Kiusamine – mõningad põhjused ja tagajärjed

MIS sunnib last teisi kiusama hakkama? Kui kiusaja on kunagi ka sind oma ohvriks valinud, tahaksid ehk kohe lausuda: „Mind ei huvita, miks. Sellist käitumist ei vabanda miski.” Ja küllap on sul õigus. Ent põhjuse mõistmine ja õigustamine on kaks ise asja. Põhjused, miks lapsest kiusaja saab, ei vabanda väärkäitumist, küll aga võivad aidata meil seda mõista. Selline täpsem arusaam võib osutuda väga väärtuslikuks. Kuidas?

Iidne õpetussõna ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks” (Õpetussõnad 19:11). Kiusaja käitumisest õhutust saanud vihameelsus võib meid pimestada, frustreerida ja meis vaenu tekitada. Ent tema käitumist mõistes võime oma viha jahutada. See aga võimaldab meil selgema pilguga lahendusi otsida. Vaadelgem niisiis mõningaid tegureid, mis soodustavad sellist taunimisväärset käitumist.

Mis annab kiusamiseks tõuke?

Paljudel juhtudel tumestavad kiusaja kujunemisaastaid vanemliku eeskuju puudumine või lausa lapse hooletussejätmine. Paljud kiusajad on pärit kodust, kus vanemad ei osuta südamesoojust, on osavõtmatud või on lausa õpetanud oma lapsi käsitlema probleeme raevu ja vägivalda ilmutades. Sellises õhkkonnas üles kasvanud lapsed ei pruugi oma sõnalisi rünnakuid ja füüsilist agressiivsust kiusamiseks pidadagi; nad võivad koguni arvata, et nende käitumine on normaalne ja vastuvõetav.

Üks 16-aastane tütarlaps, keda kodus oli kiusanud kasuisa ja koolis kaasõpilased ja kellest seitsmendas klassis sai samuti kiusaja, möönab: „Põhiliselt oli see minusse kogunenud suur viha. Ründasin igaüht. Valu on nii raske taluda, et tekib tahtmine seda teiste peale välja valada.” Tütarlastest kiusajatele pole sedalaadi füüsiline agressiivsus üldiselt omane, küll aga on neile omane selle taga peituv vihameelsus. *

 Paljudesse koolidesse on tulnud kokku suurel arvul kõige erinevama taustaga õpilasi, kes on saanud erisuguse kasvatuse. On kurb, et mõningad lapsed on agressiivsed seetõttu, et nad on koduste eeskujul õppinud seda, et kõige tõhusamalt võib saada oma tahtmist teisi alla surudes ja sõnaliselt rünnates.

Kahjuks paistab sedalaadi meetoditel tihtilugu edu olevat. Pedagoogikateaduste abidekaan Shelley Hymel Kanadast Briti Kolumbia ülikoolist on uurinud laste käitumist paar aastakümmet. Ta ütleb: „Meil on lapsi, kes teavad väga hästi, kuidas oma tahet läbi suruda, ja kahjuks saadab kiusamist edu. Nad saavutavad, mida tahavad – võimu, positsiooni ja tähelepanu.”

Teine laste seas kiusamist soodustav tegur on see, et nad on jäetud omapead. Paljud ohvrid tunnevad, et neil pole kuhugi pöörduda – ja kahjuks enamikul juhtudel see nõnda ongi. Toronto Yorki ülikooli juures tegutseva vägivalla ja konfliktide lahendamise uurimiskeskuse juhataja Debra Pepler uuris olukorda koolis ja leidis, et õpetajad avastavad ja lahendavad vaid 4 protsenti kiusamisjuhtudest.

Kuid dr Pepleri arvates on sekkumine hädavajalik. Ta ütleb: „Kuna küsimus on võimus, ei suuda lapsed probleemi lahendada, nii et iga kord, kui kiusaja on kellegi vastu vägivaldne, tugevdab ta oma võimu.”

Miks siis kiusamisjuhtudest nii vähe teada antakse? Sest kiusamise ohvrid on veendunud, et probleemist teada andes muutub asi vaid hullemaks. Niisiis mööduvad paljude laste kooliaastad mõningal määral pideva ängistus- ja ohutunde kütkes. Millist mõju sel kombel elamine avaldab?

Füüsiline ja emotsionaalne mõju

Ameerika Ühendriikide koolipsühholoogide ühenduse raportis öeldakse, et hirmust kiusamise ees jätab iga päev kooli minemata enam kui 160 000 last. Kiusamise ohvrid võivad lakata rääkimast koolist üldse või mingist konkreetsest tunnist või üritusest. Nad võivad üritada iga päev hiljem kooli minna või mõnest tunnist puududa või leida ettekäändeid üleüldse mitte kooli minna.

Kuidas tunda ära lapsed, keda kiusatakse? Nad võivad olla muutunud tusaseks, kergesti ärrituvaks ja kibestunuks või näida väsinuna ja enesessetõmbununa. Nad võivad muutuda koduste või eakaaslaste ja sõprade vastu agressiivseks. Kannatavad ka süütud kiusamise pealtnägijad. Olukord tekitab neis tõsist hirmu, mis segab neid õppimisele keskendumast.

Kuid ajakirjas „Pediatrics in Review” mainitakse: „Kõige äärmuslikumaks tagajärjeks kiusamise ohvritele ja ühiskonnale on vägivald, kaasa arvatud enesetapp ja mõrv. Kiusamise ohvriks langenud laste jõuetustunne võib olla sedavõrd valdav, et mõningad reageerivad sellele enesehävituslike tegudega või surmakülvava kättemaksuga.”

Toronto ülikooli rahvatervishoiu teadlane ja professor dr Ed Adlaf väljendab muret selle üle, et „kiusamisega seotud isikud võivad palju tõenäolisemalt kogeda tundeeluhäireid praegu ja tulevikus”. 2001. õppeaastal küsitleti rohkem kui 225 000 Ontario õpilast. Iga kolmas-neljas neist oli seotud kas ohvri või kordasaatjana mingit laadi kiusamisega. Kümnest õpilasest üks oli tõsiselt kaalunud enesetappu.

Alaline kiusamine võib õõnestada ohvri eneseusku, tekitada tõsiseid terviseprobleeme ning isegi hävitada tema karjääri. Kiusatavaid võivad vaevata peavalud, unetus, ängistus ja depressioon. Paljud võivad kannatada traumajärgse stressihäire all. Kui füüsilised rünnakud võivad panna teised ohvrile kaasa tundma ja tuge pakkuma, siis emotsionaalsed rünnakud ei pruugi samasugust reageeringut esile kutsuda. Tekitatud kahju pole kaugeltki nii selgelt näha. Niisiis, selle asemel et ohvrile kaasa tunda, võivad sõbrad ja perekonnaliikmed tema kaebustest tüdida.

Kiusamine avaldab ka kiusajatele endile halba mõju. Kui neid lapsepõlves ei takistata, hakkavad nad tõenäoliselt ka tulevikus töökohal teisi kiusama. Mõningad uuringud osutavad sellele, et need, kes olid olnud  kiusajad lapsepõlves, olid omandanud käitumismallid, mis saatsid neid täiskasvanunagi. Ka olid nad tõenäolisemalt kui teised seotud kuritegevusega.

Mõju perekonnale

Töökohakiusamine avaldab halba mõju stabiilsusele ja rahule kodus. Ohvril võib vallanduda seletamatu tung teha oma kodustele haiget. Lisaks võib see ajendada ohvri abikaasat või mõnda teist pereliiget tema kaitseks välja astuma ja kiusajat mõtlematult ründama. Kuid mõnikord võib kiusamise ohvri abikaasa hakata hoopis teda ennast probleemide tekitamises süüdistama. On teada, et kui kiusamine aina jätkub, ilma et asi laheneks, võib isegi muidu nii toetav abikaasa kannatuse kaotada. Selline perekond võib aastate möödudes palju tõenäolisemalt puruneda.

Mõningatel juhtudel võib kiusamise tagajärjeks olla karjääri katkemine ja elatisest ilmajäämine, lahku elama asumine või lahutamine või isegi enesetapp. Austraalias mainis pool kuni kaks kolmandikku töökohakiusamise ohvritest halvenenud lähisuhteid elukaaslase, abikaasa või teiste pereliikmetega.

Kiusamine läheb kalliks maksma

Töökohakiusamine võib ka tööandjale kalliks maksma minna. Töökohakiusajaks võib olla sapine ülemus või riukalik kaastöötaja ning tõenäolisemalt on ta naissoost. Sellised inimesed kontrollivad igat pisiasja ning halvustavad teisi negatiivseid märkusi tehes ja alatasa kritiseerides, kusjuures tihti alandavad nad oma ohvrit teiste ees. Kiusajad tunnistavad harva oma ebaviisakust või vabandavad oma käitumise pärast. Tihtilugu valivad nad ohvriks töötajad, kes on võimekad, lojaalsed ja kaastöötajate poolt hinnatud.

Töötajad, keda hakatakse kiusama, ei suuda üldjuhul enam nii viljakalt tööd teha. Ka kiusamise tunnistajaiks olevate kaastöötajate tööviljakus võib langeda. Kiusamise tõttu võivad töötajad tööandjale vähem lojaalsed olla ja töösse lohakamalt suhtuda. Ühe raporti väitel läheb kiusamine Suurbritannia tööstusele arvestuste järgi aastas maksma kolm miljardit dollarit. Samuti väidetakse, et selline käitumine põhjustab üle 30 protsendi stressipõhistest haigustest.

Kahtlemata avaldab kiusamine ühiskonnale mõju igal pool maailmas. Kerkib küsimus, kas probleemi ohjeldamiseks ja kõrvaldamiseks oleks võimalik midagi ette võtta?

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Alalise kiusamise ohvrid võivad muutuda kurvameelseks ja üksildaseks

[Pilt lk 7]

Kahjuks on töökohakiusamine päris tavaline nähtus