Suhtlemine meid ümbritsevas maailmas

„Kui poleks suhtlemist, oleks iga indiviid pelgalt üks saar, mis on kõigist omataolistest eraldatud.” („The Language of Animals”)

METSASALUS, savannis või ka sinu aias võib olla lugematul hulgal loomi, kes kõik omavahel aktiivselt suhtlevad. Raamat „The Language of Animals” kirjutab: „Loomad kasutavad kõiki meeli, žestikuleerides oma kehaasenditega, edastades ja võttes vastu varjatud – või näiteks ehmunud skunksi puhul ka mitte nii väga varjatud – lõhnasignaale, piiksudes, kraaksudes, lauldes ja siutsudes, edastades ja võttes vastu elektrilisi signaale, edastades valgussignaale, muutes nahavärvust, tantsides ning ka toksides ja pinnast enda all võnkuma pannes.” Kuid mida kõik need signaalid tähendavad?

Teadlased jõuavad loomasignaalide mõistmiseni tänu hoolikatele vaatlustele. Näiteks on nad pannud tähele, et kui kääbuskana märkab maapinnal mõnda kiskjat, kas või nirki, hoiatab ta teisi kääbuskanu kõrgetoonilise „kuk, kuk, kuk” häälitsusega. Ent kulli märgates toob kääbuskana esile üheainsa pika läbilõikava karje. Iga hüüd kutsub esile kiire, ohule vastava reageeringu, mis näitab seda, et need linnud vahetavad omavahel kindla tähendusega infot. Ka teisi linde on täheldatud tegevat sedalaadi konkreetse suunitlusega häälitsusi.

„Loomade suhtlemist uurides kasutatakse ühe peamise moodusena huvipakkuva signaali salvestamist ning seejärel selle ettemängimist loomadele, et näha, kas nad reageerivad sellele oodatud viisil,” on kirjas raamatus „Songs, Roars, and Rituals”. Katse kääbuskanadega andis samad tulemused, nagu seda võis täheldada vabas looduses. Selline meetod toimib ka ämblikkude puhul. Selgitamaks katse teel välja, mis kütkestab emast huntämblikku kurameeriva isase juures – kes püüab avaldada emastele muljet, viibutades nende suunas oma karvaseid esijalgu –, salvestasid teadlased isasämbliku videolindile, misjärel nad eemaldasid digitaalselt selle jalgadelt karvatutid. Seda videosalvestust nähes kaotas emane järsku isase vastu huvi. Mida sellest õppida võis? Ilmselt köidavad emasämblikke vaid karvaseid jalgu viibutavad isased!

 Signaalide edastamine lõhna abil

Paljud loomad vahetavad omavahel signaale, eritades tavaliselt eriliste näärmete või ka uriini ja väljaheidete kaudu tugevatoimelisi keemilisi aineid nimetusega feromoonid. Nii nagu inimese valdustest annab teada tara, nimesilt või majanumber, märgistavad feromoonid mõningate loomade, nende hulgas koerte ja kasside territooriumi. See ülimalt tõhus, ehkki nähtamatu märgistamisviis võimaldab hoida sama liigi loomadel üksteise suhtes optimaalset vahemaad.

Ent lisaks territooriumi märgistamisele on feromoonidel teisigi ülesandeid. Need on otsekui keemilised „teadetetahvlid”, mida teised loomad suure huviga „loevad”. Raamatus „How Animals Communicate” kirjutatakse, et lõhnamärgid „paistavad edastavat asuka kohta lisainfot näiteks tema vanuse, soo, füüsilise tugevuse ja muude võimete ning paljunemistsükli praeguse faasi kohta ... Looma jäetud märgistuse lõhn on justkui teda identifitseeriv pass”. Muidugi mõista suhtuvad mõningad loomad oma lõhnamärkidesse väga tõsiselt – fakt, mis on loomaaiatöötajatele hästi teada. Nad on pannud tähele, et pärast seda, kui nad puuri või jooksuaediku puhtaks on pesnud, märgistavad paljud loomad viivitamatult taas oma territooriumi. Tõepoolest, „oma lõhna puudumine tekitab stressi ja võib põhjustada ebanormaalset käitumist ning koguni viljatust”, kirjutab sama raamat.

Ka putukate maailmas on feromoonidel tähtis roll. Näiteks häireferomoonid mõjutavad käitumist sülemlemisel ja ründamisel. Agregatsiooniferomoonid meelitavad isendeid toiduallika või sobiva pesapaiga juurde. Nendega seonduvad suguferomoonid, millele mõned isendid on äärmiselt tundlikud. Isastel siidiliblikatel on kaks keeruka ehitusega pisikest, õrna sõnajalga meenutavat tundlat. Need tundlad on sedavõrd tundlikud, et suudavad registreerida  emassuguferomooni üheainsa molekuli! Paarsada molekuli panevad isasputuka emast otsima. Kuid suhtlemine keemiliste ainete vahendusel ei piirdu pelgalt loomadega.

„Kõnelevad” taimed

Kas sa tead, et taimed võivad omavahel ja isegi mõningate loomadega suhelda? Ajakirja „Discover” teatel panid hollandi teadlased tähele, et liima aedoa taimed vallandavad võrgendlestade rünnaku korral appikarje, mis meelitab kohale teised, võrgendlestadele jahti pidavad lestad. Samuti eritavad maisi- ja tubakataimed ning puuvillapõõsad röövikute pealetungi korral õhus lenduvaid kemikaale, mis meelitavad ligi röövikute surmavaenlasi herilasi. Üks teadlane on öelnud: „Lisaks sellele, et taimed annavad teada, et neile kahju tehakse, ütlevad nad ka, kes konkreetselt neid kahjustab. Tegemist on ülimalt keeruka süsteemiga.”

Sama hämmastav on taimede omavaheline suhtlemine. Ajakirja „Discover” teatel on teadlastel õnnestunud „saada jälile, kuidas nii pajud, paplid, lepad ja kased kui ka odrataimed liigisiseselt signaale vahetavad. Ükskõik kas neid taimi kahjustasid röövikud, tabas seennakkus, sealhulgas ka jahukaste, või rüüstasid võrgendlestad, ... eritasid nad keemilisi aineid, mis paistsid kõigil puhkudel käivitavat lähedalasuvate kahjustamata taimede kaitsemehhanismid”. Keemilistele häiresignaalidele reageerisid isegi taimed, mis ei kuulunud samasse liiki.

Kui taime rünnatakse või kui see teiselt taimelt hoiatussignaali saab, käivituvad selle kaitsemehhanismid. Nende hulka kuuluvad putukaid tapvad mürkained või aineühendid, mis pärsivad kallaletungija seedimisvõime kas osaliselt või täielikult. Ehk viivad edasised uuringud sellel kütkestaval teaduspõllul uute hämmastavate avastusteni, millest mõningad ka põllumajandusele kasu võivad tuua.

Valgussignaalide „morse”

„Need tähtede taustal plinkivad lendavad lambikesed lisasid tavalisele äärelinnamiljööle imelist maagilisust,” kirjutab ökoloog Susan Tweit oma artiklis jaanimardikatest. Need mardikaliste seltsi kuuluvad putukad edastavad valgussignaale, mis „ulatuvad lihtsast hoiatussignaalist keerukate kutsung-vastuvõtt sähvatusteni tulevaste paariliste vahel”, kirjutab Tweit. Nende edastatava valguse värvus ulatub rohelisest kollase või oranžini. Kuna emased praktiliselt ei lenda, tuleb suurem osa nähtavast helendusest isastelt. (Vaata kasti „Jaanimardika külm valgus”.)

Kõik jaanimardikate 1900 liiki plingivad isemoodi. Valgussignaalid võivad koosneda kolmest umbes sekundilise intervalliga sähvatusest või tervest reast eri pikkuse ja intervalliga impulssidest. Paarilise otsingul ringi lendavad isased edastavad vastassugu peibutavat koodi. „Emane registreerib sähvatuste kestvuse ja vastab sellele liigiomase intervalliga signaaliga „siin ma olen”,” annab teada ajakiri „Audubon”. Isane märkab tema hääletut kutset ning lendab kohale.

Sulelised lauluvirtuoosid

„Linnulauluni ei küündi ei kestuselt, mitmekesisuselt ega keerukuselt mitte ühegi teise looma häälitsused,” kirjutab David Attenborough oma raamatus „The Life of Birds”. Linnulaul ei teki mitte linnu kõris, vaid organis nimetusega laulukõri, mis asub sügaval rinnakus kopsudesse  suunduvate bronhide hargnemiskohas.

Linnulaul on osaliselt päritud, osaliselt vanematelt õpitud. Seetõttu võivad linnud koguni omandada kohaliku aktsendi. „The Life of Birds” kirjutab: „Nende musträstaste järeltulijatel, kelle Euroopast ümberasujad 19. sajandil Austraaliasse igatsusest koduste helide järele kaasa tõid, on nüüd üpris isemoodi austraalia aktsent.” Isase lüürasaba laul, mis väidetakse olevat kõige keerukam ja meloodilisem linnulaul, on peaaegu täielikult õpitud teistelt lindudelt. Õigupoolest on lüürasabad sedavõrd andekad imiteerijad, et suudavad jäljendada peaaegu igat kuuldud heli, kaasa arvatud muusikainstrumente, koerte haukumist, häiresignaale, kirve paukumist ja koguni kaameramootori surinat! Loomulikult on kõigi nende jäljenduspüüete peamisi eesmärke tulevasele kaasale muljet avaldada.

Oma nokka tavapäraselt toidu kättesaamiseks kasutavad rähnid on tiivuliste maailma löökpillimängijad, kes läkitavad teistele lindudele signaale, tagudes nokka vastu kõmavat õõnsat puutüve või oksa. Mõned võivad võtta kasutusele koguni „uusi põnevaid instrumente ..., nagu laineplekist katuse või metallkorstna”, kirjutab Attenborough. Samuti edastavad linnud lisaks muusikasaatele või ka ilma selleta visuaalseid signaale. Näiteks võivad nad üksteisele signaliseerida, demonstreerides oma kaunivärvilisi sulgi.

Austraalia ronkkakaduu rakendab oma territooriumi teatavaks tehes kõiki meetodeid – koputamist, laulmist, rütmilisi liigutusi ja sulestiku demonstreerimist. Ta napsab endale sobiva oksa, haarab selle küüniste vahele ning taob  seda vastu puuronti. Samal ajal lehvitab ta tiibu, ajab oma peatuti puhevile, kõigutab pead ette-taha ning kriiskab läbilõikavalt – tõepoolest muljetavaldav etteaste!

Mõnede lindude häälitsused on tuttavad ka loomadele. Mõelgem meenäiturile, peamiselt Aafrikas levinud väikesele hallrästast meenutava sulestikuga linnule. Nagu tema nimigi ütleb, juhatab ta eripäraselt kisades kärplaste sugukonda kuuluva meemägra puu juurde, mille otsas on mesilaspesa. Kui lind puule või selle lähedusse laskub, toob ta kuuldavale isesuguse hüüu, mis nagu teataks: „Siit saab mett!” Meemäger leiab puu üles, kraabib tüvesse avause ning asub maiustama.

Suhtlemine vee all

Alates ajast, mil võeti kasutusele veealused kuulamisseadmed hüdrofonid, on teadlasi hämmastanud süvamere heliderohkus. Ulatudes madalast üminast kriiskamise ja isegi kiljumiseni, loovad need hääled sedavõrd rikkaliku helipildi, et allveelaevnikud on nendega maskeerinud oma laevade tekitatavat müra. Kuid ka kalade häälitsustel on kindel kõlapilt. Merebioloog Robert Burgess kirjutab raamatus „Secret Languages of the Sea”: „Üks kala võib „uriseda, loksuda ja haukuda” ning kõike seda taas täpselt korrata, teine aga „naksuda ja plõksuda” ja lisaks veel „kääksuda ja krigiseda”.”

Kuidas kalad, kellel puuduvad häälepaelad, selliseid helisid tekitavad? Burgessi sõnul kasutavad mõningad neist „õhupallitaolise ujupõie seintele kinnituvaid lihaseid, mis panevad need seinad vibreerima, nõnda et ujupõis hakkab trummi kombel resoneerima. Mõningad kalad krigistavad hambaid või siis avavad ja sulgevad oma lõpusekaasi isemoodi müdina või laksutamisega. Kas see kõik on vaid mingi mõttetu „loba”? Ilmselt mitte. Nagu maismaaloomadki, tekitavad kalad helisid selleks, et „meelitada enda juurde vastassugupoolt, õigesti orienteeruda, kaitsta end vaenlaste eest ning lihtsalt suhelda ja teisi hirmutada”, väidab Burgess.

Lisaks on kaladel hea kuulmine. Paljudel liikidel on sisekõrv ning ka piki külje keskjoont paigutunud rõhutundlikud rakud. See rida rakke, mida nimetatakse küljejooneks, aitab kalal vee kaudu leviva heli tekitatud rõhulaineid registreerida.

Maakera väljapaistvaimad suhtlejad

„Uurides inimkeelt, käsitleme, kui nii võib öelda, „inimese põhiolemust” – mõistusele eriomaseid jooni, mida me seni teame olevat vaid inimesel,” kirjutab lingvistikaprofessor Noam Chomsky. Lingvistika- ja inimarenguprofessor Barbara Lust tõdeb: „Juba kolmeaastastel lastel on tähelepanuväärsed teadmised keele struktuurist ja süntaksist, mis on sedavõrd keerukas ja täpne, et selle omandamist on mis tahes senituntud keeleteooria najal raske selgitada.”

Ent Piibel annab imelise inimkeele  kohta mõistliku selgituse, öeldes, et see and on Loojalt Jehoova Jumalalt, kes on valmistanud inimese „oma näo järgi” (1. Moosese 1:27). Aga kuidas peegelduvad Jumala omadused meie keeleoskuses?

Näiteks võib tuua nimetuste andmise. Kõnelise suhtlemise professor Frank Dance kirjutab, et inimesed „on ainukesed olendid, kes oskavad asju ja olendeid nimetada”. Seda, et see on Jumalale iseloomulik, näitab Pühakiri. Piibel teatab, et kohe loomisloo alguses nimetas Jumal „valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks” (1. Moosese 1:5). Nagu seda näitab kirjakoht Jesaja 40:26, andis Jumal tõenäoliselt igale tähele nime – vapustav saavutus!

Kui Jumal lõi Aadama, andis ta talle üheks esmaseks ülesandeks panna loomadele nimed. Millist vaatlusoskust ja loomingulisust see ülesanne küll Aadamalt võis nõuda! Hiljem andis Aadam oma naisele nimeks Eeva, Eeva aga pani oma esiklapsele nimeks Kain (1. Moosese 2:19, 20; 3:20; 4:1). Sellest ajast alates on inimesed väsimatult nimetanud kõikmõeldavaid asju – seda kõike suhtlemise hõlbustamiseks. Mõelda vaid, kui raske oleks mõistuslikult suhelda, kui poleks mingeid nimetusi.

Lisaks võimele ja soovile kõike nimetada kasutavad inimesed suhtlemisel veel palju teisigi oskusi, millest sugugi mitte kõik pole sõnalised. Sellel, mida me alates keerulistest mõistetest kuni kõige õrnemate tunneteni saame üksteisega jagada, pole praktiliselt mingeid piire. Ent nagu me võime peagi näha, ületab kõiki neid üks eriline suhtlusvorm.

[Kast/pilt lk 6]

JAANIMARDIKA KÜLM VALGUS

Hõõgpirnis läheb rohkem kui 90 protsenti elektrienergiast soojusena kaduma. Jaanimardika helendus, mis põhineb keerukatel keemilistel reaktsioonidel, on 90–98-protsendilise efektiivsusega, nõnda et soojusele ei kulu praktiliselt midagi. Seepärast nimetatakse seda õigustatult külmaks valguseks. Valgust andvad keemilised reaktsioonid toimuvad erilistes rakkudes nimetusega fototsüüdid, mida sütitavad ja kustutavad närvid.

[Allikaviide]

John M. Burnley/Bruce Coleman Inc.

[Kast/pilt lk 8, 9]

KASULIKKE NÄPUNÄITEID SUHTLUSOSKUSE PARANDAMISEKS

1. Kuula huviga, kui teised kõnelevad; ära juhi vestlusi ainuisikuliselt. Valesti hääldatud sõnast või grammatilisest veast ei tehta numbrit, ent inimene, kes tahab küll kõnelda, kuid pole valmis kuulama, pole teistele meeltmööda. „Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima,” ütleb Piibel (Jakoobuse 1:19).

2. Tunne elu ja ümbritseva vastu huvi. Loe mitmekülgset materjali, ent ole seejuures valiv. Kui arutad teistega seda, mida oled teada saanud, tasakaalustagu sinu juttu tagasihoidlikkus ja alandlikkus (Laul 5:6; Õpetussõnad 11:2).

3. Laienda oma sõnavara praktiliste sõnadega, mitte muljetavaldavate terminitega, mis tõmbavad tähelepanu kõnelejale. Inimesed ütlesid Jeesuse kohta: „Ükski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu see inimene!” (Johannese 7:46). Ometi polnud ka „kirjatundmatutel ja õppimatutel” inimestel raske Jeesuse sõnu mõista (Apostlite teod 4:13).

4. Räägi selgelt ja häälda sõnu õigesti, ent hoia, et su jutt ei kõla liialdatult täpselt või ebaloomulikult. Kui me kõneleme selgesti ega sulata sõnu ühte ega neela alla sõnalõppe, on meie kõne väärikas ning väljendab tähelepanelikkust kuulajate vastu (1. Korintlastele 14:7–9).

5. Tunnusta seda, et suhtlusoskus on and Jumalalt. See ajendab sind rakendama seda oskust auväärsel viisil (Jakoobuse 1:17).

[Pilt lk 5]

Siidiliblikatel on ülitundlikud tundlad

[Allikaviide]

Courtesy Phil Pellitteri

[Pilt lk 6, 7]

Rähn

[Pilt lk 7]

Paradiisilind

[Allikaviide]

© Michael S. Yamashita/CORBIS

[Pilt lk 7]

Ronkkakaduu

[Allikaviide]

Roland Seitre