Mosaiigid – maalid kivis

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

MOSAIIKI on nimetatud täiesti iselaadseks kunstivormiks, silmapaistvaks ornamentaaltehnikaks ning „üheks kõige vastupidavamaks dekoratiivkunsti vormiks, mis on säilinud antiikajast meie päevini”. 15. sajandil elanud itaalia kunstnik Domenico Ghirlandajo nimetas seda „tõeliselt igavikuliseks maalikunstiks”. Mida me ka mosaiikidest ei arvaks, on neil tõesti köitev ajalugu.

Mosaiiki võiks defineerida kui pinnakaunistuskunsti, mille puhul peamiselt põrandaid, seinu või lagesid kaunistatakse kujunditega, mille moodustavad väikesed tihedalt üksteise kõrvale paigutatud kivi-, klaasi- või keraamiliste plaatide tükid. Juba muistsetest aegadest saadik on põrandaid ja seinu ilustatud mosaiikidega. Mosaiikidega on kaunistatud ka kümblusasutusi, basseine ja purskkaevusid – kohti, kus niiskus võiks tundlikumaid kunstivorme kahjustada.

Mosaiigid võivad suuresti varieeruda, ulatudes lihtsatest ühevärvilistest pindadest must-valgete kujunditeni ning keerukatest mitmevärvilistest lillemustritest suursuguste maalikompositsioonideni.

Leiutamine ja areng

Pole teada, kes mosaiigi leiutas. Muistsed egiptlased ja sumerid kaunistasid oma hoonete pindu mustrilise kattekihiga. Kuid paistab, et hiljem suri see kunst välja. Mosaiigi sünnikohaks peetakse nii Hispaaniat, Kartaagot, Kreekat, Kreetat, Sitsiiliat, Süüriat kui ka Väike-Aasiat, mistõttu üks autor on avaldanud mõtet, et see kunst „leiutati, unustati ja leiutati taas paljudes paikades Vahemere piirkonnas”.

Varasemate aegade mosaiigid – mõned pärinevad  koguni 9. sajandist e.m.a – valmistati väikestest siledatest kivikestest, millest moodustati lihtsaid mustreid. Värvivalik olenes kohalike kivide värvusest. Tavaliselt kasutati 10–20-millimeetrise läbimõõduga kive, kuid mustri detailsemates osades kasutati isegi 5-millimeetriseid kivikesi. Neljandal sajandil e.m.a hakkasid käsitöölised kive väiksemateks tükkideks lõikama, et saavutada suuremat täpsust. Kivikuubikud ehk tesserad tõrjusid kruusakivid tasapisi välja. Tesserad võimaldasid kasutada laiemas valikus värvivarjundeid ning nendest oli hõlpsam soovitud mustreid kujundada. Need andsid sileda pinna, mida oli võimalik värvisära rõhutamiseks lihvida ja vahatada. Meie ajaarvamise teisel sajandil olid laialdaselt kasutusel ka värvilise klaasi tükikesed, mis mosaiigimeistri värvipaletti tunduvalt rikastasid.

Hellenistlikku perioodi (4. sajand e.m.a – 30. aasta e.m.a) iseloomustavad eeskätt peenelt välja töötatud maalilised mosaiigid. „Kuna kasutati ülimalt laiaulatusliku värviskaalat ja koguni kõigest kuupmillimeetriseid tesseraid, ... võisid kreeka mosaiigimeistrite tööd edukalt võistelda seinamaalingutega,” on kirjas väljaandes „Glossario  tecnico-storico del mosaico” (Mosaiikkunsti tehnilis-ajalooline seletussõnaraamat). Värvide abil anti meisterlikult edasi peeneid valgusnüansse, ruumilisust, sügavust, suurust ja perspektiivi.

Kreeka mosaiiktaiestele on iseloomulik ülimalt peenekoeline keskpaneel ehk emblema – tihti ka mõne tuntud maali virtuoosne reproduktsioon –, mida ümbritseb ornamenteeritud raamistus. Mõnel keskpaneelil on sedavõrd pisikesed ülima täpsusega paigaldatud tesserad, et need tunduvad olevat pintslitõmbed, mitte üksikud kivitükikesed.

Rooma mosaiigid

Kuna Itaaliast ja Rooma impeeriumi aegsetest provintsidest on leitud tohutul hulgal mosaiike, peetakse neid üldiselt rooma kunsti lahutamatuks osaks. „Seda tüüpi sadu tuhandeid pinnakatteid on leitud Rooma perioodi ehitistelt alates Britannia põhjaosast kuni Liibüani, Atlandi rannikust Süüria kõrbeni,” ütleb üks allikas. „Mõnikord peetakse mosaiike kindlaks tunnusjooneks Rooma kohaloleku kohta selles piirkonnas – sedavõrd tihedalt seostatakse seda iselaadset tehnikat rooma kultuuri levikuga.”

Ent värvirikkad maalilised mosaiigid ei rahuldanud enam Rooma varase impeeriumi vajadusi. Hoogne linnastumine 1. sajandil m.a.j tõi kaasa suurenenud nõudluse kiirema ja odavama mosaiigitöö järele. See ärgitas looma mosaiike vaid mustadest ja valgetest tesseratest. Tootlikkus kasvas järsult, nii et „Enciclopedia dell’arte antica” (Antiikkunsti entsüklopeedia) sõnul „polnud üheski impeeriumi linnas ühtki jõukat maja, kus poleks olnud mosaiiki”.

Üksteisest kaugel asuvatest piirkondadest võib leida ühtesid ja samu mustreid. Selle põhjal võib arvata, et käsitööliste rühmad –  või ehk mosaiikmustrite kogumikud – siirdusid ühelt ehituselt teisele. Soovi korral võidi emblema tellida stuudiolt marmor- või terrakotaalusel valmistootena, mis ehitusplatsile transporditi ja seejärel paigaldati. Muud mosaiiktööd tehti kohapeal.

Mustrite ja raamistuste aluspõhjale kinnitamiseks tuli teha hoolikat eeltööd. Tähelepanu tuli pöörata aluspinnale, et see oleks ühtlane ja sile. Seejärel kanti õhuke aluspõhjaks mõeldud mördikiht väiksele, ehk napilt ruutmeetrisele alale, nii et see töö käigus ära ei kuivaks. Pinnale võidi visandada muster, millest juhinduda. Seejärel lõigati õiges mõõdus tesserad ning meister asus neid paigaldama.

Tesserad suruti üksteise järel mördi sisse, mis siis tükikeste vahelt välja pressis. Kui mördine ala oli mosaiigiga kaetud, kaeti mördikihiga järgmine ala, ja nii edasi. Keerukamate osade kallal töötasid vilunud meistrid, jättes lihtsamad alad abiliste teha.

Kirikumosaiigid

Neljandal sajandil hakati mosaiike kasutama ristiusukirikutes. Üldjuhul piiblilugusid kajastavate mosaiikide ülesandeks oli jumalateenistustel käijaid harida. Kullal ja värvilistel klaasitükikestel loitlevad tuled lõid müstilise aura. Teoses „Storia dell’arte italiana” (Itaalia kunsti ajalugu) öeldakse: „Mosaiikkunst oli täielikus harmoonias oma aja ideoloogiaga, mille tugevaks mõjutajaks oli ... neoplatonism. Mosaiikkunsti loomisega käivitus protsess, kus mateeria minetas oma tuimuse ja muundus puhtakujuliseks vaimsuseks, valguseks ja ruumiks.” * Milline radikaalne lahknevus lihtsast jumalakummardusvormist, mida õpetas kristluse rajaja Jeesus Kristus! (Johannese 4:21–24.)

Bütsantsi kirikutes on silmapaistvaid mosaiikteoseid. Mõne kultusehoone interjööris katab mosaiik peaaegu igat seinade ja võlvide ruutsentimeetrit. Itaalia Ravenna mosaiike, mille säravkuldne tagapõhi rõhutab jumalikku valgust ja müstilist ligipääsmatust, iseloomustatakse kui „kristliku mosaiikkunsti tähtteoseid”.

Mosaiik säilitas oma tähtsa koha Lääne-Euroopa kirikutes kogu keskaja jooksul. Ka islamimaailmas osati seda meisterlikult kasutada. Renessansiaegses Itaalias kujunesid mosaiikkunsti keskused töökodadest, mis olid rajatud selliste suurte katedraalide juurde nagu Püha Markuse katedraal Venezias ja Püha Peetri katedraal Roomas. Arvatavasti aastal 1775 õppisid Rooma käsitöölised lõikama kõikmõeldavates värvitoonides sulaklaasi niiti imeväikesteks mosaiigitükikesteks, nõnda et maalidest oli võimalik teha miniatuurseid mosaiikreprosid.

Nüüdisaegsed meetodid ja kasutamine

Nüüdisaja mosaiigimeistrid rakendavad niinimetatud kaudmeetodit. Selleks liimitakse tesserad töökojas esikülge pidi täismõõtmetes paberist šabloonile, tagaküljed aga jäetakse katmata. Mosaiik toimetatakse osade kaupa paigalduskohta, kus tesserad tagakülge pidi vastu aluspõhja surutakse. Kui mört on kuivanud, pestakse esikülge kattev paber ja liim maha. See meetod säästab küll aega ja vaeva, ent elutul pinnal pole keskaegsetele taiestele iseloomulikku sära.

Sellegipoolest kaunistati 19. sajandil seda meetodit rakendades arvukalt raekodasid, ooperimaju, kirikuid ja teisi taolisi hooneid. Ka on seda meetodit laialdaselt kasutatud muuseumides, metroojaamades, ostukeskustes ning parkides ja mänguväljakutel Mexicost Moskvani ja Iisraelist Jaapanini. Siledate, kuid samas nii mitmetahuliste mosaiikpindadega katmist peetakse ka moodsate ehitiste hiigelfassaadide ideaalseks kaunistusvõtteks.

Itaalia 16. sajandi kunstnik ja kunstiajaloolane Giorgio Vasari kirjutas: „Mosaiik on kõige vastupidavam pilt, mis üldse olla võib. Muud maalid tuhmuvad aja jooksul, ent mosaiik muutub aja jooksul aina säravamaks.” Jah, paljudesse mosaiikidesse kätketud meisterlikkus kütkestab meid. Mosaiigid on tõepoolest võluvad maalid kivis!

[Allmärkus]

[Pilt lk 16]

Jeruusalemma kaart (6. saj m.a.j)

[Allikaviide]

Garo Nalbandian

[Pilt lk 16]

Aleksander Suur (2. saj e.m.a)

[Allikaviide]

Erich Lessing/Art Resource, NY

[Pildid lk 16, 17]

Kaljutoomkirik Jeruusalemmas (ehitatud aastatel 685–691 m.a.j)

[Pilt lk 17]

Dionysos, Antiookia (umbes aastast 325 m.a.j)

[Allikaviide]

Museum of Art, Rhode Island School of Design, by exchange with the Worcester Art Museum, photography by Del Bogart

[Pilt lk 18]

Tesseraid, värvilist klaasi ja kruusakive kasutatakse ka nüüdisaegsetes mosaiikides

[Pilt lk 18]

Massachusettsis Lynn Heritage State Park’is välja pandud mosaiik

[Allikaviide]

Kindra Clineff/Index Stock Photography

[Pildid lk 18]

Antonio Gaudí (1852–1926) mosaiigid Barcelonas

[Allikaviide]

Foto: Por cortesía de la Fundació Caixa Catalunya