Põnev kohtumine hallvaaladega

ESITA

Põnev kohtumine hallvaaladega

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

„Kõige enam avaldab magavale vaalale lähenedes muljet tema hiiglaslikkus. Vaala lähedal viibimine on midagi tohutult võimsat. Aeg-ajalt võib kuulda, kuidas ta hingab, või näha, kuidas ta vett pritsib. Niisugustel hetkedel tunneb inimene, et ta ligineb enneolematult suurele olendile, kelle olemasolu on täiesti mõistusevastane ja kes on justkui määratu suur must silinder.” (Okeanograaf Jacques-Yves Cousteau)

ÜLALTOODUD sõnad kirjeldavad meie tundeid, kui lähenesime väikse mootorpaadiga hallvaaladele, kes ujusid California poolsaare (Mehhiko) lähedal Magdalena lahe vetes, mis sillerdasid päikesevalguses. Olime juba kaua igatsenud näha neid suursuguseid loomi, kes rändavad igal aastal poolsaare laguunidesse paarituma ja poegima.

Meie giid lülitas mootori välja ja aerutas aeglaselt vaaladele lähemale. Vaalasid ei paistnud meie ligiolek häirivat ja nii saime jälgida nende pulmamängu. Nägime, kuidas nad vees keerutavad, vett välja purskavad, siis vee alla kaovad ja oma saba demonstreerivad. Mõned neist pistsid pea veest välja ja uudistasid ümbrust.

Giid ütles, et vaaladele ei tohi minna lähemale kui 30 meetrit, kuid tihtipeale ujuvad emasvaalad oma poegadega ise uudishimulikult paatide ligi ning lubavad end puudutada.

Ellujäämisvõitlus

Pärast hallvaaladega kohtumist tekkis meil soov nende imetajate kohta rohkem teada saada. Lugesime, et 19. sajandil oleksid vaalapüüdjad Vaikse ookeani idaosa hallvaalade populatsiooni peaaegu hävitanud. Mõne aja pärast aga vähenes nõudlus vaalarasva ja luude järele ning sealsete vaalade arv kasvas. Ent 20. sajandi alguses, mil laevad said ujuvtehasteks ning vaalaliha oli võimalik mere peal töödelda, hakati vaaladele taas suurt jahti pidama. Jällegi oli Vaikse ookeani idaosa hallvaala populatsioon hävinguohus.

1947. aastal kehtestas rahvusvaheline vaalapüügikomisjon hallvaalale täieliku kaitse. Viimastel aastatel on Mehhiko valitsus rajanud vaala kaitsealasid ja Vizcaíno biosfääri kaitseala. * Nüüd, mil sellesse populatsiooni kuulub umbes 26 000 isendit, ei ole hallvaal enam ohustatud liik.

Tähelepanuväärne ränne

Hallvaala suvisteks toitumisaladeks on Beringi ja Tšuktši meri kaugel põhjas. Vaalad toituvad seal väikestest koorikloomadest, kogudes rasva 16 000 kilomeetri pikkuseks rännuks lõunasse, California poolsaare laguunidesse ja tagasi. Ujudes 5–10 kilomeetrit tunnis, jõuavad vaalad oma sihtkohta kahe-kolme kuuga. Rände ja nende kuude jooksul, mis vaalad veedavad California poolsaare lähedal, kaotavad nad suurema osa kehakaalust, elades peaaegu ainult vanast rasvavarust.

Tiined emasvaalad on esimesed, kes jõuavad laguunidesse, mille rahulikes vetes nad oma poja ilmale toovad. Pojad sünnivad saba ees ning ema peab nad nii kiiresti kui võimalik veepinnale hingama tooma. Poegimisel on abiks kaks emasvaala, kes on justkui ämmaemanda rollis. Kuna vaalade tiinus kestab 12–13 kuud, poegivad vaalad vaid iga kahe või kolme aasta tagant. Vastsündinud vaalalaps kaalub 680 kilogrammi ja on umbes viis meetrit pikk.

Vaalapojad imevad ligikaudu kaheksa kuud piima, mis sisaldab 53 protsenti rasva ja on kümme korda rammusam kui lehmapiim. Laguunidesse jäävad hallvaalad kaheks-kolmeks kuuks jaanuarist märtsi keskpaigani, nii et noored vaalad saavad koguda põhja poole rännuks rasvavaru, mis neile Põhja-Jäämere külmades vetes sooja annab.

Kõik need faktid olid meie jaoks väga huvitavad ning need tegid meie reisi vaalade juurde veelgi põnevamaks. Need loomad panid meid mõtlema sõnadele, mis on kirjas Laul 148:7: „Kiitke Jehoovat maa pealt, mereelajad ja kõik ürgveed.”

[Allmärkus]

^ lõik 9 Rahvusvaheline vaalapüügikomisjon lubab hallvaalu toiduks püüda ainult Alaska ja Siberi põlisrahvastel. Nendest meetmetest on olnud kasu hallvaala kaitsmiseks, keda põlisrahvad peavad inimsõbralikuks nende käitumise tõttu, millest ka giid rääkis.

[Kast/pilt lk 17]

TOITUMINE

Hallvaaladel on hammaste asemel kreemikad suulaest alla rippuvad 5–25 sentimeetri pikkused kiusplaadid (näidatud fotol), mis koosnevad keratiinist, samast materjalist nagu meie küüned. Hallvaalad on põhjatoidulised. Nad tõmbavad suhu nii setteid kui ka koorikloomi, surudes vee läbi sarvkiuste välja.

[Allikaviide]

Courtesy Gray whales with Winston

[Kast/pilt lk 18]

ANDMEID HALLVAALA KOHTA

▪ Hallvaalal on naha peal heledad tähnid, mis on vääneljalaliste ja parasiitide tegevuse jäljed.

▪ Isasvaalad kasvavad 14 meetri pikkuseks (pikemad kui linnaliinibussid), emased veidi pikemaks.

▪ Hallvaalal on kurgupiirkonnas kaks kuni viis vagu, mis võimaldavad kurgul söömise ajal laiaks venida.

▪ Hallvaala keskmine kaal on 16 tonni, kuid on ka 30 kuni 40 tonni raskuseid vaalu.

▪ Hallvaal tõuseb veepinnale hingama iga kolme kuni viie minuti tagant, kuid võib püsida vee all kuni 15 minutit.

[Allikaviide]

[Pilt lk 16, 17]

Vaalad ümbrust uudistamas

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 16]

ÄRGAKE!