Põllumajandusraskused – miks?

„Farmistressi otseliini meeskond on valmis sind farmistressi korral aitama. Oleme praegused ja endised põllumehed nagu sinagi ning mõistame neid raskusi, millega maapered maadlevad. Me võime sind viia kokku inimestega, kes oskavad aidata. ... Kõik kõned jäävad vaid meie vahele.” (Ühelt Kanada valitsuse veebilehelt)

PRAEGU on paljud tervisekaitsetöötajad tunnistanud stressi põllumeheametiga kaasnevaks terviseriskiks. Põllumeestele on abi pakkumas farmistressile spetsialiseerunud psühholoogid, kes organiseerivad maakogukondades tugigruppe ja stressiabi otseliine.

Farmeri naine Jane osaleb neljapäeva õhtuti grupinõustamise seanssidel. „Tulin, sest mu mees sooritas enesetapu,” selgitab Jane. „Ta oli alati unistanud perefarmi pidamisest, ja ma arvan, et kuna tal polnud enam võimalik sellega tegeleda, ei tahtnud ta ka midagi muud teha.”

Paljud on täheldanud stressist väljapääsu otsivate põllumeeste erakordselt kiiret lisandumist. Mis  on paljusid farmereid tabanud raskuste põhjus?

Looduskatastroofid ja haigused

Artikli alguses tsiteeritud valitsuse veebilehelt võib lugeda: „Farmitöö on juba oma olemuselt selline, et suur osa igapäevaelu mõjutavatest teguritest – ilm, turuhinnad, intressid, seadmete purunemine – ei allu inimese kontrollile. Stressi võib tekitada ainuüksi valiku tegemine näiteks selle vahel, millist põlluvilja kasvatada või kas maa ära müüa või loovutada võlausaldajale, sest tagajärg võib olla nii positiivne kui negatiivne.” Kui liita neile teguritele tõsine põua- ja haigusoht või oht farmist ilma jääda, võib stress kujuneda väga rängaks.

Näiteks põud võib teha topeltkahju. Farmer Howard Paulsen selgitab, et 2001. aasta põud, mis oli üks rängemaid Kanada ajaloos, kahjustas nii tema põlluvilju kui ka karja. Kuna polnud karjamaad, kus loomi karjatada ega vilja, mida koristada, tuli loomasööta osta. „Olen kulutanud loomasöödale juba 10 000 dollarit ning annan neile praegu talvevarudeks mõeldud sööta,” ütleb ta. „Kui juba seda tegema on hakatud, ei saa karjalt mingit tulu.” Paljudes piirkondades on farme laastanud üleujutused hävitanud kogu saagi.

Suurbritannias aastal 2001 puhkenud suu- ja sõrataud oli lisaks hullu lehma tõvele ja sigade punataudile viimane piisk briti farmerite hädade karikasse. Sellised haigused – ja hirm, mida need üldsuses tekitavad – ei põhjusta pelgalt suurt majanduslikku kahju. Uudisteagentuur France-Presse teatab: „Võis näha, kuidas tursked maamehed, kel pisarad pole kaugeltki kerged tulema, nutta tihkusid, nähes, kuidas valitsuse veterinaarametnikud põletavad tuleriidal karja, mille aretamiseks neil oli kulunud kogu elu.” Pärast suu- ja sõrataudi puhkemist hakkas politsei korjama ära tulirelvi farmeritelt, kes oleksid võinud kergesti sooritada enesetapu. Nõustamisfirmasid tabas murest murtud farmerite telefonikõnede uputus.

Majanduslik ebastabiilsus

Ka majanduslikus olukorras on toimunud dramaatilised muutused. Raamatu „Broken Heartland” kaaneümbriselt võib lugeda: „1940. aastatest kuni 1980. aastate keskpaigani suurenesid Ameerika keskosas kulutused maaviljelusele kolm korda, investeerimiskulud neli korda ja intressimaksed lausa kümme korda, kasum aga alanes 10 protsenti, farmerite arv vähenes kahe kolmandiku võrra ning peaaegu kõigis maakogukondades kahanes rahvaarv, soikus majandustegevus ja kadus majanduslik stabiilsus.”

Miks pole tulud kasvanud kuludega samas tempos? Tänapäeva globaalühiskonnas mõjutab põllumehi rahvusvaheline turg. Seetõttu on nad sunnitud konkureerima tuhandete kilomeetrite kaugusel tegutsevate maaviljelejatega. Tõsi küll, rahvusvaheline kaubandus on avanud põllumajandustoodetele uusi turgusid, ent maailmaturg võib olla ohtlikult ebastabiilne. Näiteks aastal 1998 läksid paljud teravilja- ja seakasvatajad pankrotti, kui nende Aasia tarbijaid tabas majanduslangus.

Kogukonna lagunemine

Maaprobleemidele spetsialiseerunud professor Mike Jacobsen Iowa ülikoolist täheldab, et põllumajanduskriis on ka külaühiskonna kriis. Ta ütleb: „Need on lapsesõbralikud ja puhtad paigad, kus inimene tahab peret luua ja lapsi kasvatada, kus koolid on võrdlemisi korralikud ja turvalised. Kas pole see üldlevinud arusaam? Ent maa-asulate majanduslik  seis sõltub suuresti ümbruskonna väikeste talumajapidamiste hulgast.” Põllumajanduskriis annab endast märku ka maa-asulates suletud haiglate, koolide, toitlustusasutuste, kaupluste ja kirikute näol. Hääbumas on maaelu suurimaid võlusid, tihedalt kokku liidetud kogukonnad.

Seepärast polegi üllatav, et peaaegu 16 protsenti maapiirkondade ameeriklastest elab ajakirja „Newsweek” teatel allpool vaesuspiiri. Raportis „The Rural Crisis Downunder” kirjutab Geoffrey Lawrence, et „Austraalia maapiirkondade töötuse, vaba tööjõu ja vaesuse näitajad on tublisti suuremad kui linnapiirkondades”. Paljud perekonnad – eeskätt nooremad inimesed – on sunnitud majandusliku ebastabiilsuse tõttu siirduma linna elama. Oma pere farmis töötav Sheila küsib: „Kui kaua selline olukord võib jätkuda, kas seni kuni polegi enam neid inimesi, kes tahaksid maad harida?”

Kuna nooremad inimesed lähevad massiliselt ära linna, on külaelanikkond paljudes kohtades märgatavalt vananenud. Lisaks sellele, et need kogukonnad on jäänud ilma noorte tarmust, pole enam neid, kes toetaksid eakaid, kes seda tuge üldjuhul kõige enam vajavad. Mõistagi on paljud eakad külaelanikud selliste kiirete muutuste tõttu segaduses ja hirmul.

Niisiis avaldavad põllumajandusraskused laastavat ja kaugeleulatuvat mõju, mis puudutab meid kõiki. Kuid nagu järgmisest artiklist selgub, on alust uskuda, et raskused põllumajanduses tulevikus kaovad.

[Väljavõte lk 6]

Tänapäeva globaalühiskonnas sõltuvad põllumehed rahvusvahelisest turust

[Väljavõte lk 6]

„Kui kaua selline olukord võib jätkuda, kas seni kuni polegi enam neid inimesi, kes tahaksid maad harida?”

 [Kast/pildid lk 7]

ORGAANILINE PÕLLUMAJANDUS

Orgaaniline toit võidab üha enam poolehoidjaid. Kanadas on orgaanilise toidu jaeturg kasvamas keskmiselt 15 protsenti aastas.

Mis on orgaaniline toit? Alberta provintsi põllumajanduse, toitlustuse ja maaelu arenguga tegeleva ministeeriumi raportis defineeritakse seda kui „toitu, mille puhul rakendatakse tootmisviisi, kus lisaks sünteetilistest kemikaalidest hoidumisele hoolitsetakse mullastiku hea seisundi, bioloogilise mitmekesisuse, loomade stressivaba kohtlemise ja aruka keskkonnakasutuse eest”.

Orgaanilise põllumajandusega tegelejate sõnul on see kontrastiks hiiglaslikele kommertstootmisüksustele. „Koos hiigelsuurte farmidega süveneb suundumus kasvatada määratu suurel alal vaid üht sorti põlluvilja, mille suur tootlikkus saavutatakse tõhusa mehhaniseerimise ning sünteetiliste pestitsiidide ja väetiste ohtra kasutamise teel,” kirjutab Katharine Vansittart ajakirjas „Canadian Geographic”. „Lisaks sellele, et nende keemiliste ainete jäägid võivad toidus talletuda, kahaneb ka toote toiteväärtus, kui see on koristatud enne küpseks saamist, mis on paratamatu, juhul kui see peab enne turule jõudmist läbima pikki vahemaid. Tagamaks seda, et põllusaadused jõuaksid sihtkohta riknematult, võidakse neid ka gaasitada, vahatada või mingi tuumaaine kõrvalproduktiga kiiritada.”

Kes ostab orgaanilist toitu? Alberta raportis öeldakse, et ostjate seas on nii „terviseteadlikke teismelisi, muretsevaid emasid kui ka beebibuumi ajal sündinuid. ... Need pole enam stereotüüpsed 60. aastate lillelapsed”.

Ent kaugeltki mitte kõik pole orgaanilise toidu eelistes veendunud. „Canadian Geographic” täheldab: „Orgaaniliste toiduainete üldjuhul kõrgem hind paneb skeptikuid küsima, kas need on ikka seda väärt, kui nende kasulikkuse kohta puuduvad kindlad teaduslikud tõendid. Teised tunnevad muret kahetasemelise toitlustuskorralduse pärast, mis jätab kõrvale vaesed.” Orgaanilise toidu pooldajad väidavad vastu, et muutused toitumisharjumustes, turustuses ja kohaletoimetamises võivad teha orgaanilise toidu kättesaadavaks igaühele, olenemata tema majanduslikust olukorrast. Pidades silmas väga erinevaid arvamusi ja teaduslikke andmeid, ei vaibu väitlused orgaanilise toidu üle tõenäoliselt niipea.

[Kast/pilt lk 8]

TAIMEKAITSEVAHENDID – FARMERITE RASKE VALIK

Mõningais maailma paigus on kahjurid ja taimehaigused kahjustanud koguni 75 protsenti loodetavast saagist. Loogiline lahendus on lihtsalt rohkem põlluvilja kasvatada. Ajaleht „Globe and Mail” teatab: „Kanada farmerid on parema müügipositsiooni saavutamise nimel rakendanud saaki suurendavaid tootmismeetodeid.” Kuid Terence McRae Kanada keskkonnakaitsebüroost hoiatab: „Paljude selliste muudatuste tõttu on maaviljelusest tulenevad ohud keskkonnale suurenenud.”

Kuidas on lugu taimekaitsevahendite kasutamisega? Ka see seab põllumehed raske valiku ette, sest ikka veel on käimas ägedad vaidlused taimekaitsevahendite efektiivsuse ja nende terviseohtlikkuse üle. Ühes Maailma Terviseorganisatsiooni raportis nenditakse, et enamiku taimekaitsevahendite toksilisuses ja ohtlikkuses pole seni veel täit selgust. Taimekaitsevahendite võimalikud ohud võivad teravneda, kui need läbivad toiduahela – loomad söövad pestitsiididega pritsitud taimi, inimesed aga omakorda neid loomi.

[Allikaviide]

USDA Photo by Doug Wilson