Ondol – ainulaadne küttesüsteem

„ÄRGAKE!” KOREA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

VÄRISEME külma talveilma tõttu, kui üks naeratav perenaine meid sisse kutsub. Toast õhkub sooja, kuigi ühtki ahju ega radiaatorit pole näha. Kui oleme ukse juures jalanõud ära võtnud, tajume taldade all põranda soojust. Põrandal istudes toetame oma külmunud käed vastu sooja põrandat ning käed hakkavad tasapisi üles soojenema.

Koreas on peaaegu igas majas põrandaküte, mida kutsutakse ondol’iks. Kuidas see omapärane küttesüsteem töötab ja kuidas on see mõjutanud korealaste eluviisi? Enne sellele küsimusele vastamist heitkem pilk traditsioonilise ondol’i ajaloole.

Põrandakütte ajalugu

Põrandakütte ajalugu ulatub Jeesus Kristuse sünnile eelnenud aega. Arheoloogilised leiud ja ajalooürikud näitavad, et muistsed roomlased võisid olla esimesed, kes põrandakütet kasutasid. * Neljandaks-viiendaks sajandiks oli põrandaküttesüsteem populaarne kogu Korea poolsaarel ja seda hakati kutsuma ondol’iks. See nimi on tulnud hiina hieroglüüfidest, mis tähendavad „soojad kanalid”. Hiina ajaloo raamat „Book of Old Tang” viitab ondol’ile, öeldes: „Talvel soojendasid [korealased] ruume, kuumutades pikki põrandaaluseid kanaleid.”

Kuidas traditsiooniline ondol töötas

Traditsiooniliselt kasutati ondol’i kütteallikana tulekollet, mis paiknes üldiselt köögis või elutoa välisseina taga. Kööki, kus asus kaks või kolm kollet, ümbritses tavaliselt sama palju ondol-küttega tubasid. Vanadest Korea köökidest võib leida koldenurgast üks-kaks suurt raudpada. Seega kasutati tuld, millel  keedeti riisi või suppi, ka köögi kõrval asuva toa kütmiseks. Kas polnud tõhus süsteem?

Üldjuhul ehitati köök meetri jagu madalamale kui köetavad toad. Tänu kõrguse vahele oli kerge juhtida suitsu ja sooja õhku kõrgema põranda alla. Kas tõesti juhiti suits põranda alla? Jah, see ongi ondol’i saladuse võti.

Põranda alla rajati horisontaalsed tulekollet ja korstnat ühendavad lõõrid, milles liikus soe õhk ja suits. Koldest jõudis kuum õhk lõõridesse, mis soojendasid kivi- ja savipõrandat. Siiski ei toiminud kõik niisama lihtsalt. Sooja saamiseks pidid olema täidetud kaks vastuolulist  tingimust. Et kütus hästi põleks, pidi suits lõõrides kiiresti edasi liikuma ning korstnast takistamatult välja pääsema. Selleks sobisid kõige paremini otse kulgevad lühikesed lõõrid. Kuid selleks, et koldetuli põrandat soojendaks, pidi kuum õhk ja suits püsima lõõrides võimalikult kaua. Selle saavutamiseks täitsid lõõrid kogu põrandaaluse, nõnda et kuum õhk liiga kiiresti korstnast väljuda ei saanud. Kui leiti kuldne kesktee kiire ja aeglase väljapääsutee vahel, oli vaid paaritunnise kütmisega võimalik hoida ruumi soojana terve öö.

Räägitakse, et aastakümneid tagasi olnud veel säilinud üks sadu aastaid vana ondol-ruum, mis hoidis uskumatult hästi sooja. Tänu selle ruumi põrandaaluste lõõride ehitusele võis põrand vaid ühe kütmiskorra järel säilitada soojust 45 päeva jooksul. Soojust olevat olnud tunda veel sada päeva hiljemgi. Kahjuks hävis see ruum Korea sõja ajal 1950. aastate alguses. Aastal 1982 aga taastasid insenerid selle ehitise ning praegu on turistidel võimalik seda ondol-ruumi vaatamas käia. Kuigi praeguse küttesüsteemi efektiivsus pole kaugeltki nii hea kui originaalil, püsib põrand pärast ühte küttekorda soe kevadel ja sügisel kümme päeva ning talvel kolm päeva, seda isegi rohkem kui kümne külmakraadi korral.

Teine ondol-küttesüsteemi saladus peitus põranda ehituses. Enne põranda panemist tehti valmis soojaõhulõõrid. Lõõrid kaeti lamedate ja õhukeste, mõne sentimeetri paksuste kividega. Kuna kolde lähedal on põrand juba iseenesest soojem, kasutati soojuskao vältimiseks kolde ümber paksemaid kivisid. Seejärel kaeti kivid kollase saviga ning põrand tasandati. Lõpuks kleebiti põrandale mitu kihti õlitatud paberit.

Ruumis, mida köeti traditsioonilise ondol-süsteemiga, oli põrand küttekolde vastasseinas muidugi jahedam. Seepärast kutsuti eakamad inimesed, nagu vanavanemad või vanemad, ning ka külalised istuma soojemasse kohta. Sel viisil avaldati lugupidamist.

Korea poolsaare põhja- ja lõunapiirkonna traditsioonilised ondol-ruumid erinesid mõningal määral üksteisest. Põhjaosas polnud ondol-küttega ruum ja köök seinaga eraldatud. Ruumi hoidis soojana nii kolle kui ka ondol-põrand. Lõunaosas ehitati aga köögi ja elutoa vahele sein, takistamaks suitsu pääsemist elutuppa, kus istusid inimesed.

Korealastel oli kombeks kasutada seda tüüpi kolde kütmiseks puid. Et ondol tööle hakkaks, täideti kolle kuivade küttepuudega, misjärel need süüdati paberi ja õlgede abil põlema. Kütteks kasutati ka kivisütt. 20. sajandil hakkasid aga korealased kasutama söebriketti. Tähtis oli muidugi ka ondol-ruumi hooldus. Kui lõõridesse tekkisid praod, võis vingugaas põranda kaudu ruumi imbuda ning sellel võisid olla väga kurvad tagajärjed.

 Moodne ondol

Praegusel ajal on traditsiooniline ondol-küttesüsteem Korea kodudes harv nähtus. Selle asemel kasutatakse moodsates majades, kaasa arvatud paljukorruselistes korterelamutes, moderniseeritud ondol’i versiooni – vesipõrandakütet. Sel puhul tarvitatakse põranda soojendamiseks kuuma õhu asemel kuuma vett. On huvitav, et seda süsteemi ei mõelnud välja üldsegi mitte korealased.

20. sajandi alguses, mil kuulus ameerika arhitekt Frank Lloyd Wright ehitas Jaapanisse hotelli, kutsus üks jaapani ülik Wright’i endale külla. Seal nägi Wright ruumi, mis erines tüüpilistest jaapani ruumidest. Põrand oli kaetud kollase paberiga ning oli soe. See oli Korea ondol-ruum. Jaapani härra oli Koreas ondol’iga tutvunud ega suutnud seda unustada. Niisiis, tulles Jaapanisse tagasi, lasi ta oma majja ondol-ruumi ehitada. „Kui mõnus on küll soe põrand jalge all,” oli Wright vaimustuses. Wright mõistis kohe, et ondol on ideaalne küttesüsteem, ning hakkas seda rakendama ka oma ehitistes. Wright võttis kasutusele vesipõrandakütte, kus kuuma õhu asemel liigub torudes kuum vesi.

Tol ajal sobis vesipõrandaküte hästi korealaste eluviisiga. Niipea, kui seda Koreas kasutama hakati, muutus see lihtsam süsteem kohe populaarseks. Tänapäeval kasutatakse vesipõrandakütet peaaegu kõikides korea kodudes.

Ondol ja korealaste eluviis

Ondol’il on korealaste eluviisile suur mõju. Kuna põrandad on palju soojemad kui ruumiõhk, istuvad inimesed tavaliselt soojal põrandal, mitte jahedamatel toolidel. Seepärast korealased istuvad, söövad, vestlevad ja magavad põrandal. Et hoida põrandat veel soojemana, katavad paljud korealased mõnikord põranda paksu vateeritud kattega, mida kutsutakse ibul’iks. Kui pereliikmed väljast tuppa tulevad, torkavad kõik oma külmad jalad katte alla, et üheskoos mõnusat soojust nautida – nii võivad nad kogeda tõelist ühtekuuluvustunnet!

Kuna viimasel ajal mõjutab korealasi üha enam läänelik eluviis, meeldib nooremale põlvkonnale istuda ka laua taga toolil ja magada voodis. Siiski eelistab enamik vesikeskküttega ondol-põranda mugavusi. Kui sul avaneb kunagi võimalus Koreasse sõita, saad kindlasti sinagi nautida ainulaadset elumajade küttesüsteemi ondol’it.

[Allmärkus]

[Joonis/pildid lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lõõride paigutus pealtvaates

1 Kolle

2 Horisontaalsed lõõrid

3 Korsten

→ → 2 → →

→ → 2 → →

→ → 2 → →

● 1 → → 2 → → ● 3

→ → 2 → →

→ → 2 → →

→ → 2 → →

[Pildid]

Kollet kasutati nii söögitegemiseks kui ka kõrvalolevate ruumide kütmiseks

Ondol’i tõhususe tagas hea korstna ja lõõride süsteem

[Allikaviide]

Asukoht: Korea vabaõhumuuseum

[Pilt lk 24, 25]

Ondol-ruumis olid kõige soojemad kohad eakamate päralt

[Allikaviide]

Asukoht: Korea vabaõhumuuseum