Moe muutlik pale
Moe muutlik pale
KAS me seda ise tunnistame või mitte, mõjutab meie igapäevaseid otsuseid selle kohta, mida selga panna, vähemalt mingil määral ka mood. Lõppude lõpuks oleneb ju laias laastus moetuultest see, mida müügiks pakutakse.
Ka need rõivaesemed, mis praegu meie meelest üsna tavalised on, esindasid kord uusimat moodi. Näiteks meeste päevasärk ja lips olid rohkem kui sajand tagasi viimane moekarje. Ja naiste sviitrist sai 1920. aastatel stiilne moerõivas.
Moetööstuse kütteaineks on kaks põhilist soovi – uudsus ja samastumine. Peaaegu igaüks tahaks kanda midagi uut. Just seepärast me ostame vahetevahel uusi rõivaid – mitte seepärast, et endine rõivaese on kulunud, vaid lihtsalt seepärast, et me ihkame vaheldust. Samas ei taha me veidrat muljet jätta, seepärast ostame rõivaid, mis oma stiililt mingil määral ühtivad selliste rõivastega, mida kaaslased kannavad. Seda soovi uudsuse ja samastumise järele on moetööstus juba sajandeid arvesse võtnud – puhuti ka enda huvides ära kasutanud.
Lühiülevaade ajaloost
Moeloojad toetuvad uue moestiili loomisel viiele põhilisele elemendile: värvile, siluetile, langevusele, tekstuurile ja läbilõigetele (või materjali mustrile). Aastatega on kõigis viies valdkonnas avanenud disaineritele ja õmblejatele tohutult palju uusi võimalusi. Näiteks muistses Egiptuses oli eelistatud kangaks kohapeal valmistatav poolläbipaistev linane – soojas kliimas ideaalne materjal. Et aga linast polnud kerge värvida, valitses üldiselt vaid üksainus värv – pleegitatud valge. Kuid egiptuse moeloojad voltisid seda materjali, nõnda et rõivastel oli kena langevus ja siluett. Nii sündiski üks maailmas kõige kauem vastu pidanud moestiile.
Meie ajaarvamise esimesel sajandil olid juba kasutusel uued materjalid ja värvid. Jõukad roomlased importisid Hiinast ja Indiast siidi, olgugi et kuluka kohaletoimetamise tõttu oli kootud siidkangal kulla hind. Teine moodne materjal oli Tüürosest pärit värvitud villane kangas, mille kilohind võis olla 2000 teenarit – mis oli töölise keskmine kuue aasta palk. Tänu uutele värvidele ja materjalidele võisid rikkad roomlannad kanda sinisest India puuvillast või ehk isegi kollasest Hiina siidist stoolat – pikka avarat ülerõivast.
Ehkki aeg-ajalt ilmusid uued rõivamoed, oli kallis rõivaese möödunud aegadel moes tõenäoliselt kogu inimese eluaja. Muudatused tulid esile aegamisi ning puudutasid üldjuhul vaid ülikkonda. Ent koos tööstusrevolutsiooni saabumisega hakkas mood palju enam ka lihtrahvast mõjutama.
19. sajandil tekkisid nii rikaste kui vaeste rõivastamiseks terved tootmisharud. Kiiresti kerkis uusi mehhaniseeritud puuvilla- ja villavabrikuid ning kangahinnad langesid. Tänu õmblusmasinatele võidi rõivaid odavamalt valmistada ning uued sünteetilised värvid tagasid palju rikkalikuma värvivaliku.
Veelgi tähtsamat osa etendasid sotsiaalsed ja tehnoloogilised muutused lihtrahva rõivastuskultuuris. Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas said inimesed rohkem raha kulutada. 1850. aastatel hakati andma välja naisteajakirju ning varsti pärast seda hakkasid kaubamajad pakkuma standardmõõtudes valmisrõivaid. Lisaks hakkas Charles Frederick Worth 19. sajandil korraldama moedemonstratsioone, kasutades loodetavate klientide huvi äratamiseks elusaid mannekeene.
20. sajandil hakkasid tootjate kangavalikut suurendama sellised uued sünteeskiudained nagu viskoossiid, nailon ja polüester. Arvutil modelleerimine hõlbustab uute rõivamoodide loomist ning globaliseerumise tõttu võivad uued moesuunad anda endast peaaegu ühel ja samal ajal märku nii Tokyo, New Yorgi, Pariisi kui ka São Paulo tänavatel. Ka on disainerid ja tootjad leidnud oma toodete reklaamimiseks üha uusi mooduseid.
Tänapäeval pole kõige innukamad moefännid mitte rikkad inimesed, vaid hoopis noored. Miljonid neist ostavad iga kuu uusi rõivaid, nõnda et rõivatööstuse kasum ulatub miljarditesse dollaritesse aastas. * Ent kas mood kätkeb endas ka ohte?
[Allmärkus]
^ lõik 12 Ühel viimastest aastatest arvati toodetud ülerõivaste koguväärtuseks 335 miljardit dollarit.
[Kast/pildid lk 4, 5]
Trendiloojad
Sajandeid määrasid rõivamoodi kuningad ja teised ülikud. Prantsuse kuningas Louis XIII otsustas 17. sajandil hakata oma palja pealae varjamiseks kandma parukat. Peagi hakkasid ka teised Euroopa aadlikud pealage paljaks ajama ja parukat kandma – see mood pidas vastu enam kui sajandi.
19. sajandil hakkasid naisteajakirjad avaldama rõivamoode ning koguni lisasid odavaid lõikelehti, nii et naised võisid endale ise rõivaid õmmelda. 20. sajandil, mil populaarust hakkasid võitma filmid ja televisioon, said kinotähtedest rahvusvahelised iidolid, kes lõid uusi moetrende. Ka popmuusikud oma radikaalsete rõivamoodidega on õhutanud paljusid noori neid kibekähku jäljendama. Praegusel ajal, mil reklaamijad kasutavad nõudluse suurendamiseks uute rõivaste järele osavalt ära moedemonstratsioone, klantspiltidega ajakirju, reklaamtahvleid, kaupluste vaateaknaid ja telereklaami, pole olukord kuigipalju muutunud.
[Pilt]
Kuningas Louis XIII
[Allikaviide]
Raamatust The Historian’s History of the World
[Pilt lk 4]
See muistne egiptuse linane rüü oli üks maailma kõige kauem vastu pidanud rõivamoode
[Allikaviide]
Foto luba: British Museum
[Pilt lk 4]
Roomlannad kandsid vanal ajal stoolat
[Allikaviide]
Raamatust Historia del Traje, 1917
[Pilt lk 4, 5]
Kimono on pidanud moevooludele vastu arvatavasti alates aastast 650
[Allikaviide]
Ajalehest La Ilustración Artística, Volume X, 1891
[Pilt lk 5]
Möödunud aegadel oli kallis rõivaese moes tõenäoliselt kogu inimese eluaja
[Allikaviide]
EclectiCollections
[Pilt lk 5]
Tööstusrevolutsioon võimaldas lihtrahval rohkem moodi järgima hakata
[Allikaviide]
EclectiCollections