Kiusamine – ülemaailmne probleem

„Me tapame su ära, kui sa homme kooli tuled.” (Sellise telefoniähvarduse sai Kanada kooliõpilane Kristen ühelt tundmatult naissoost helistajalt.) *

„Ma pole tundeinimene, ent lõpuks ei tahtnud ma enam kooli minna. Mu kõht valutas ning iga kord pärast hommikusööki ma oksendasin.” (Jaapani teismeeas õpilane Hiromi meenutab oma kogemust kiusatavana.)

KAS sind on kunagi kiusatud? Enamik meist on seda mingil ajal kogenud. Kiusamist võib tulla ette koolis või töökohas, seda võib juhtuda koguni kodus – meie päevil esineb sellist võimu kuritarvitamist ärevusttekitavalt sageli. Näiteks ühe Briti allika arvestuste kohaselt kannatab kas abikaasa või elukaaslase sõnalise kiusamise all 53 protsenti täiskasvanuid. Kiusajaid ja nende ohvreid võib olla mõlemast soost ja igalt sotsiaalmajanduslikult tasandilt maailma kõigis paigus.

Mis siis on kiusamine? See pole päris seesama mis tülitamine või ründamine. Üldjuhul ei tähenda see vaid ühtainust või mõnda harva kokkupõrget, vaid hoopis paljusid väikseid mingi aja jooksul kuhjuvaid vahejuhtumeid. Psühholoog Dan Olweus, üks esimesi kiusamise süstemaatilisi uurijaid, toob ära sellisele käitumisele omased jooned, nagu näiteks sihilik agressiivsus ja küllaltki ebavõrdne jõupositsioon.

Kiusamist polegi ehk võimalik üheselt defineerida, nõnda et kaasatud oleksid kõik selle aspektid, kuid seda iseloomustatakse kui „sihilikku, teadlikku soovi teist inimest solvata ja temas stressi tekitada”. Stressi ei tekita mitte ainult see, mis tegelikult juhtub, vaid ka kartus selle pärast, mis võib juhtuda. Taktika hulka võib kuuluda ärritav nöökamine, alaline kritiseerimine, solvangud, keelepeks ja liialdatud nõudmised. (Vaata kasti lk 4.)

Sissejuhatuses mainitud teismeline Kristen oli suurema osa oma kooliaastatest kiusajate ohver. Põhikoolis surusid kiusajad ta juustesse nätsu, pilkasid tema välimust ning ähvardasid talle peksa anda. Keskkoolis muutus asi hullemaks – talle tehti telefoni teel koguni surmaähvardusi. Nüüd, mil ta on 18-aastane, kurdab ta: „Selle asemel et koolis surmaähvardusi saada ja kiusamisobjektiks olla, peaks see olema inimesele paik, kus õppida.”

Üks psühhiaater märgib: „See on kahetsusväärne, kuid üldlevinud aspekt inimsuhetes. On inimesi, kelle enesetunne paraneb, kui nad teisi maha teevad.” Kui selline käitumine viib ohvri viimse piirini, võib see lõppeda vägivallaga tasumisega, millel võivad olla traagilised tagajärjed. Näiteks ühte kõnepuudega transporditöölist narriti ja kiusati nõnda palju, et  lõpuks tappis ta oma neli töökaaslast ja seejärel ka enda.

Kiusamine on ülemaailmne nähtus

Kiusamine on levinud kogu maailma kooliealiste laste seas. „Pediatrics in Review” numbris avaldatud uurimusest nähtub, et Norras on 14 protsenti lastest kas kiusajad või kiusamise ohvrid. Jaapanis väidab 15 protsenti, Austraalias ja Hispaanias 17 protsenti algkooliõpilastest, et neid kiusatakse. Ühe eksperdi arvestuste kohaselt puudutab kiusamine Suurbritannias 1,3 miljonit last.

Emek Yizre’eli kolledži professor Amos Rolider küsitles 2972 õpilast 21 koolist. Nagu kirjutab „The Jerusalem Post”, „kaebas 65%, et kaasõpilased löövad, tõukavad või tülitavad neid”.

Uus salakaval suundumus on elektrooniline kiusamine – mobiiltelefoni või arvutiga saadetakse ähvardavaid tekstisõnumeid. Samuti koostavad noored ohvri kohta vihkajalikke veebilehekülgi, kus tuuakse ära ka isiklikku laadi infot. Dr Wendy Craig Kanada Queen’si ülikoolist ütleb, et selline kiusamise vorm teeb „lapsele, kes selle ohvriks langeb, erakordselt palju kahju”.

Kiusamine töökohal

Seoses vägivallaga töökohal kurdetakse üha enam just töökohakiusamise üle. Mõne riigi statistika järgi on see levinum kui rassiline diskrimineerimine või seksuaalne ahistamine. Aasta jooksul kogeb kiusamist keskmiselt iga viies USA töötaja.

Suurbritannia Manchesteri teaduse- ja tehnoloogiainstituudi 2000. aasta raporti kohaselt teatas 47 protsenti 70 organisatsiooni 5300 töötajast, et nad on olnud viimase viie aasta jooksul kiusamisjuhtude tunnistajaks. Euroopa Liidu 1996. aasta uurimus, mille käigus küsitleti 15 800 inimest 15 liikmesriigist, näitas, et 8 protsenti – umbes 12 miljonit töötajat – oli kogenud ähvardamist või kiusamist.

Kiusamisel paistab nii koolis kui töökohal olevat üks ühine tunnusjoon – oma energia rakendamine teise inimese haavamiseks või alandamiseks. Miks siis mõned kiusavad kaasinimesi? Millised tagajärjed sellel on? Mida selles suhtes ette võtta?

[Allmärkus]

[Kast lk 4]

Kiusamise vorme

▪ Füüsiline kiusamine. Seda on kõige kergem määratleda. Oma viha valatakse välja kas löömise, tõukamise või ohvri isikliku omandi rikkumise kaudu.

▪ Sõnaline kiusamine. Ohvrit solvatakse ja alandatakse sõimunimede, haavavate sõnade või pideva ärritava narrimisega.

▪ Seltskondlik kiusamine. Ohvri kohta levitatakse inetuid kuulujutte. Sellist käitumismalli järgivad enamasti naiskiusajad.

▪ Ohvri vastulöök. Mõnikord saavad kiusamise ohvritest endist kiusajad. Kiusamise all kannatamine muidugi ei vabanda nende käitumist, pigem aitab seda selgitada.

[Allikaviide]

Allikas: „Take Action Against Bullying”, autorid Gesele Lajoie, Alyson McLellan ja Cindi Seddon