Seda torm minema pühkida ei saa

„ÄRGAKE!” SAKSAMAA, AUSTRIA, MEHHIKO JA KOREA KORRESPONDENTIDELT

AASTAL 2002 esines paljudes maades ilmastikukatastroofe. Euroopat tabas terve rida ränki üleujutusi. Katastroofe oli ka maakera teistes paikades, näiteks orkaan Mehhikos ja taifuun Koreas. Nii traagilised kui need sündmused ka polnud, tugevdasid need tõsikristlaste vahel valitsevaid armastussidemeid.

Pärast 2002. aastal Euroopas toimunud üleujutusi küsiti endiselt Lääne-Saksamaa kantslerilt Helmut Schmidtilt, millist abi ohvrid vajavad. Ta vastas: „Inimesed vajavad toitu ja peavarju, veidi sularaha ja hingeabi.” Jehoova tunnistajad osutasid tormiohvritele tähelepanuväärsel määral nii füüsilist kui ka vaimset abi. Vaadelgem, milliseid hädaabitöid nad tegid Saksamaal, Austrias, Mehhikos ja Koreas.

Abistavad käed Saksamaal

Kui saadi teada, et valitseb katastroofilise üleujutuse oht, lõid ka paljud Saksamaa Jehoova tunnistajad kaasa kindlustustöödes, mida rahvas üleujutuse tõkestamiseks tegi. 19-aastane Kathleen Dresdenist räägib: „Ma lihtsalt ei saanud käed rüpes istuma jääda. Kui kuulsin, et mõningaid inimesi ähvardab oht kõik kaotada, tundsin, et mul tuleb appi minna.”

Kiire ja tõhusa abi osutamiseks asusid Saksamaa Jehoova tunnistajad oma tegevust organiseerima. Nemad kui kristlased tajusid enda erilist kohustust abistada oma vaimseid vendi ja õdesid. Kuid nad osutasid armastust ka teistele inimestele (Markuse 12:31). Selleks moodustati enam kui 2000 vabatahtlikust 8–21-liikmelised meeskonnad, kusjuures iga meeskond pidi täitma katastroofipiirkonnas konkreetset ülesannet. Saksamaa Jehoova tunnistajate Seltersi harubüroos reserveeriti 13 telefoniliini selleks, et vastata tuhandetele järelepärimistele õnnetuse kohta ja abipakkumistele.

 Ronnie ja Dina on täisajalised Jehoova tunnistajatest jumalateenijad, kes aitavad sõpradel ja teistel inimestel Piibli tõdesid tundma õppida. Kuulnud üleujutusohust, läksid nad kõigepealt Dresdeni kesklinna, et lüüa kaasa meeletutes ponnistustes, mida ajalooliste ehitiste päästmiseks tehti. Üleujutuse taandudes asusid Ronnie ja Dina koos teiste tunnistajatega puhastama mudast Freitali kuningriigisaali, mille porised tulvaveed olid üle ujutanud. Seejärel asus nende rühm naabreid abistama. Kuningriigisaali vastas asuva restorani omanik ohkas kergendatult, kui tunnistajad tema keldri ja esimese korruse prahist ja setetest puhastasid.

Siegfried ja Hannelore elavad Colmnitzi külas 40 kilomeetrit Dresdenist edela poole. Läbi küla voolav oja paisus raevutsevaks jõeks, mis uputas nende maja ja aia. Kui vesi oli alanenud, nägid naabrid imestusega, kuidas saabus umbes 30 tunnistajat, kes polnud pärit sellest kandist, et aidata puhastada Siegfriedi ja Hannelore maja. Edasi asus sama rühm puhastama naabrite aedu. Paljud külaelanikud pärisid, mis küll sundis neid tulema sajakonna kilomeetri kaugusele, et abistada inimesi, kellega nad kunagi varem pole kohtunud. See andis tunnistajatele võimaluse pakkuda Colmnitzi õnnetuse ohvritele vaimset julgustust.

Tulvaveed tabasid ka Wittenbergi linna lähiümbrust. Tunnistajatest abielupaar Frank  ja Elfriede rügas koos naabritega päevi enne üleujutust, et liivakotte täita ja neid jõekallaste kindlustamiseks kokku kuhjata. Üleujutuse taandudes külastasid Frank ja Elfriede ohvreid ning jagasid neile toitu ja lohutust. Frank meenutab: „Üks daam, keda me külastasime, ei suutnud uskuda, et meie, võõrad inimesed, toome talle toitu, ilma et sooviksime selle eest mingit tasu. Ta rääkis meile, et tema kirikust ei ole teda mitte keegi vaatamas käinud. See organisatsioon, kes talle toitu oli toonud, oli selle eest iga kord ka raha võtnud. Inimesed olid hämmastunud, kui nägid, et Jehoova tunnistajatel on piiblilise kirjanduse asemel kaasas soe eine.”

Austria – kiire reageerimine katastroofile

Tulvaveed laastasid ka naaberriiki Austriat. Hädaabi organiseerimiseks moodustati kolm komiteed. Esmaülesandeks seati kolme rängalt kannatada saanud kuningriigisaali remontimine. Üleujutustes sai kannatada ka ligi 100 tunnistajate perekonda, kusjuures üle oli ujutatud 50 elamut. Mõni oli kaotanud kõik peale riiete seljas. Austria harubüroo teavitas olukorrast kohalikke kogudusi, misjärel moodustati hädaabifond. Septembrikuuks oli annetatud rohkem kui 30 000 eurot.

Üks ema kirjutas: „Minu kaheksa-aastane poeg on äärmiselt kokkuhoidlik ning oli juba kogunud umbes 12 eurot. Kui ta aga kuulis, et mõningad meie vennad on kaotanud kogu oma vara, oli ta valmis annetama kõik oma säästud hädaabifondi.”

Tavapäraselt Jehoova tunnistajate kuningriigisaalide ehitamist juhatavad regionaalsed ehituskomiteed organiseerisid meeskondi, et aidata taastada tulvavetes kahjustatud elumaju. „Sellest, mida kõike te siin korda saadate, peaksid kirjutama ajalehed,” lausus üks vaimustatud pealtnägija. Mõned koguni muutsid oma suhtumist Jehoova tunnistajatesse. „Senini keeldusid mu lapsed, kes pole tunnistajad, mind kuulamast, kui ma üritasin oma usku nendega jagada. Nüüd aga jäid nad mind esimest korda kuulama!” kõneleb üks tunnistajast lapsevanem.

 Püüti aidata ka paljusid, kes pole Jehoova tunnistajad. Näiteks üks naine oli sügavalt liigutatud, kui tema poole tuli kell pool kaheksa hommikul Jehoova tunnistaja ja küsis, kas ta vajab abi. Naisel tuli evakueeruda, sest vesi hakkas juba majja tungima. Ent kui ta tagasi pöördus, leidis ta aiaväravalt tunnistaja kirjakese sõnadega: „Teatage meile kohe, kui vajate abi.” Tunnistajad aitasid tal maja ja krunti mudast ja prahist puhastada.

Sajast tunnistajast koosnev meeskond läks Au linna kohalikele tunnistajatele ja nende naabritele appi. Meeskonna juhid käisid ukselt uksele ja küsisid elanikelt, kas nad vajavad abi. Inimesed olid üllatunud, kui nägid tunnistajaid, kellel olid kaasas vee eemalejuhtimise ja puhastustööde varustus, nagu pumbad, harjad ja labidad. Töö, mis tavaliselt nõuaks majaomanikult terve nädala, sai valmis mõne tunniga. Inimestel, kes seda nägid, olid pisarad silmis.

Hädaabitöödel osales umbes 400 kohalikku tunnistajat. Tihti töötati vahetpidamata ööl ja päeval. Pealtnägijatele oli see suurepäraseks tõendiks tõelise kristluse väest.

Isidore laastab Mehhikot

Troopiline torm Isidore sündis Põhja-Venezuelas. 22. septembril aastal 2002 tabas Isidore Yucatáni poolsaart Mehhikos. Tuulekiirusega 190 kilomeetrit tunnis ja paduvihmadega orkaan põhjustas ajaloo rängimaid kahjustusi Mehhiko Yucatáni ja Campeche osariigis, peale nende sai kannatada ka Quintana Roo osariik. Ainuüksi Yucatánis oli 95 000 elumaja rängalt purustatud ning kannatada sai umbes 500 000 inimest.

Yucatáni hädaabitöödes oli Jehoova tunnistajatel sedavõrd silmapaistev roll, et ühe Põhja-Mehhiko ajalehe artikli pealkiri kõlas: „Jehoova tunnistajad tulevad appi.” Juba enne tormi kohalejõudmist moodustati hädaabikomitee. Kiirkorras organiseeriti mitmesaja kohaliku tunnistaja majutus. Naabruskonna kogudused saatsid abiraha. Tormi üleelanutele, sealhulgas paljudele, kes polnud tunnistajad, jaotati rõivaid, ravimeid ja üle 22 tonni toitu. Kohalikele kogudusevanematele tehti ülesandeks Isidore ohvreid külastada ja julgustada.

Pärast tormi moodustati kohalikud hädaabikomiteed, et leida üles puuduvad tunnistajad. Paljud olid olnud metsiku looduse vangis või mujal eraldatud paigas kuni kolm päeva toidu ja joogiveeta. Mõnes piirkonnas oli vesi  tõusnud sedavõrd kõrgele, et kattis elektripostid! Hangiti mootorpaadid, et saaks ohvreid otsida, toita ja turvalisemasse piirkonda toimetada.

Kohalikud võimud laenasid paate ja muud varustust tunnistajatele, kes pakkusid oma abi piirkondades, kuhu vaid vähesed söandasid minna. Sõjaväeametnik keeldus algul tunnistajaid lubamast nii ohtlikele otsimistöödele. Ent kui ta hoomas nende kartmatut vaimu, lausus ta: „Olen veendunud, et te oleksite vajaduse korral valmis kas või helikopteritega kohale sõitma, et oma inimesi päästa. Meie sõidukid viivad teid sinna, kuhu te iganes soovite.”

Üks poepidaja tundis huvi, miks mõned tunnistajad ostavad pudelivett nii suurtes kogustes. Tunnistajad selgitasid, et see läheb nende vaimsete vendade ja teiste abivajajate tarbeks. Mees otsustas anda neile kogu oma pudelivee tagavara – ja seda tasuta! Järgmisel päeval annetas ta veel märkimisväärses koguses vett. Ühes teises kaupluses päris ostja tunnistajatelt, miks nad ostavad nii palju toitu. Kui ta kuulis, et see läheb üleujutuse ohvritele, annetas ta raha, et nad saaksid veelgi rohkem toitu varuda.

Olgugi et Isidore põhjustas materiaalset kahju peaaegu 3500 tunnistajate perekonnale, selgus, et mitte ükski Jehoova tunnistaja polnud jäänud kadunuks ega saanud surma. Et aga tunnistajate 331 elumaja oli purunenud või hävinenud, tuli koostada taastamisprogramm. Ehitusalaste kogemustega tunnistajad käisid iga elumaja ja kuningriigisaali juures kahjustusi hindamas. Nüüdseks on korrastatud 258 elumaja ja ehitatud 172 uut maja. Käimas on ka 19 purunenud kuningriigisaali taastamistöö.

Üks kogudusevanem Yucatáni osariigist lausus liigutatult: „Olen lugenud meie väljaannetest, kuidas teistes riikides on hädaabitöid tehtud. Kuid hoopis midagi muud on seda vahetult ise kogeda. Olles näinud, millise kärmuse ja osavõtlikkusega Jehoova organisatsioon ja meie kallid vennad meile appi tõttasid, on nii minu kui ka paljude teiste vendade usk tugevamaks muutunud.”

Üks naine sõnas: „Oleksin hea meelega näinud, et ka minu kirik oleks osutanud abi sellisel viisil, nagu teie, tunnistajad, seda olete teinud.” Üks teine naine, kelle tunnistajad päästsid, lausus: „Tänu Jehoova tunnistajatele oleme elus. Nad osutasid armastust, riskides oma eluga, et meid päästa, kui meie maja vee alla jäi.”

Taifuun möllab Koreas

31. augustil ja 1. septembril 2002 tormas üle Korea taifuun Rusa. Kogudusevanem Song-pil Cho ütles: „Tundus, otsekui seisaksin duši all. Ja vihma muudkui kallas ja kallas.” Vähem kui 24 tunniga tuli 870 millimeetrit sademeid – see oli selle piirkonna ühe päeva sademete rekord.

Ajalehe „The Korea Herald” teatel jäi riigis vee alla 28 100 maja ja 85 000 hektarit põllumaad. Umbes 70 000 inimest olid sunnitud evakueeruma. Taifuun tappis 301 000 karilooma, uputas 126 laeva ning lükkas ümber sadu elektriposte. Teadete kohaselt sai surma või jäi kadunuks rohkem kui 180 inimest, nende seas kaks Jehoova tunnistajat.

Nii nagu Euroopa riikides ja Mehhikos, asusid Jehoova tunnistajad kiiresti tegutsema. Kogu maalt hakkasid saabuma tunnistajate annetused rõivaste, tekkide ja muude hädatarvilike esemete näol. Kuid mõningad koguduseliikmed elasid piirkondades, mis olid muust maailmast ära lõigatud. Teed olid purustatud ja sillad minema pühitud, puudus elekter ja telefoniside. Niisiis moodustati grupid, kes pidid jala kohale minema ja tarvilikku abi osutama. Ühes päästemeeskonnas tegutsenud Song-pil Cho kirjeldab üht hädaabipiirkonda: „Minema oli pühitud seitse silda ja suur lõik maanteed. Kui me lõpuks linna jõudsime, võis kõikjal näha purustatud ja kokkukukkunud maju. Haises kohutavalt ning kõikjal vedeles loomakorjuseid. Ent kuidas me küll rõõmustasime, kui kohtasime meie kuut kristlikku venda ja õde! Nad olid küll kaotanud oma vara, ent kõik olid elus ja terved.”

 Tegelikult olid Jehoova tunnistajad selleks loodusõnnetuseks hästi valmistunud. Kuna mussooniperioodil on üleujutused üpris tavaline nähtus, oli Sŏuli regionaalne ehituskomitee asunud juba varem hädaabi organiseerima. Alates aastast 1997 korraldati igal aastal treeningõpet, et vabatahtlikud oleksid valmis hädaolukorras tegutsema.

2. septembril saabusid regionaalse ehituskomitee päästetöötajad idarannikule Kangnŭngi linna ning seadsid kohalikku Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali sisse juhtimiskeskuse. Mis oli esmane ülesanne? Toimetada ellujäänutele joogivett. Ränkade üleujutuste korral on veetorustik tavaliselt purunenud, uputusveed aga ülimalt saastatud. Ehituskomitee lasi vedada õnnetuspiirkondadesse suured veetsisternid.

Pärast tulvavete taandumist on kõik kaetud lehkava püdela mudaga. Kuid välja on töötatud tõhus puhastusmeetod. Kuna peaaegu kõik selle piirkonna majad on ehitatud tsemendist, saab neid puhastada, kui eemaldada ruumidest tapeet ja linoleum ning pesta majad üle kõrgsurveveega.

Üleujutus rikub enamasti kõik elektriseadmed. Ent kui kvalifitseeritud elektrikud sellised seadmed nagu külmikud ja boilerid mõne päeva jooksul lahti võtavad, põhjalikult puhastavad ja taas kokku monteerivad, võivad need enamikul juhtudel edasi töötada. Selliseid töid teeb organiseeritult regionaalne ehituskomitee. Boilereid, mida pole tarvis uute vastu välja vahetada, saab kasutada majade kuivatamiseks, milleks kulub kaks-kolm nädalat.

Selleks, et üleujutuses kahjustunud rõivaid ja tekke saaks taas kasutada, tuleb ka need mõne päeva jooksul korralikult puhtaks küürida. Vabatahtlikud kohalikust Jehoova tunnistajate kogudusest aitasid oma kristlike vendade mudaseid asju kokku koguda. Riietesse tunginud kõntsa oli väga raske välja pesta – pealegi tuli seda teha käsitsi jääkülmas jõevees. Kui ajalehereporter sellisest armastusest ajendatud rängast tööst teada sai, ilmus kohalikus ajalehes suur pilt seda tööd tegevaist tunnistajaist.

Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias toimunud katastroofilised üleujutused hävitasid kodusid, vara ja tohutult palju süütuid inimelusid. Nii traagilised, kui sellised sündmused ka pole, on need iseloomulikud selle maailmaajastu „viimsetele päevadele”, mida märgistavad „rasked ajad” (2. Timoteosele 3:1). Sedalaadi katastroofid võivad kujuneda ka eredaks meeldetuletuseks faktist, et tõsikristlased armastavad üksteist ja teisi kaasinimesi. Sellist isetut armastust juba torm minema ei pühi!

[Pilt lk 10]

SAKSAMAA. Tormis hävinud elumaja

[Pildid lk 11]

SAKSAMAA. Üle 2000 vabatahtliku osutasid kiiresti hädaabi

[Pildid lk 12]

AUSTRIA. Ottensheimi kuningriigisaali puhastamine

Vasakul: rühm vabatahtlikke lahkumas Aust, kus nad abistasid kohalikke tunnistajaid ja nende naabreid

[Pildid lk 13]

MEHHIKO. Paremal: hädaabikomitee jagab tormi üleelanutele joogivett

All: vana maja asemele ehitatakse uus

[Pildid lk 15]

KOREA. Vasakult paremale: üleujutatud linnaosa; kõrgsurvepesu; pesupesemine lähedalasuvas jões