Minu religiooniks oli teadus

JUTUSTANUD KENNETH TANAKA

„TÕDE teeb teid vabaks.” Need sõnad ühel California Tehnoloogiainstituudi pitsatil innustasid mind saama edukaks loodusteadlaseks. Hakkasin pürgima teadustöötajaks alates aastast 1974, mil mind instituuti vastu võeti. Saanud geoloogias bakalaureuse- ja magistrikraadi, jätkasin õpinguid Santa Barbaras asuvas California ülikoolis.

Teadlaseks kujunedes muutusid põhjalikult ka mu usulised vaated ja väärtushinnangud. Ehkki evolutsiooniteooria õppimine tõrjus kõrvale mu usu Jumalasse, olin hiljem sunnitud oma vaateid muutma. Kuidas siis sai geoloogiateadlasest innukas jumalateenija? Lubage mul selgitada.

Väike poiss kosmose lummuses

Teadus hakkas mind juba väiksest peast köitma. Minu lapsepõlveaastatel, mis möödusid Seattle’is (Washington, USA), innustasid vanemad mind väga, et ma püüdleksin akadeemilise hariduse poole. Mulle meeldis lugeda kõike, mis käsitles universumit – näiteks mateeria ja elu ehituse aluseid, fundamentaalseid vastastikmõjusid, maailmaruumi, aega ja relatiivsusteooriat. Kui olin umbes kaheksa-aastane, pandi mu teadusehuvi tähele, ning ma hakkasin koolis saama iga nädal individuaaltunde.

Käisin ka baptisti kiriku pühapäevakoolis, ent tegin seda eeskätt selleks, et osaleda matkadel ja telklaagrites. Teised minu perekonnast ei ilmutanud usu või Jumala vastu mitte mingit huvi. Kui sain tuttavaks ajalooga ning religiooni sooritatud metsikustega, sundis sisetunne mind kirikutegevusest kõrvale tõmbuma. Hakkasin ka kahtlema  Jumala olemasolus, sest teadus paistis suutvat selgitada kõike.

Muutused mu elus

Plaanisin minna kolledžisse füüsikat õppima, ent keskkooli viimasel õppeaastal tegin läbi geoloogiakursuse. Selle raames osalesin uurimisretkedel tähelepanuväärsete Washingtoni osariigis paiknevate kaljupaljandite juurde. Mõtlesin, kui suurepärane oleks ühendada armastus vabas looduses viibimise vastu armastusega teaduse vastu.

Niisiis, kui astusin kolledžisse, valisin oma põhiaineks hoopis geoloogia. Minu valitud kursuste hulka kuulus ka geoloogiliste aegkondade ja maakera ajaloo uurimine fossiilsete ladestuste põhjal. Seoses kivististega õpetati mulle liikide arengut. Olin arvamusel, et evolutsioon vajab veel tõestamist. Sellegipoolest tundus mulle, et evolutsiooniõpetus kui teooria paistab pakkuvat olemasolevate geoloogiliste tõendite kohta mõistlikku selgitust, eriti kui kõrvutada seda populaarse kreatsionismiga. Kui kuulsin, et ülikoolilinnakus korraldatakse debatt kreatsionistide ja evolutsionistide vahel, otsustasin sinna mitte minna. Oli ju ilmselge, et maakera pole loodud vaid napi nädala jooksul, nagu seda kreatsionistid väidavad.

Ehkki mul olid tugevad religioonivastased vaated, sundisid geoloogilised uurimisretked Ameerika Ühendriikide edelaossa mind korrigeerima oma arvamust Jumala olemasolu kohta. Vaadeldes seal suurejoonelist tähepanoraami selges kõrbetaevas, olin tahtmatult sunnitud järeldama, et universum peab olema Jumala loodud. Astronoomid on küll kindlal seisukohal, et universumil on algus, ent ma mõistsin siiski, et sellele, miks universum alguse sai, ei leita iial puhtteaduslikku selgitust. Tundus olevat mõistlik uskuda, et meid ümbritseva kosmose on kavandanud ja loonud intelligentne vägev Looja.

Marsi kaardistamine, küsimuste kerkimine

Kui sain 1983. aastal 27 aasta vanusena geoloogiadoktori kraadi, tegelesin parajasti Marsi geoloogia kaardistamisega USA Geoloogiaameti tarbeks. Sest ajast peale olen avaldanud kümneid nii teadlastele kui ka laiemale lugejaskonnale mõeldud planetaargeoloogia alaseid artikleid ja kaarte. Osaledes Aeronautika ja Kosmose Rahvusliku Administratsiooni nõuandvates komiteedes, tegin tööd Marsile kavandatavate kosmosereiside heaks. Oma teaduslike ja ametialaste ülesannete tõttu olen kohtunud tunnustatud astronoomidega paljudest maadest, ülikoolidest ja uurimisasutustest.

Nii õpingud kui ka teaduslikud kogemused korrigeerisid tasapisi mu romantilisi lapsepõlvearusaamu teadusest. Hakkasin mõistma, et teadus ei anna ega saagi iial anda vastuseid kõigile küsimustele. Eriti hakkasin nägema seda, et teadus ei anna elule kestvat eesmärki ega mõtet. Praeguste teaduslike arusaamade kohaselt universum kas kukub iseenesesse kokku või hajub struktuurituks massiks. Kui kõik lõppeb olemasolust kadumisega, kuidas siis saab olemasolul mingisugune mõte olla?

Suunamuutus

Septembris 1981, mil elasin Arizonas Flagstaffis, juhtusin kokku Jehoova tunnistajatega. Nõustusin piibliuurimisega, soovides neile tõestada, et Piibel pole õige. Lisaks tahtsin lõpuks teada saada, mida Piibel tegelikult sisaldab.

Kulutasin Piibli õpetuste hoolikale uurimisele mitu tundi nädalas. Oma üllatuseks leidsin Piiblist tõelise tarkuse ja asjade olemuse sügava mõistmise. Uurides lummas mind see, kui teaduslikult täpne on Piibel ja kuidas on täitunud sajad üksikasjalikud prohvetikuulutused inimajaloo sündmuste kohta tuhandete aastate jooksul. Eriti sügava mulje jättis mulle see, kuidas Piibli Taanieli ja Ilmutusraamatu paljud prohvetikuulutused tervikuna annavad kindla aluse veendumusele, et me elame  „viimsete päevade” ajal (2. Timoteosele 3:1).

Piiblit uurides tegin eneselegi teadmata seda, mida olid väljapaistvad mehed ka varasematel aegadel teinud. Sain hiljem teada, et üheks kõigi aegade suuremaks teadusgeeniuseks arvatud Isaac Newton pidas Piiblist väga lugu ja uuris seda põhjalikult. Võtsin nagu Newtongi tähelepanu keskmesse Taanieli ja Ilmutusraamatu prohvetikuulutused, kus ennustatakse nüüd juba tegelikult aset leidnud tähtsaid ajaloolisi sündmusi ja nende arengut. * Ent minul on võrreldes Newtoniga selgeid eeliseid, sest paljud tema ajal veel täitumata prohvetikuulutused on nüüdseks kas täitumas või juba täitunud. Avastasin, et need prohvetikuulutused on hämmastavalt mitmepalgelised ja laiaulatuslikud, samuti eksimatud ja ümberlükkamatud. Oli vapustav mõista, et kogu Piiblit, mille on pannud kirja rohkem kui 40 meest 1600 aasta jooksul, läbib järjekindlalt, selgelt ja mõjusalt sõnum, mis puudutab kõige tähtsamaid inimkonna ees seisvaid küsimusi ja tulevikku.

Kuid mul polnud usust evolutsiooniteooriasse sugugi kerge loobuda. Tundsin aukartust seda teooriat toetavate kaalukate teadusautoriteetide ees. Sellegipoolest leidsin ma, et kõik see, mida Piibel füüsilise maailma kohta ütleb, on teadaolevate faktidega täiesti kooskõlas ja seda ei saa ümber lükata.

Jõudsin arusaamisele, et Piibli ulatusliku, täis vastastikuseid seoseid sisu täielikul ja terviklikul mõistmisel ei saa kõrvale heita mitte ühtki selle õpetust, kaasa arvatud 1. Moosese raamatu loomislugu. Taipasin niisiis seda, et ainuke mõistlik otsus on Piibel kui tervik tõeseks tunnistada.

Tõeotsingud jätkuvad

Osaledes samal ajal ka teaduslikus uurimistöös, võisin ikka ja jälle näha, kuidas mõnda aega laialdast tunnustust leidnud teooriad hiljem paikapidamatuks osutuvad. Üheks teadlaste ees seisvaks raskuseks on see, et uurimisobjektid on keerukad, olemasolevad andmed ja uurimisvahendid aga piiratud. Seetõttu olen õppinud suhtuma ettevaatusega tõestamata teooriate faktiks tunnistamisse, olgu need teooriad kui tahes hoolikalt kokku pandud.

Tegelikult ei saagi paljusid meie loodusmaailma põhiaspekte seletada teaduse abil. Näiteks, miks tagavad olemasolevate elusorganismide ehituskivid ja nende kohta käivad füüsikaseadused keerukate eluprotsesside ja ökosüsteemide laitmatu funktsioneerimise? Samal ajal kui teadus ei suuda Jumala olemasolu tõestada, toob Jumala inspireeritud Sõna tema olemasolu ja loomistegevuse kohta veenvaid tõendeid (2. Timoteosele 3:16). Selle vaimse tarkuse abil võime õppida tundma Teda, kes on kogu selle füüsilises maailmas avalduva väe, tarkuse ja ilu taga.

Veendusin Piibli teaduslikus õigsuses veelgi, kui uurisin hoolega mitmesuguseid Jehoova tunnistajate väljaandeid, nende hulgas ka raamatuid „Elu maa peal – kas evolutsiooni või loomise tulemus?” („Life–How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?”) ja „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?”.  Neis väljaannetes analüüsitakse põhjalikult teaduslikke teemasid ning süüvitakse elava huviga praegu käimasolevatesse uuringutesse ning tunnustatud ekspertide arvamustesse. Lisaks sellele käsitletakse neis üldtuntud teaduslike faktide ja Piibli õige mõistmise kooskõlalisust.

Näiteks osutuvad fossiilide ladestused ja 1. Moosese raamatus kirjeldatud eluvormide esiletuleku üldine järjestus olevat omavahel kooskõlas. Pealegi võisid muistsed rahvad mõista loomispäeva all mingit pikemat epohhi, sarnaselt sellega, kuidas teadus kirjeldab Maa ajalugu terminitega ’periood’ või ’ajastu’. Seega pole Piibel teaduslike avastustega vastuolus, vaid osutab sellele, et loomispäevad kestsid väga pikka aega. Piibel ei toeta kreatsionistide seisukohta, et kõik need päevad olid 24 tunni pikkused.

Usk versus kergeusklikkus

Mulle kui teadlasele on kergeusklikkus vastumeelt, kuid ma austan sügavalt hästi põhjendatud usku. Sellist usaldusväärset usku defineeritakse kirjakohas Heebrealastele 11:1 järgmiselt: „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.” Jumala tõotustele lootmine rajaneb kindlatel tõenditel selle kohta, et Piibel on Jumala inspireeritud. Mõistsin vajadust hoiduda üldlevinud, ent alusetutest usudoktriinidest, mis on Pühakirjaga vastuolus. Nende hulka kuuluvad ka näiteks õpetused surematust hingest, põrgutulest ja kolmainust. Paljud sellised väärdoktriinid on saanud alguse antiikfilosoofiast ja -mütoloogiast või kehvast Piibli tundmisest. Väärõpetuste toetamine on viinud pimeda usuni, millest arvukalt usklikke tänapäevalgi kinni hoiab ja mistõttu paljud teadlased usust kuigipalju lugu ei pea.

Teadlasena on olnud üks minu põhiülesandeid oma teaduslikke avastusi defineerida, kaitsta ja tutvustada. Samamoodi tundsin vajadust õpetada inimestele Piibli tõdesid, sest pole olemas tähtsamaid teadmisi kui need. Hakkasin paarkümmend aastat tagasi selles viljakas tegevuses osalema ning lasin end kui Jehoova tunnistaja ristida. Septembris 2000 sain hakata pühendama kuulutustegevusele keskmiselt 70 tundi kuus. Sellest ajast alates on mul olnud hea võimalus korraldada piibliuurimisi koguni kümne huvitatuga kuus ning näha, kuidas ka paljudest piibliõpilastest saavad innukad piibliõpetajad.

Tunnen nüüdki rõõmu Marsi ning universumi teiste objektide uurimisest meie kosmosenaabritega lähemalt tutvuma läkitatud keeruka kosmoseaparaadi „silmade” läbi. Teadusel on veel palju saladusi lahendamata. Mõtlen igatsusega tulevikule, mil inimeste otsingud nii vaimse kui ka teadusliku tarkuse vallas rahuldavad meie teadmishimu ja annavad vastused ka kõige sügavamatele küsimustele. Olen hakanud mõistma, et tõelise elumõtte annavad täpsed teadmised Jumala ja tema eesmärkide kohta inimkonna suhtes, mis ongi üht California Tehnoloogiainstituudi pitsatit kaunistavate Jeesuse sõnade „tõde teeb teid vabaks” tegelik mõte (Johannese 8:32).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 19]

„Teadus paistis suutvat selgitada kõike”

[Väljavõte lk 20]

„Teadus ei anna ega saagi iial anda kõiki vastuseid”

[Väljavõte lk 21]

„Leidsin Piiblist tõelise tarkuse ja asjade olemuse sügava mõistmise”

[Kaardid lk 18]

Marsi kaart

[Pildid lk 20]

Nagu Newtonitki, köitsid mind Piiblis Taanieli raamat ja Ilmutusraamat

[Allikaviide]

Florida ülikool

[Pilt lk 21]

Jagan Piiblist õpitut teistega

[Piltide allikaviited lk 18]

Ülal vasakul: Courtesy USGS Astrogeology Research Program, http://astrogeology.usgs.gov; Marsi kaart: National Geographic Society, MOLA Science Team, MSS, JPL, NASA; Marsi pind: NASA/JPL/Caltech