Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tahiti. Paradiisi otsinguil

Tahiti. Paradiisi otsinguil

Tahiti. Paradiisi otsinguil

Juba palju päevi oli üks ekspeditsioonilaev Vaikse ookeani voogudes seilanud. Raugematu visadusega täitsid meremehed kõrvetava päikese all oma rutiinseid ülesandeid, olles tüdinenud hapust veinist, haisvast joogiveest ja halvaksläinud toidust. Ühel päeval katkestas vaikust kellegi hüüd: „Maa! Vasakul on maa!” Silmapiiril paistis hägune saaretipp. Mõned tunnid hiljem polnud enam kahtlustki – nende ees oli saar.

Alates ajast, mil eurooplased esmakordselt Tahitit nägid, on see saar olnud paradiisi sünonüümiks. 18. sajandi prantsuse meresõitja Louis-Antoine de Bougainville, kes juhtis sissejuhatuses mainitud ekspeditsiooni, kirjutas hiljem: „Mulle tundus, et olen sattunud Eedeni aeda.” Nüüd, mil sellest ekspeditsioonist on möödunud üle kahesaja aasta, meelitab Tahiti saar ikka ligi reisimishimulisi. Oma eelkäijate sarnaselt püüavad paljud neist veel praegugi Tahitilt paradiisi leida.

Miks inimesed üldse paradiisist unistavad? Miks peetakse just Tahitit unistuste paigaks? Et neile küsimustele vastust saada, mingem tagasi inimajaloo algusesse.

Kaotatud paradiis

On loomulik, et sõna „paradiis” meid vaimustab. Inimene ju loodigi paradiisis elama. Nagu näitab Piibel, andis Jumal esimestele inimestele koduks paradiisi – kauni aia (1. Moosese 2:8). See aed hõlmas tõenäoliselt osa piirkonnast, mida kutsuti Eedeniks, mis tähendab ’nauding’. Kuigi tänapäeva õpetlased kalduvad Eedenit müüdiks pidama, räägib Piibel sellest kui reaalsest kohast ja kirjeldab isegi selle geograafilist asupaika (1. Moosese 2:10–14). Kahe geograafilise tähise – Piisoni ja Giihoni jõe asukohta pole praegu enam võimalik kindlaks teha. Seega jääb Eedeni aia täpne asupaik saladuseks.

Meie esivanemad mässasid Jumala vastu ja seetõttu kaotas inimkond võimaluse elada paradiisis (1. Moosese 3:1–23). Ometi pole paradiisi-igatsus inimeste südamest kuhugi kadunud. Piibli jutustus paradiisist kajastub paljude maade mütoloogias. Näiteks on kreeklastel müüt kuldsest ajastust, mil inimkond elas muretut ja rahulikku elu.

Paljud on püüdnud esialgset Eedenit üles leida. Seda on otsitud Etioopiast, kuid loomulikult edutult. Ühe legendi järgi leidis 6. sajandi vaimulik Brendan paradiisi ühelt Atlandi ookeani edelaosas asuvalt saarelt. Mõned teised legendid jutustavad aga paradiisist, mis on peidus kuskil kõrgel mäetipus. Kuulus maadeuurija Christoph Kolumbus, kes oli neist vasturääkivatest legendidest segaduses, kurtis: „Ma ei ole leidnud ega lugenud ühtegi ladina- või kreekakeelset teksti, kus oleks täpselt kirjas, millises maailma nurgas maine paradiis asub.” Lõpuks oli Kolumbus veendunud, et paradiis jääb kuskile ekvaatorist lõuna poole.

Pärast oma kolmandat reisi Uude Maailma ütles Kolumbus: „Tundub, et see paik on maine paradiis, sest see vastab pühakute ja teoloogide kirjeldusele, mida mainisin.” Kummatigi ei osutunud Uus Maailm niisuguseks paradiisiks, mida Kolumbus ette kujutas.

Tuleviku utoopiad

Mõned õpetlased ei andnud siiski alla. Selle asemel et otsida kadunud Eedenit, hakkasid nad edendama ideed tuleviku paradiisist, mille inimesed ise loovad. Kirjanikud kirjutasid „täiuslikest” ühiskondadest, mis moodustasid vaimustava kontrasti tollaste korrumpeerunud ühiskondadega, milles nad ise elasid. Ükski neist lennukatest ideedest polnud aga tõelise paradiisi sarnane. Selle asemel et unistada vabadusest mõõtmatus pargis, kujutasid nad paradiisi ette ülimalt organiseeritud linnana. Näiteks 16. sajandil kirjutas Briti riigimees Thomas More oma kujutletavast reisist maale, mida ta nimetas Utoopiaks. Sõna „utoopia” tähendab ’koht, mida pole olemas’.

Hilisemad kirjanikud toetusid More’i ideele, lisades sellele omalt poolt detaile. Järgnevatel sajanditel kirjeldasid utoopiaid kümned Euroopa kirjanikud. Ka need „ideaalsed” ühiskonnad olid kõike muud kui naudingute aiad. Neis ühiskondades loodeti saavutada õnne karmi korra abil. See aga lämmatas inimeste isikupära ja piiras nende vabadust. Ajalooprofessor Henri Baudet ütles, et need unistused utoopilistest ühiskondadest väljendasid inimeste „igipõlist soovi parema elu ... ja õiglasema ühiskonna järele”.

Tahiti – legendi sünd

18. sajandil pakkus läbiuurimata Lõunameri maadeuurijatele viimast võimalust leida avastamata paradiis. Kui Bougainville 1766. aasta detsembris Vaikse ookeani poole teele asus, oli tema peamine eesmärk avastada ja koloniseerida uusi maid ning avada uusi turge.

Pärast kuudepikkust meresõitu avastas Bougainville Tahiti. Korallriffide tõttu ei saanud ta ankurdada laeva teiste saarte juures, Tahiti lähedal oli see aga võimalik. Kurnatud meremehi võtsid saarel vastu sõbralikud elanikud, samuti oli seal külluslikult toitu. Reaalsus näis ületavat kõik unistused. Tahiti polnud üksnes troopiline paradiis, vaid tal oli ka mõttekujutuslike utoopiatega palju sarnaseid jooni.

Esiteks oli Tahiti saareriik, mis vastas täpselt utoopiliste maade kirjeldusele. Ta nägi ka välja nagu paradiis. Võrratult kauneid maastikke ilmestasid sajad kiirevoolulised jõed ja kosed. Lopsakas troopiline taimestik näis kasvavat jõudsalt, ilma et see oleks vajanud inimese hoolt. Tahiti idüllilist ilu võimendas ka tervislik kliima ning tüüpiliste troopikaohtude puudumine. Saarel polnud madusid, ohtlikke putukaid ega tegevvulkaane.

Teiseks sarnasuseks olid Tahiti elanikud ise – pikakasvulised, kenad ja tervisest pakatavad. Hambutuid meremehi, kelle igemed olid skorbuudi tõttu paistes, vaimustasid tahitilaste säravvalged hambad. Saareelanikud olid ka rõõmsameelsed ning võitsid oma külalislahkusega kiiresti meremeeste südamed. Esmapilgul paistsid kõik tahitilased olevat võrdsed, mis oli samuti üks utoopia-ainelise kirjanduse aluseid. Vaesus oli saarel tundmatu. Tahitilastel ei eksisteerinud mingisuguseid seksuaalseid piiranguid. Ja nii olid ka meremehed kaunite Tahiti naistega ebamoraalsetes suhetes.

Bougainville’ile ja tema meeskonnale näis Tahiti otsekui Eedeni aed. Seepärast oli Bougainville saarelt lahkudes valmis teatama kogu maailmale, et ta on leidnud paradiisi. Kui tema kolm aastat kestnud ümbermaailmareis lõppes, avaldas ta oma reisikirjeldused. Bougainville’i menuraamat pani aluse müüdile, et see eksootiline saar on igas mõttes täiuslik. Algne paradiis oli küll kaotatud, kuid Tahiti näis olevat paradiis nüüd ja praegu.

Müüdi ohud

Müüdid on siiski sageli vastuolus reaalsusega. Esiteks haigestusid ja surid Tahiti elanikud nagu muudki inimesed. Ja sugugi mitte kõik tahitilased polnud võrdsed. Saarel eksisteeris range, mõnikord koguni despootlik hierarhia. Saare hõimud sõdisid omavahel ning tõid inimohvreid. Samuti polnud mitte kõik tahitilased pimestavalt kaunid. Ajaloolane K. R. Howe arvab, et naised, kellega Bougainville’i mehed kokku puutusid, olid tõenäoliselt prostituudid, kes tahtsid sissetungijate meelt lahutada.

Sellele vaatamata levis müüt „leitud paradiisist”. Tahitile kogunes kirjanikke ja kunstnikke, sealhulgas prantsuse maalikunstnik Paul Gauguin. Gauguini värvikad maalid Tahiti elust tõstsid saare populaarsust. Milline mõju oli sellel Tahitile? Müüt lõi saarest ja selle elanikest ühekülgse pildi. Kui külastajad saarelt koju naasid, esitati neile tavaliselt küsimus: „Kuidas siis Tahiti naised ka olid?”

Kas paradiisi ei leitagi?

Viimastel aastatel on Tahitil probleeme lisandunud. 1980. aastate alguses möllasid saarel keeristormid, mis purustasid korallriffe. Suurimat ohtu kujutab aga Tahitile inimene ise. Ehitusprojektid on põhjustanud pinnaseerosiooni ja saastet. Jäätmekäitlusekspert Donna Leong ütleb: „Turismitööstus tekitab tohutul hulgal jäätmeid. ... Kui keskkonna reostamise vastu midagi ette ei võeta, kaovad Tahiti ja teiste saarte rikkalik floora ja fauna ning kristallselged laguunid.”

Siiski ei lähe paradiisilootus luhta. Jeesus Kristus tõotas kahetsevale kurjategijale: „Sa oled minuga paradiisis” (Luuka 23:43, UM). Jeesus ei viidanud mingisugusele mõttekujutuslikule karmi korraga utoopiale, vaid ülemaailmsele paradiisile, mida valitseb taevane valitsus. * Sellesse tuleviku paradiisi usub Tahitil rohkem kui 1700 Jehoova tunnistajat. Nad võtavad aega selleks, et rääkida oma lootusest ka teistele Tahiti elanikele. Kuigi Tahiti loodus on kaunis, pole see saar midagi, võrreldes selle paradiisiga, mille Jumal peagi kogu maakeral taastab. Seega pole paradiisi otsingud sugugi asjatud.

[Allmärkus]

^ lõik 24 Rohkem informatsiooni Jumala tõotatud paradiisi kohta leiad raamatust „Tundmine, mis viib igavesse ellu”; väljaandjad Jehoova tunnistajad.

[Pilt lk 16]

Tahiti näis olevat idülliline paradiis

[Allikaviited]

William Hodgesi maal, 1766

Yale Center for British Art, Paul Mellon Collection, USA/Foto: Bridgeman Art Library

[Pilt lk 17]

Sõbralikud tahitilased võtsid Bougainville’i külalislahkelt vastu

[Allikaviide]

By permission of the National Library of Australia NK 5066

[Pilt lk 18]

Jehoova tunnistajad räägivad meeleldi teistele tulevasest paradiisist

[Pildi allikaviide lk 17]

Photo courtesy of Tahiti Tourisme

[Pildi allikaviide lk 19]

Lk 18: Kanuusõitjad, kosk ja taust: Photos courtesy of Tahiti Tourisme