Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova nimi Vaikse ookeani regioonis

Jehoova nimi Vaikse ookeani regioonis

Jehoova nimi Vaikse ookeani regioonis

„ÄRGAKE!” FIDŽI-KORRESPONDENDILT

INIMESED olid täielikus hämmingus. Sellele Vaikse ookeani saarele jõudnud uustulnukad sulgesid enne nende auks valmistatud pidusöögi kallale asumist silmad. „Mis te teete?” pärisid saareelanikud.

„Täname Jumalat tema andide eest,” kõlas vastus.

„Kus teie Jumal elab?” tundsid saareelanikud huvi.

„Taevas,” anti neile teada.

„Mis ta nimi on?”

„Jehoova.”

„Kas teie Jumal sööb toitu?” küsisid saareelanikud.

„Jumal on vaim,” kostsid uustulnukad. „Tema ei ole selline nagu meie, ta elab igavesti. Tema lõi maakera, taeva, mere ja kõik muu. Tema loodud oleme ka meie, inimesed.”

Saareasukad olid neist lihtsatest tõdedest rabatud ja pärisid võõrastelt, miks nad nende saarele tulid. Vastus oli lihtne: „Tulime teile tutvustama tõelist Jumalat Jehoovat ja tema Poega Jeesust, kes on meie Päästja.” (Raamatust „From Darkness to Light in Polynesia”.)

Kes need võõrad olid? Kas praegusel ajal tegutsevad Jehoova tunnistajad? Ei. Need olid kaks Tahitilt saabunud õpetajat, evangelisti, kes jõudsid Mangaia saarele (asub Cooki saarte lõunaosas) 15. juunil aastal 1824. Miks nad kasutasid nime Jehoova? Kas tegemist oli erandjuhtumiga? Vastusest neile küsimustele selgub, miks on Jehoova nimi paljudes Vaikse ookeani kultuuripiirkondades ikka veel väga tähtsal kohal.

Jumala nime laialdane kasutamine

Paljud 19. sajandil Inglismaalt ja Ameerikast Vaikse ookeani saartele saabunud misjonärid kasutasid oma igapäevakõnes ja kirjutistes nime Jehoova. Üks ajaloolane on koguni ekslikult väitnud, et need varased misjonärid „polnud mitte Kristuse jüngrid, vaid Jehoova järelkäijad”.

Nende misjonäride isiklikud kirjad algasid tihti selletaolise fraasiga: „Olgu meie Issand Jehoova Jumal ning rahukuningas Jeesus Kristus teie Päästjaiks.” Seega pole sugugi üllatavad tuntud keelemehe Albert J. Schützi sõnad, et ühes peamises aastal 1825 Fidžil välja antud lugemikus oli vaid üks inglise keelest laenatud sõna. See sõna oli nimi Jehoova.

Sellel, et need varased misjonärid kasutasid Jehoova nime, oli Vaikse ookeani saarte elanikele tähelepanuväärne mõju. Mõningad õpetust saanutest läkitati omakorda välja misjonäride ehk õpetajatena, et nad sõnumit teistelegi saartele viiks. Seoses eelmainitud kahe Tahiti misjonäri saabumisega Mangaia saarele märgitakse raamatus „The Covenant Makers–Islander Missionaries in the Pacific” järgmist: „Need Tahiti õpetajad pidasid Jehoovat ainsaks tõeliseks Jumalaks. Tema on loonud kogu maailma, sealhulgas ka inimese. ... [Nad] väitsid, et Jehoova on ainuke tõeline Jumal ja tema Poeg Jeesus Kristus on inimkonna Päästja.”

Need varased misjonärid kohtusid Piibli sõnumit saartele tuues uskumatult suurte ohtudega, sest mõnikord oli saarerahvas vägivaldne. Neid raskusi kirjeldades tõdetakse raamatus „Mission, Church, and Sect in Oceania”: „Tugev usk Jehoovasse sai tavaliselt hirmust ja meeleheitest võitu.”

Silmapaistvaks näiteks sellise usu kohta Jehoovasse on aastal 1823 juhtunu, mil Piibli sõnumit levitati Cooki saarte hulka kuuluval Rarotongal. Siia oli saabunud misjonärist meresõitja John Williams, kes läkitas kaks abielupaari saarele rarotongalasi õpetama. Paraku said need misjonärid pärast seda, kui neil purupurjus kuningaga lahkarvamus tekkis, rängalt peksa. Varastati kõik, mis neil kaasas oli, ning neil õnnestus napilt eluga pääseda.

Jõudnud tagasi laevale, kirjeldasid misjonärid rarotongalasi kui kõige jubedamaid metslasi, keda nad eales on kohanud. Kartes pahimat, otsustas Williams saarelt vähemalt mõneks ajaks lahkuda. Seda kuuldes oli noor õpetaja nimega Papeiha vabatahtlikult nõus proovima üksi saarel evangeeliumi kuulutada. „Tapku need metslased mind või ärgu tapku,” ütles mees, „mina lähen nende juurde.”

Papeiha lausus sõnad, mida jutustustes varasest misjonitegevusest sageli tsiteeritakse: „Ko Jehova toku tiaki! Tei roto au i tona rima!” (Jehoova on mu karjane! Annan end tema hoolde!) Olles kergelt riides, kaasas vaid raamat tahitikeelse Piibli tsitaatidega, hüppas ta üle parda ja ujus kaldale. Lisaks sellele, et ta pärast saarele saabumist ellu jäi, võtsid paljud vastu selle, mida ta õpetas.

Üks selline rarotongalane oli More Ta’unga, kellest endastki sai hiljem misjonär. Aastal 1842 sai temast esimene misjonär, kes kinnitas kanda Uus-Kaledoonia saarel. Ta kirjutab oma päevikus ühe kohaliku mehe kohta, kelle ta lugema ja kirjutama õpetas: „Ta omandas kõike pikkamööda. Üsna pea ütles ta mulle: „Ma tahan palvetada.” Kuid ma soovitasin tal mitte kiirustada. Hiljem küsis ta jälle: „Kas ma võiksin palvetada?” Siis päris ta, miks ma ei taha, et ta palvetaks, mille peale ma kostsin: „Kõigepealt tuleb sul oma ebajumalatest lahti öelda, siis alles võid Jehoova poole palvetada. Ainult tema võib sind kuulda.” Ta tõigi mulle korvi, milles olid puuslikud, lausudes: „Põleta need ära. Nüüdsest on mu Jumalaks Jehoova.” Ta õppis palvetama.”

Okeaania elanikud võtavad Jehoova vastu

Kuna misjonärid kasutasid usinalt Jumala nime, pole midagi üllatavat selles, et ka need, kellele nad kuulutasid, hakkasid Jehoovat oma Jumalaks tunnistama. Raamatus „Missionary Adventures in the South Pacific” kirjeldatakse üht suurt koosolekut, mida peeti pärast misjonilaeva „Morning Star” saabumist ühele Vaikse ookeani põhjapoolsele saarele. Raamatus öeldakse, et saareelanikud „andsid nõusolekust märku käetõstmisega – enamik neist hoidis pikka aega üleval mõlemat kätt, rõhutamaks, et nad hülgavad ebajumalakummardamise ja teenivad Jehoovat. Lisaks olid nad valmis õpetajate kõigi vajaduste eest hoolitsema. Eraldati üks maatükk, mis pühendati Jehoovale, et rajada sinna kirik ja pastoraat”.

Raamatus „Wiliamu–Mariner-Missionary–The Story of John Williams” öeldakse seoses Samoa hõimupealiku Malietoa usule pöördumisega järgmist: „Malietoa esitas oma rahvale pika kõne, milles ta tõotas avalikult, et temast saab Jehoova teenija ning et ta rajab tema kummardamiseks kiriku. Ta käskis nendel, kes olid koju jäänud, hakata Jehoovat ja Jeesus Kristust tundma õppima.”

Kogu sedalaadi tegevus avaldas paljudele Okeaania kogukondadele pikaajalist mõju. Ka tänapäeval pole sugugi haruldane kuulda selliste maade nagu Fidži ja Samoa raadiost või näha kohalikes ajalehtedes Jehoova nime.

Ent see mõju on ulatunud veelgi kaugemale. Pearl Binder kirjeldab oma raamatus „Treasure Islands”, mis avaldati esimest korda aastal 1977, kui tähtis roll oli Jehoova nimel Banaba saare elanikele. Nad olid pärit Kiribatilt, kuid asustati hiljem ümber Rabi saarele Fidžil. Binder kirjutab: „Banabale tulnud misjonäridel polnud aimugi, kui palju kasu nad banabalastele toovad. ... Saareelanike elus on usul Jehoovasse olnud keskne koht. See on ühendanud neid 70 aastat kestnud ränkrasketes katsumustes enam kui miski muu ning on neile siiamaani vaimseks toeks. Ilma valge mehe Jehoovata (keda valge mees ise kipub üha enam hülgama) oleksid banabalased hukkunud.”

Jumala nimi piiblitõlgetes

Üks varaste misjonäride peaeesmärke oli teha kergesti mõistetavaid piiblitõlkeid Okeaania keeltesse. Tänu nende suurtele pingutustele võidi Piiblit lugeda paljudes Vaikse ookeani regiooni keeltes. Need tõlkijad pidasid loomulikuks Jehoova nimi translitereerida, nii nagu nad seda ka kõigi teiste Piibli nimedega tegid.

Tõsisele piibliuurijale pakub kindlasti huvi see, et need varased piiblitõlkijad kasutasid Jehoova nime nii Heebrea Kirjade kui ka Kristlike Kreeka Kirjade ehk nõndanimetatud Uue Testamendi tõlgetes. Seitset Vaikse ookeani regiooni keelt uurides on selgunud, et Kristlikes Kreeka Kirjades kasutatakse Jehoova nime ühtekokku 72 salmis. Need pole mitte ainult 19. sajandil tehtud tõlked. Sinna hulka kuulub ka nüüdisaegne tõlge rotuma keelde aastast 1999. Selle Piibli Kristlikes Kreeka Kirjades esineb Jehoova nimi 48 salmis.

Vaikse ookeani regioonis pikka aega tegutsenud misjonär William Wyatt Gill kirjutas 19. sajandi lõpus ühe varajase piiblitõlke kohta: „Olles kasutanud rarotongakeelset Piiblit 42 aasta jooksul, võin julgesti öelda, et minu meelest on see suurepärane tõlge originaalkeelest. ... Nagu kõigis Vaikse ookeani regiooni ja Uus-Guinea tõlgetes, pole püha nimi „Jehoova” mitte kunagi tõlgitud, vaid alati translitereeritud, mis rõhutab ülimalt jõuliselt kontrasti igavesti elava Jumala ja paganlike kummardamisobjektide vahel.”

Miks nad kasutasid Jumala nime

Miks kasutasid kõik need misjonärid, piiblitõlkijad ja õpetajad nii laialdaselt Jumala nime Jehoova? Eeskätt sellepärast, et nad pidasid vajalikuks teha vahet ainsa tõelise Jumala Jehoova ja arvukate ebajumalate vahel, keda Vaikse ookeani saarte elanikud kummardasid (Johannese 17:3; 1. Korintlastele 8:5, 6). Igal sellisel jumalal oli oma nimi, nii et nende kummardajatel oli täiesti loomulik pärida: „Kes on sinu Jumal? Mis ta nimi on?” Kui oleks kasutatud jumalat tähistavat kohalikku terminit, oleks see küsijates segadust tekitanud või oleksid nad hakanud pidama Kõigevägevamat lihtsalt veel üheks jumalaks pikas jumaluste reas. Seega ei tuleks imeks panna seda, et need varased misjonärid Jehoova nime nii laialdaselt kasutasid.

Kas see tähendab, et kõik Jehoova nime kasutajad ka tõesti mõistavad, kes ta on? Ei tähenda. Hiram Bingham, misjonärist tõlkija ja Hawaii kuulsa samanimelise misjonäri poeg, nägi oma silmaga, kuidas Abaiangi (asub Kiribatis) elanikud oma ebajumalat purustades hüüdsid: „On olemas vaid üks Jumal Jehoova.” Ent teoses „Missionary Adventures in the South Pacific” öeldakse selle juhtumi kohta:

„Bingham siiski teadis, et selle iidoli hävitamine ei tähendanud, et need inimesed tõepoolest otsekohe kristluse vastu võtavad. Nad ei mõistnud evangeeliumi sõnumit veel kuigi palju, kuid algus oli siiski tehtud.” Kahtlemata läheb tarvis midagi enamat kui vaid Jehoova nime teadmist. Tõelised kristlased peavad õppima Jehoovat kui isikut tundma ning talle kõiges kuuletuma (Roomlastele 10:13–17).

Isegi ustaval Moosesel, mehel, kes teadis Jehoova nime ja kasutas seda, oli tarvis midagi enamat teada. Ta palvetas: „Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis” (2. Moosese 33:13). Jah, Mooses tahtis teada veel midagi peale Jehoova nime. Ta tahtis õppida tundma Jehoova isikuomadusi ja seda, kuidas talle meelepärane olla. Sellise palve tõttu sai Moosesele osaks imepärane eesõigus näha Jehoova nime tähendusega seotud ilmutust (2. Moosese 33:19; 34:5–7).

Ka tänapäeval kasutavad tuhanded Jehoova tunnistajad kõikjal Vaikse ookeani regioonis esimeste misjonäride tõlgitud Piibleid, et aidata ausameelsetel inimestel lisaks Jehoova nime tähendusele mõista, mida ta ootab nendelt, kes tahavad teda kummardada „vaimus ja tões” (Johannese 4:23, 24). Jah, Jehoova nime ülistatakse „mere saartel”. Seetõttu on tuhanded inimesed hakanud lootma tema majesteetlikule nimele (Jesaja 24:15; 42:12; 51:5; Õpetussõnad 18:10).

[Pilt lk 12]

Vaikse ookeani saarte elanikud, kes kuulsid Jumala nimest varastelt ristiusu misjonäridelt ning tegid selle teatavaks ka teistele

[Allikaviide]

Palmipuu ja vasakul olev foto: From the book Gems From the Coral Islands

[Pilt lk 13]

John Williams

[Allikaviide]

Culver Pictures

[Pilt lk 13]

Papeiha

[Allikaviide]

Courtesy Institute of Pacific Studies, from Mission Life in the Islands of the Pacific, by Aaron Buzacott

[Pilt lk 15]

Jehoova tunnistajad teevad Jumala nime tuntuks kogu maailmas