Navigeerimine vee, taevalaotuse ja tuule abil

KAS sina kardad üle maailma ääre kukkuda? Arvatavasti mitte. Kuid möödunud aegadel ilmselt oli meremehi, kes just seda kartsid. Paljud hoidsid seilates kuiva maad nägemisulatuses. Kuid oli ka vapraid meresõitjaid, kes surusid oma hirmu maha ja siirdusid ulgumerele.

Umbes 3000 aastat tagasi suundusid foiniikia meremehed oma kodusadamatest Vahemere idakaldal kaubareisidele Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse. Kreeka maadeavastaja Pytheas sõitis 4. sajandil e.m.a läbi kogu Britannia ümbruse ning võis ehk jõuda koguni Islandile. Ja juba ammu enne Euroopa laevade jõudmist India ookeani olid Idast pärit araablased ja hiinlased selle risti-põiki läbi sõitnud. Tegelikult jõudis esimese eurooplasena Indiasse purjetanud Vasco da Gama õnnelikult kohale tänu araablasest teejuhi Ibn Majidi abile, kes juhatas Da Gama laevu 23 päeva väldanud India ookeani ületamise ajal. Kuidas need muistse aja meresõitjad merel õige kursi leidsid?

Elus tänu pimenavigatsioonile

Muistsete meremeeste edu olenes pimenavigatsioonist. See eeldas, et meresõitja teab kolme asja, nagu ilmneb alltoodud illustratsioonist: (1) laevareisi lähtepunkti, (2) laeva kiirust ja (3) kurssi. Lähtepunkti teadmisega polnud raskusi, ent kuidas kurssi kindlaks määrata?

Christoph Kolumbus kasutas kursi määramiseks aastal 1492 kompassi. Ent kompass võeti Euroopas kasutusele alles 12. sajandil. Meresõitjad, kellel polnud kompassi, hoidsid kurssi päikese ja tähtede järgi. Kui pilved vaatlusi takistasid, leidsid meremehed õige suuna püsivate tuulte tekitatud pikkade korrapäraste ookeanilainete abil. Nad panid kursi määramisel tähele, millise nurga all olid need lained tõusva ja loojuva päikese ning tähtede suhtes.

 Kuidas nad kiirust mõõtsid? Üheks mooduseks oli teha kindlaks, kui palju aega kulub laeval selleks, et mööduda vöörist vette visatud esemest. Hiljem täpsemat meetodit rakendades lasti pardalt vette puutükk, mille külge oli seotud nöör, kuhu oli korrapäraste vahemaade järele tehtud sõlmed. Laeva edasi liikudes tõmbas ujuv puutükk nööri enda järel. Kindla ajavahemiku möödudes tiriti nöör pardale ning järeltõmmatud nööri sõlmed loeti kokku. Nõnda saadi laeva kiirus sõlmedes – meremiilid ühe tunni kohta –, veel tänapäevalgi kasutusel olev mõõtühik. Laeva sõidukiirust teades sai meresõitja arvutada välja päevas läbitud vahemaa. Seejärel tõmbas ta merekaardile sihtpunkti suunas edasijõudmisele osutava joone.

Muidugi mõista võisid laeva kursilt kõrvale kallutada ookeanihoovused ja külgtuuled. Seepärast arvestas meresõitja perioodiliselt välja, kui palju on tarvis laeva kursil hoidmiseks tüüri pöörata, ning tegi selle kohta ülestähendusi. Päevast päeva jätkas ta varemtehtut – mõõtmist, arvutamist ja joonistamist. Kui laev lõpuks ankru vette laskis, oli neist kaardile kantud igapäevastest ülestähendustest moodustunud kindel dokument laeva teest sihtkohta. Tänu pimenavigatsioonile õnnestuski Kolumbusel umbes 500 aastat tagasi seilata Hispaaniast Põhja-Ameerikasse ja tagasi. Tema hoolikalt joonistatud kaardid võimaldavad nüüdisaja meremeestelgi järgida selle silmapaistava merereisi kulgu.

Teed näitavad taevakehad

Kuidas vanaaja meresõitjad taevakehade abil oma laevu juhtisid? Tõusev ja loojuv päike näitas, kus asub ida, kus lääs. Koidikul panid meremehed tähele, kui palju oli päike kustuvate tähtede suhtes nihkunud. Öösel said nad asimuuti kindlaks määrata Põhjanaela abil, mida pimeduse saabudes võib näha peaaegu otse põhjapooluse kohal. Lõunapoolsemates vetes aitas neil lõunapoolust kindlaks määrata ere tähtkuju Lõunarist. Seega said meremehed kõigil meredel kontrollida pilvitul ööl kurssi vähemalt ühe astronoomilise orientiiri järgi.

Ent taevakehasid, mille järgi orienteeruda, oli teisigi. Näiteks polüneeslased ja teised Vaikse ookeani meresõitjad oskasid öötaevast otsekui maanteekaarti lugeda. Üks võte oli neil võtta kurss tähe suunas, mida nad teadsid tõusvat või loojuvat sihtpunkti kohal. Lisaks kontrollisid need meresõitjad kogu öö jooksul teistegi tähtede asukohta üksteise suhtes, veendumaks, et nad on õigel kursil. Kõrvalekaldumise korral võisid nad taevakehasid jälgides kurssi korrigeerida.

Kui kindel selline süsteem oli? Sel ajal kui Euroopa meremehed hoidsid kallast vaateulatuses hirmust üle lameda maa ääre kukkuda, tegid Vaikse ookeani meresõitjad arvatavasti avaookeanil suhteliselt väikeste saarte vahel pikki reise. Näiteks enam kui 1500 aastat tagasi võtsid polüneeslased ette reisi Markiisaartelt üle mõõtmatu Vaikse ookeani põhja. Hawaiile jõudes olid nad läbinud 3700 kilomeetrit! Saare folkloor kajastab seda, kuidas muistsed polüneesia meresõitjad Hawaii ja Tahiti vahel merereise tegid. On ajaloolasi, kes väidavad, et need lood on tühipaljad  legendid. Ent nüüdisaja meresõitjad on seda merereisi korranud, määrates instrumente kasutamata kurssi vaid tähtede, ookeanilainete ja teiste looduslike objektide järgi.

Tuulest kantuna

Purjepaadid liikusid edasi tuulte armust. Taganttuul kandis sõidukit päris kenasti edasi, ent vastutuul aeglustas sõitu tunduvalt. Kui polnud tuult – mida ekvatoriaalses vaikusvööndis tihti ette tuleb –, ei saadud ka edasi liikuda. Aja jooksul avastasid meresõitjad püsiva suuna ja kiirusega ookeanituuled, tänu millele kujunesid välja avamerd sõitvate purjepaatide põhimarsruudid. Meremehed oskasid neid tuuli hästi ära kasutada.

Kui tuuled olid ebasoodsad, võisid need muidugi ka kannatusi ja surma põhjustada. Kui näiteks Da Gama asus aastal 1497 purjetama Portugalist legendaarse Malabari ranniku suunas, kandsid passaattuuled ta Lõuna-Atlandile ning seejärel tagasi kagu poole ümber Aafrikas asuva Hea Lootuse neeme. Kuid India ookeanis tuli tal rinda pista mussoontuultega – tuultega mis puhuvad talvel suvega võrreldes vastassuunaliselt. Iga aasta hakul kogub India ookeani edelaosas jõudu suvine mussoon, mis mitme kuu jooksul puhub kõik, mis ujub, Aasia suunas. Hilissügisel aga astub jõusse talvine, kirdest Aafrika suunas puhuv tugev mussoon. Da Gama lahkus Indiast augustis ning kohtus peagi ebasoodsate tuultega. Selle asemel et ookean loodetud 23 päevaga ida suunas ületada, kulus tal tagasisõiduks peaaegu kolm kuud. Selle viivituse tõttu said otsa värsked toiduained ning paljud tema mehed surid skorbuuti.

India ookeani nutikad meresõitjad õppisid kasutama nii kalendrit kui ka kompassi. Itta Indiasse suunduvad, Hea Lootuse neemest mööduvad laevad pidid asuma teele varasuvel või siis riskima soodsate tuulte kuudepikkuse ootamisega. Seevastu Indiast Euroopasse suunduvate laevade kaptenid sõitsid välja hilissügisel, et pääseda heitlusest suvise mussooniga. Niisiis oli see India ookeani marsruut otsekui ühesuunalise liiklusega tänav – Euroopa ja India Malabari ranniku vaheline laevaliiklus toimus kindlal ajal vaid emmas-kummas suunas.

Navigeerimine saab tuult tiibadesse

Aeg läks edasi ning navigeerimiskunst leidis lõpuks uue suuna. Mehaanikainstrumendid hakkasid kahandama sõltuvust palja silmaga vaatlustest ja kaudsetest arvestustest. Astrolaab ja hiljem veelgi täpsem sekstant – instrumendid, mille abil mõõdetakse päikese või mõne muu tähe kõrgust horisondi kohal – võimaldasid meremeestel määrata kindlaks ekvaatorist põhja või lõuna poole jääva laiuskraadi. Tänu merekronomeetrile – usaldusväärsele merekindlale kellale – said nad määrata kindlaks pikkuskraadi, asukoha idas või läänes. Need instrumendid andsid tunduvalt täpsemaid mõõtmistulemusi kui pimenavigatsioon.

Tänapäeval näitab põhjasihti ilma magnetnõelata gürokompass. Tänu globaalse asukoha määramise süsteemile saab vaid mõne nupulevajutamisega teada laeva täpse asukoha. Sageli asendavad paberkaarte kuvaripildid. Jah, navigeerimisest on saanud täppisteadus. Kuid kogu selle areng vaid süvendab meis aukartust muistsete aegade vaprate ja osavate meresõitjate vastu, kes juhtisid oma aluseid läbi mõõtmatute mereavaruste, toetudes vaid oma teadmistele vee, taevalaotuse ja tuule kohta.

[Joonis/pildid lk 12, 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Pimenavigatsioon

Pimenavigatsioon dokumenteeriti hoolega tulevaste merereiside tarbeks

1 Lähtepunkt

↓

2 Kiiruse mõõtmiseks kasutati puutükki,

nööri, millel on korrapäraste

vahemaade järel sõlmed, ja ajamõõtjat

↓

3 Kursi määramiseks vaadeldi hoovusi,

tähti, päikest ja tuult

[Pildid]

Kompass

Sekstant

[Pildid lk 14]

Tänu moodsatele instrumentidele on tänapäevasest navigatsioonist saanud täppisteadus

[Allikaviide]

Kværner Masa-Yards