, on vihmavari nüüd päris taskukohane ning kipub alatasa kuuluma kadunud asjade nimestiku etteotsa. Muutuvates ilmastikuoludes on vihmavari kõikjal maailmas ülimalt kasulik ese. Ka selle algne päevavarju funktsioon on nüüd, mil üha enam hoiatatakse päikesekiirguse ohtlikkuse eest, mõnel maal taas ausse tõusnud. Niisiis, ehk kuuled sinagi täna kodunt lahkudes meeldetuletust: „Ära unusta vihmavarju!”

[Kast/pilt lk 20]

Vihmavarju ostmine ja hooldamine

Valida tuleb mugavuse ja tugevuse vahel. Odavamal kokkupandaval vihmavarjul, mis mahub ära suuremasse taskussegi, on tõenäoliselt vähem ribisid, mistõttu see peab tugevas tuules halvemini vastu. Seevastu traditsiooniline, mittekokkukäiv vihmavari võib küll kallim olla, kuid üldiselt on see ilmastikukindlam ja peab kauem vastu. Jah, hea vihmavari võib kesta aastaid. Millise vihmavarju sa ka valiksid, kaitse seda hallituse ja roosteplekkide eest, hoides seda täieliku kuivamiseni avatuna. Säilitades seda kokkupanduna ümbrises, püsib see puhta ja tolmuvabana.

[Pildid lk 19]

Assüüria kuninga kohal päevavarju hoidev teenija

Muinas-Kreeka naine päevavarjuga

[Allikaviide]

Joonistused: The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck

[Pilt lk 20]

Päevavari umbes aastast 1900

[Allikaviide]

Culver Pictures