Raamat raamatute vastu

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

MIKS on paljudel inimestel Piibli suhtes eelarvamusi? Mõnel maal võib vastuse seostada ühe inimeste poolt kasutusele võetud abinõuga „ketserluse” ohjeldamiseks – Keelatud Raamatute Indeksiga. Kuidas nii?

Algul oli katoliku kirik trükikunsti leiutamise üle vaimustuses. Mõni paavst koguni ülistas seda vaimulike poolt „jumalikuks kunstiks” tituleeritud oskust. Ent peagi hakkas kiriku hierarhia mõistma, et trükikunsti kasutatakse katoliiklusevastaste ideede levitamiseks. Seepärast kehtestati paljudes Euroopa piiskopkondades 15. sajandi lõpul piiranguid. Hakati nõudma trükiloa taotlemist (imprimatur) ning aastal 1515 andis Lateraani V kirikukogu välja juhendid trükkimise kontrollimiseks. Üleastujad pidi kiriku rüpest välja heidetama. Kuid eriti pärast reformatsiooni puhkemist ei suutnud kõik see takistada selliste raamatute ja muude trükiste levimist, mis kiriku seisukohalt ohustasid usku ja moraali. Sellegipoolest avaldati 16. sajandi lõpul Vatikani ringkondades lootust, „et trükkimine seiskub aastateks sootuks”.

 Takistamaks „roiskunud toidu juurdevoolu paheliste raamatute näol”, nagu seda alles aastal 1951 lausus üks Itaalia jesuiit, soovis kirik koostada nimekirja, millest pidid juhinduma kõik katoliiklased. Aastal 1542 asutati Rooma inkvisitsioon. Ilmselt oli selle esimene avalik akt usuvaldkonnaga seotud trükiste avaldamist piirava edikti väljaandmine. Kui endisest peainkvisiitorist Gian Pietro Carafast sai aastal 1555 paavst Paul IV, moodustas ta otsekohe komisjoni, kes pidi koostama keelatud raamatute nimekirja. Esimene kõigile katoliiklastele kohustuslik Keelatud Raamatute Indeks trükiti niisiis aastal 1559.

Mis kuulus keelatud raamatute hulka?

Indeks oli jaotatud kolme klassi. Esimesse kuulusid autorid, kelle kõik mis tahes teemat käsitlevad teosed olid keelustatud. Teises olid toodud ära nende autorite üksikute keelatud kirjatööde pealkirjad, kes üldiselt polnud hukka mõistetud. Kolmandas toodi ära pikk keelustatud anonüümsete teoste loetelu. Selles Indeksis oli tsenseeritud 1107 tööd, mis ei käsitlenud pelgalt usulisi teemasid, vaid ka muid kirjandusvaldkondi. Lisas toodi ära keelustatud piibliväljaanded, kusjuures eraldi mainiti, et keelatud on kõik rahvakeelde tehtud tõlked.

Kuigi kohalikud keelud olid juba varem jõus, „astus kirik selle kogu katoliiklust puudutava korralduse näol esmakordselt avalikult välja Pühakirja rahvakeeles trükkimise, lugemise ja omamise vastu”, ütleb Parma (Itaalia) ülikooli nüüdisajaloo õppejõud Gigliola Fragnito. Indeks kohtas nii trükkimisest kasu saavate raamatukaupmeeste ja väljaandjate kui ka valitsuste vihast vastuseisu. Neil ja muudel põhjustel koostati ja anti pärast Trento kirikukogu aastal 1564 välja uus nimekiri.

Aastal 1571 moodustati spetsiaalne Indeksikongregatsioon, kelle hooleks jäi Indeksi uuesti läbivaatamine. Mõnda aega langetasid tööde keelustamise kohta otsuseid koguni kolm organit – Püha kantselei kongregatsioon, Indeksikongregatsioon ja paavstlik aukandja, püha palee magister. Põhjuseks, miks keelustatud raamatute kolmanda kataloogi avaldamine viibis, oli eri instantside kohustuste kattumine ja eriarvamused küsimuses, kas suurem võim peab olema piiskoppide või kohalike inkvisiitorite käes. Indeksikongregatsiooni koostatud ja Clemens VIII poolt 1596. aasta märtsikuus jõustatud Indeks pandi Püha kantselei nõudmisel kalevi alla, kuni saabus aeg, mil Indeks rahvakeelse Piibli lugemise täielikult keelustas.

See Keelatud Raamatute Indeks saavutas enam-vähem stabiilse vormi, hoolimata sajandite jooksul toimunud pidevast ajakohastamisest. Paljud protestandid, kelle tööd olid kantud Indeksisse, pidasid seda „parimaks teejuhiks kõige ihaldusväärsemate raamatute juurde”. Tuleb siiski märkida, et mis puutub raamatute tsenseerimisse, ei erinenud protestantismi seisukohad katolitsismi omadest tol ajal kuigivõrd.

Indeks avaldas laastavat mõju paljude maade, nende hulgas ka Itaalia kultuurile, mis ajaloolase Antonio Rotondò sõnul sattus „täielikku isolatsiooni”. Ajaloolane Guido Dall’Olio ütleb, et Indeks oli, „võrreldes enamiku teiste Euroopa piirkondadega, Itaalia kultuurilise arengu seiskumise peamisi tegureid”. On paradoksaalne, et mõned raamatud säilisid just tänu sellele, et neid hoiti kindlalt luku taga erilises, paljudesse vaimulikesse raamatukogudesse keelatud kirjanduse tarbeks sisse seatud paigas, niinimetatud infernos (põrgus).

 Ent avaliku arvamuse muutunud roll valgustusajal tingis selle, et tasapisi hakkas hingusele minema „kõige mõjuvõimsam trükivabaduse vastu rakendatud surveaparaat”. Aastal 1766 märkis üks Itaalia kirjastaja: „Rooma keelud ei määra raamatute väärtust. Seda määrab avalikkus.” Indeks kaotas oma tähtsuse ning aastal 1917 saadeti seda koostanud Indeksikongregatsioon laiali. Alates aastast 1966 pole Indeksil „koos sellest tulenevate tsenseeringutega enam kirikliku seaduse jõudu”.

Rahvakeelne Piibel

Indeksi ajalugu osutab sellele, et kõigist „pahelistest raamatutest” valmistas kirikuvõimudele erilist peavalu just üks raamat – rahvakeelne Piibel. 16. sajandil oli Indeksite nimekirjas „umbkaudu 210 tervikpiibli või Uue Testamendi väljaannet”, märgib ajaloolane Jesús Martinez de Bujanda. 16. sajandil olid itaallased tuntud kui entusiastlikud piiblilugejad. Kuid Indeks oma karmi keeluga lugeda Pühakirja kohalikus keeles muutis selle rahva suhtumist Jumala Sõnasse radikaalselt. „Pühakirja, mis kui ketserluse allikas keelustati ja käibelt kõrvaldati, hakkasid itaallased lõpuks ekslikult seostama ketserite kirjatöödega,” ütleb Fragnito ja lisab: „Lõuna-Euroopa katoliiklike rahvaste päästmine toimus katekismuse vahendusel” ning „küpsete usuliste vaadetega inimeste asemel eelistati lapsemeelseid”.

Alles aastal 1757 andis paavst Benedictus XIV välja loa lugeda „kohalikesse keeltesse tehtud piiblitõlkeid, mille on Apostellik Tool heaks kiitnud”. Seetõttu saadi lõpuks valmis uus, ladina Vulgatal põhinev itaaliakeelne tõlge. Tegelikult said Itaalia katoliiklased alles 1958. aastal esimese otse algkeeltel põhineva tervikpiiblitõlke.

Fragnito sõnul on nüüdisajal just mittekatoliiklased kõikjal usinalt Pühakirja levitamas. Kahtlemata on ühed aktiivsemad nende seas Jehoova tunnistajad, kes on levitanud itaaliakeelset Uue Maailma Pühakirjatõlget üle nelja miljoni eksemplari. Seeläbi on nad aidanud süüdata sadade tuhandete inimeste südames armastuse Jumala Sõna vastu (Laul 119:97). Miks mitte tutvuda selle harukordse raamatuga põhjalikumalt?

[Pilt lk 20, 21]

Lehekülgi Keelatud Raamatute Indeksist

[Allikaviide]

Su concessione del Ministero per i Beni e le Attività Culturali

[Pilt lk 22]

16. sajandist pärit itaaliakeelne Piibel, mille kirik keelustas

[Pilt lk 22]

Uue Maailma Pühakirjatõlge on äratanud paljudes inimestes armastuse Jumala Sõna vastu