Sain aluse mõttekaks eluks

JUTUSTANUD ERNEST PANDACHUK

Olen sündinud Kanadas Saskatchewani provintsis preerias. 23-aastaselt kolisin Aafrikasse, kus elasin 35 aastat põnevat misjonärielu. Kuidas ma Aafrikasse sattusin? See ei olnud juhus. Räägin sellest kohe lähemalt.

MINU esimene kodu oli postidest, savist ja õlgedest onn, mis aitas meil kuidagimoodi karmid preeriatalved üle elada. Aastal 1928, enne kui enamik meist, üheksast lapsest, oli sündinud, said isa ja ema ühelt külaliselt piiblilist kirjandust. Terve pika talve uurisid vanemad nende väljaannete abil Piiblit ja kevadeks olid nad veendunud, et on leidnud tõe. Nad rääkisid sellest oma perele, sõpradele ja naabritele, kuid kõige enam meile lastele.

Mina sündisin 1931. aastal ja pärast mind sündisid järjest veel viis õde-venda. Piibli lugemine ja uurimine kuulus meie pere igapäevaellu. Meenutan heldimusega neid hommikuid koos perega. Isa arutas meiega Piibli üle isegi siis, kui meil olid külalised. Ema, isa ja vanemad lapsed lugesid kordamööda piiblilisi väljaandeid ette.

Peale selle et isa õpetas meid lugema ja kirjutama, näitas ta meile ka seda, kuidas Piiblit sõnaregistrite abil uurida. Õppisime peagi, kuidas kasutada Piiblit, et selgitada oma uskumusi teistele. Need toredad vestlused aitasid mul Piibli teemade üle arutleda ning peagi suutsin Piibli abil valeõpetusi kummutada. Oskasin tõestada, et hing pole surematu, et põrgut pole olemas ning et Jumal ja Jeesus pole võrdsed isikud ega osa kolmainsusest (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4; Johannese 14:28).

Isa ja ema õpetasid meid ka oma eeskujuga ning julgustasid meid seisma kindlalt õigete asjade eest isegi siis, kui enamus arvab teisiti. Näiteks mu vanemad ei suitsetanud ja nad rääkisid meile suitsetamise halbadest tagajärgedest ning hoiatasid, et koolis võidakse hakata  meie kallal norima, kui me ei suitseta. Mäletan isa sõnu: „Nad võivad sind hakata memmekaks kutsuma, kui sa nendega koos suitsu ei tõmba. Aga sina küsi nendelt: „Kumb on tõeline mees, kas see, kes laseb tubakal enda üle valitseda, või see, kes valitseb oma tahtmist?” ”

Teine katse, mis pani proovile selle, kas ma hoian lapsepõlves saadud piibellikust kasvatusest kinni, saabus siis, kui olin 11-aastane. Käis Teine maailmasõda ning õpilased pidid lipule au andma. Mõistsin tänu Piibli uurimisele, et lipu tervitamine on tegelikult ebajumalakummardamine ja keeldusin seda tegemast. Seetõttu visati mind pooleks aastaks koolist välja.

Sellegipoolest sain kooli lõpetatud ning 1947. aasta märtsis lasin end ristida, näidates sellega oma pühendumist Jehoova Jumalale. Kuus kuud hiljem hakkasin pioneeriks, see tähendab, et minust sai hea sõnumi täisajaline kuulutaja. Kõigepealt teenisin ma Saskatchewani lõunaosas ning kuulutasin hiigelsuurel territooriumil farmeritele ja rantšopidajatele. Suvel sõitsin oma territooriumil ratsa, külma talve ajal aga kinnise saaniga. Kuna saanis oli köetav puusöeahi, tuli olla ettevaatlik, et saan ümber ei läheks.

Maainimesed olid sõbralikud ja külalislahked. Kui külastasin kedagi hilja õhtul, pakuti mulle tihtipeale öömaja. Kuidas ma küll nautisin neid õhtuseid piiblilisi arutelusid! Petersonide pere oli üks neist, kellega sain terve öö Piibli teemadel vestelda. Earlist ja tema emast said innukad Jehoova tunnistajad.

Kuulutan Quebecis

1949. aastal paluti pioneere appi Quebeci provintsi ja ma otsustasin selle kutse vastu võtta. Lääne-Kanadast kolis Quebeci umbes 200 pioneeri. Nad saabusid Montreali septembris ja olid valmis kuulutama ükskõik kus Quebeci provintsis. Tol ajal oli provintsivalitsuses peaminister katoliiklane Maurice Duplessis, kes vandus, et teeb selles provintsis Jehoova tunnistajate tegevusele lõpu.

Need olid tegevusrohked ja põnevad ajad, mil kogesime ka palju raskusi. Näiteks tuli meil hakata õppima prantsuse keelt, meid arreteeriti ja rünnati ning fanaatilised tagakiusajad püüdsid segada meie kristlikke kokkutulekuid. Selline vaen mind aga ei hirmutanud ega pannud kahtlema selles, kas Jumala teenimine on ikka õige. Vanemad olid juurutanud minusse õiglusearmastuse ja veennud mind, et Jeesuse ennustatud ülemaailmne kuulutustöö saab tehtud igasugusest vastupanust hoolimata (Matteuse 24:9, 14).

Ajal, mil elasin Quebecis, kohtusin Saskatchewanist pärit ustava pioneeri Emily Hawryshiga. Sellest ajast peale, kui me 1951. aasta 27. jaanuaril abiellusime, on Emily olnud mulle truuks kaastööliseks ja julgustavaks kaaslaseks. Kuna meie mõlema eesmärk oli veel rohkem  kuulutustööd teha, täitsime avaldused Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli, kus ligi pool aastat kestva kursuse jooksul koolitatakse välja misjonäre. Saimegi kutse sellesse kooli. Lõpetasime Gileadi kooli 20. kursuse 1953. aasta veebruaris.

Niikaua, kui ootasime Aafrikasse minekuks dokumente, kutsuti meid abistama Alberta ja Ontario provintsi kogudusi Kanadas. Kuna meil tuli reisida kogudusest kogudusse ühistranspordiga, õppisime oma elu lihtsustama, ja nii suutsime kõik oma asjad ühte kohvrisse ära mahutada. Mõne kuu pärast, kui meie dokumendid olid korras, asusime teele Rodeesia lõunaossa (praegune Zimbabwe).

Kohaneme Aafrika eluga

Viie esimese kuu jooksul Aafrikas tuli meil külastada Jehoova tunnistajate gruppe nii Zimbabwes, Botswanas kui ka Põhja-Rodeesia (praegune Sambia) lõunapoolses osas. Gileadi koolis anti meile soovitus mitte võrrelda välisriiki, kuhu meid on teenima saadetud, oma kodumaaga, ning pidada meeles, et mis tingimustes me ka ei elaks, võime sellest alati midagi õppida. Sellised targad nõuanded aitasid meil oma mõtlemist muuta. Oleme Emilyga tänase päevani päri ütlusega: „Võta parim igast olukorrast, sest see ei pruugi kunagi korduda.”

Me reisisime mööda Aafrikat rongi, bussi, veoauto või jalgrattaga ehk millega parasjagu oli võimalik sõita. Peale väsitava reisimise oli ka teisi raskusi, mis panid proovile meie otsustavuse võtta igast olukorrast parim. Esimese kahe aasta jooksul, mil me Aafrikas teenisime, ei tohtinud Emily seaduslike piirangute kohaselt koos minuga suguharude territooriumile kaasa tulla. Nii pidi mu naine, kellega olin vaid mõned aastad abielus olnud, jääma üksi linnadesse, kus polnud ühtki teist Jehoova tunnistajat. Emily usk, julgus ja visadus panid mind teda veelgi rohkem imetlema ja armastama ning tema head omadused aitasid neis kogukondades ka Kuningriigi vilja kasvatada.

Niipea, kui Emily oli leidnud kohalike elanike juures öömaja, kuulutas ta sealses ümbruskonnas üksi nii kaua, kui mina oma territooriumilt tagasi tulin. Mõnikord tuli tal kuulutada üksi terve kuu. Ta sai jõudu ja leidis turvatunnet Jehoovale lootes ning tema teenistus kandis vilja. Rita Hancock oli üks neist, kes tundis Piibli tõe vastu huvi, ning mõne aja pärast hakkas ka tema abikaasa piibliuurimisest osa võtma. Rita mehest sai ustav vend, kes teenis kristliku kogudusevanemana kuni oma surmani. Praegu on mõningais neis paigus, kus Emily Piibli tõeseemet külvas, suured kogudused.

Aafriklaste külalislahkus ja leidlikkus

Teenides suguharude territooriumil, liigutas mind väga aafriklastest tunnistajate sügav hindamine Jehoova organisatsiooni ja selle reisivate esindajate vastu. Need armastavad kristlikud vennad hoolitsesid minu eest hästi. Igal esmaspäeval sõitsin ühest koosolekupaigast teise. Minu öömajaks oli tavaliselt äsja ehitatud roost onn, mis meenutas mulle lapsepõlvekodu Saskatchewanis. Magamisasemeks pandi põrandale 30 sentimeetri paksune õlgmatt, mille üle tõmmati voodilina.

Suguharude territooriumil toimusid koosolekud üldiselt metsas. Koosolekule tulnud puhastasid metsa alustaimestikust, jättes tiheda lehestikuga puud päikesevarjuks. Rookimbud seoti ilusasti kokku ja pandi istumiseks ritta. Koosolekupaiga ümber tehti roost tara. Niisuguses rikkumata looduses oli võrratu kuulata, kuidas meie Aafrika vennad ja õed kaunihäälselt Jehoovale kiituslaule laulavad.

Unustamatud kogemused

Aafrikas elades kohtasin teenistuses Gideon Zendat, koolide peainspektorit, kes töötas anglikaani kiriku alluvuses. Gideon oli saanud nii põhi- kui kõrghariduse kiriku kaudu. Ometi polnud ta leidnud rahuldavaid vastuseid oma piiblilistele küsimustele, mida tal oli päris palju. Seepärast palus ta, et saaksin kokku  tema ja ta kolleegidega ning vastaksin nende küsimustele. Kohale tuli umbes 50 inimest, nii kooliinspektoreid, direktoreid kui ka õpetajaid. Gideon juhatas koosolekut. Käsitlesime kõiki teemasid ükshaaval. Kõnelesin ühel teemal veerand tundi ja seejärel esitasid kohalviibijad küsimusi. Koosviibimine kestis mitu tundi.

Tänu sellele ebaharilikule koosolekule pühendusid Gideon, tema pere ja paljud tema kolleegid Jehoovale ning lasid end ristida. Kuigi kohalik piiskop vallandas nad anglikaani haridussüsteemist, ei heidutanud see neid, vaid nad teenisid Jehoovat kindlameelselt edasi. Mõned neist astusid koguni pioneerteenistusse.

Põneva filmi mõju

1954. aastal andis Jehoova tunnistajate organisatsioon välja filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”). Järgmisel aastal kõrvaldati piirangud, mis keelasid naisel koos oma mehega suguharu territooriumile minna. Niisiis sain Emily endaga ühes võtta. Meie kasutusse anti auto, elektrigeneraator ja filmiprojektor, et võiksime igal pool uut ühingu videot näidata. Kuna paljud polnud kunagi varem ühtegi filmi näinud, äratas ühingu film sellest, kuidas New Yorgi Brooklyni trükikojas Piibleid ja piiblilist kirjandust valmistatakse, suurt tähelepanu.

Filmis näidati ka stseene Jehoova tunnistajate rahvusvahelisest konvendist New Yorgis Yankee staadionil aastal 1953. Need aafriklased polnud kunagi varem näinud sellist rassidevahelist ühtsust ja armastust. Tänu filmile hakkasid paljud Zimbabwe pered Piiblit uurima ja Jehoova tunnistajatega läbi käima. Koolidirektorid, kes mõistsid selle visuaalse õppevahendi harivat väärtust, kallasid meid sõna otseses mõttes üle palvetega näidata seda filmi oma õpilastele.

Kord hilja õhtul äratasid usukaaslased mu üles ja palusid, et ma näitaksin seda filmi. Minu üllatuseks oli kohale tulnud ligi 500 inimest, kes olid kõndinud mitu tundi, et seda filmi vaadata. Nad olid kuulnud, et ma olin sinnakanti tulnud ja filmi näidanud. Kui see grupp oli filmivaatamise lõpetanud, saabusid järgmised 300 inimest. Nii tuli mul seda filmi veel kord näidata. Viimased filmivaatajad lahkusid alles kell kolm hommikul. 17 aasta jooksul vaatas ainuüksi Sambias seda muljetavaldavat filmi üle miljoni inimese.

Uued ülesanded Aafrikas

Pärast seda, kui olime teeninud Zimbabwes viis ja pool aastat, määrati meie uueks territooriumiks Lõuna-Aafrika Vabariik. See tähendas, et meil tuli hakata õppima afrikaani keelt. Hiljem õppisime ka sotho ja suulu keelt. See, et oskasime õpetada Jumala Sõna veel teisteski keeltes, muutis meie teenistuse tõhusamaks ja me tundsime oma saavutuste üle rahuldust.

1960. aastate alguses määrati meid Aafrika lõunaossa reisivale tööle. Järgmise 27 aasta jooksul külastasime kogudusi nii Lesothos, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias, Svaasimaal kui ka Atlandi ookeani lõunaosas asuvatel Ascensioni ja Saint Helena saarel. Ühtekokku reisisime kristlikke vendi ja õdesid teenides sadu tuhandeid kilomeetreid. Nende usuteod ja lojaalsus rasketel aegadel on innustanud meid ikka vastu pidama.

Näiteks sain tuttavaks Svaasimaa tunnistajatega, kes ei teinud oma usus kompromissi, kui kuningas Sobhuza II suri. Kuna tunnistajad keeldusid täitmast kuninga matuste ajal pühakirjavastaseid rituaale, vallandati nad töölt ja jäeti ilma kodanikuõigustest. Vaatamata kõigile kaotustele ja raskustele, ei öelnud nad usust lahti. Olen rõõmus ja Jehoovale tänulik, et olen  nende toredate kristlike vendade ja õdedega isiklikult tutvunud.

Veel üks julgustav kogemus on seotud pioneer Philemon Mafarekaga, kes on pärit Lesothost Mokhotlongi külast, mis asub mägedes 3000 meetri kõrgusel. Philemon, tema naine, nende kaks last ja neli huvilist, kes tahtsid lasta end ristida, kõndisid üle 100 kilomeetri, et tulla kokkutulekule, mida peeti 1200 meetri kõrgusel mägedes. Suurem osa nende teest kulges järskudel mäenõlvadel. Nad ronisid mööda kitsaid mäekurusid üles ja alla ning ületasid arvukaid ojasid ja jõgesid.

Kokkutulekult koju minnes võtsid nad Mokhotlongi elanike jaoks kaasa sada raamatut „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Kuna nad aga kohtasid tee peal inimesi, kes tundsid piiblilise kirjanduse vastu huvi, said raamatud enne kodukülla naasmist otsa. See, et oleme näinud oma silmaga Philemoni-sarnaste kristlike vendade ja õdede indu ja Jumalale pühendumust, on toonud meile suurt rõõmu.

Vahel sattusime teenistuses ohtu mürkmadude, näiteks kobrade tõttu või siis ähvardasid meie elu tulvaveed ja muud hädad. Ent nii hirmuäratavad kui need ohud ka polnud, kahvatavad need Jehoova teenistuses kogetud õnnistuste ja rõõmude kõrval. Oleme omal nahal tundnud, et Jehoova ei hülga kunagi neid, kes on talle lojaalsed.

Kui Emily jäi raskelt haigeks, andis Jehoova meile tarkust, et tegutseda tasakaalukalt. Emily paranemisele aitas kaasa toidusedeli muutmine ning sanitaartingimuste parandamine. Ehitasime vagunelamu, et Emilyl oleks kergem reisida ning peagi oli tema tervis jälle korras.

Tagasi Kanadasse

Aastal 1988, pärast seda, kui olime 35 aastat põneval Aafrika mandril misjonärid olnud, kutsuti meid tagasi Kanadasse. 1991. aastal alustasin taas reisiva ülevaataja tööd. Kaheksa aastat hiljem oli mul insult. Kuigi pärast insulti on mu tegevus olnud piiratud, suudan ikkagi Ontario provintsis Londonis kogudusevanemana teenida.

Meenutan rahuldustundega aega, mil ma Saskatchewani lõunaosas 56 aastat tagasi hobuse seljas pioneeritööd alustasin. Kui tänulik ma küll olen oma isale, kes järjekindlalt õpetas meid olema vaimsed inimesed ning seisma julgelt tõe ja õiguse eest! Ta õpetas mulle Jumala Sõna, mis andis mu elule mõtte. See pärand on tulnud mulle kasuks kõigil mu elupäevadel. Ma ei vahetaks oma elu Jehoova teenistuses mitte millegi vastu, mida sellel vanal maailmal on pakkuda.

[Pilt lk 19]

Meie üheksalapseline pere aastal 1949, noorim on ema süles. Mina seisan ema taga

[Pilt lk 20]

Minu ehitatud saan teenistuses käimiseks

[Pilt lk 20]

Quebeci naised, kes vahistati kuulutustöö tegemise pärast

[Pilt lk 22, 23]

Aitasin anda väljaõpet neile reisivatele ülevaatajatele Zimbabwes

[Pilt lk 23]

Meie valmistatud vagunelamu, mis aitas kaasa Emily paranemisele

[Pilt lk 23]

Hiljutine pilt Emilyst ja minust