Mida õppisime pügmeedelt

„ÄRGAKE!” KESK-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

„Võtke kingad jalast. Me peame läbi vee minema ja siis üle elevantide raja. Tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Kui me kohtame gorillat, kükitage maha ja ärge vaadake talle silma. Kui vastu tuleb elevant, jääge seisma.”

ISTUME restorani verandal ja meenutame seda, mida äsja nägime. Meie ees voolab Sangha jõgi ning teisel pool jõge laiub kaunis ja tihe mets. Asume Kameruni ja Kongo Vabariigi vahel paikneva Kesk-Aafrika Vabariigi lõunatipus Bayangas. (Vaata kaarti lk 19.)

Niipea, kui jõudsime Dzanga-Ndoki rahvuspargi keskusesse, unustasime seljataha jäänud väsitava teekonna. Rahvuspark asub Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnast Banguist 480 kilomeetri kaugusel ja sinna jõudmiseks tuli meil sõita kitsast teed mööda peaaegu 11 tundi. Mõnes kohas kasvasid bambusepuhmad otse tee ääres. Ngotos pidime minema praami peale, et ületada jõgi. Praamil, millega sõitsime, polnud mootorit, see liikus üle jõe vaid veevooluga. Niisugust praami hoitakse õigel rajal trossi ja plokiratta abil ning praami juhtimiseks piisas vaid mõnest noorest mehest.

Bambio jõel on vee peal ujuv sild, mis on väga praktiline, sest kuiva- ja vihmaperioodil on veetase erinev. Oleme sellest paigast vaimustuses ning meil avaneb ka võimalus näha loomi nende looduslikus elukeskkonnas ja kohtuda aka pügmeedega *,  kes on säilitanud traditsioonilise elulaadi.

Kas sa tahaksid oma kujutluses meiega kaasa teha selle huvitava reisi? Meie matkajuht on pügmee, kelle nimi on Benoît. Asume teele tema küla poole, et saada kokku kahe pügmeega, Germaine’i ja Valérie’iga, kes tunnevad hästi ravimtaimi ja kes meie retkega ühinevad. Nad tutvustavad meile metsas kasvavaid ravimtaimi, ja nii on meie retk täis üllatusi.

Ravimtaimed

Kui oleme mõned minutid mööda metsarada sõitnud, ütlevad meie kaaslased, et nüüd tuleb auto seisma jätta ja jalgsi edasi minna. Pügmeed rajavad läbi taimestiku matšeetega teed ja meie üritame neil kannul püsida. Esiteks tutvustavad nad meile Landolphia-nimelist taime, mida kohalikud kutsuvad „mo nzambu nzambu’ks”. Matkajuht lõikab sellelt umbes 50-sentimeetrise tüki ja pakub meile selle vedelikku juua. Taimemahl on puhas, värskendav ja kustutab hästi janu.

Kui oleme veidi maad edasi liikunud, näitavad pügmeed meile guajaavipuulehti, millest neil on tavaks keeta teed, mis aitab köha vastu. Järgmisena tutvume puuga, mille piimmahl aitab silmapõletiku vastu. „Kas on olemas ka sellist taime, mis aitaks maohammustuse vastu?” tunneme meie huvi. „Muidugi on. Selleks on ühe ronitaime lehed, mis me pulbriks hõõrume ja hammustuse peale paneme,” vastab meie matkajuht. Tegelikult kasvab igal sammul taimi, millel on pügmeede sõnul ravitoime. On taimi, mis ravivad nii haavu, kõrvanakkusi, hambaauke kui ka aitavad saada lahti sooleparasiitidest, ning ravivad isegi viljatust.

Kuigi mõned peavad pügmeesid primitiivseks, on meil nendelt tegelikult palju õppida. Jätkame oma retke ning meie kaaslased taimetundjad korjavad söögiks seeni, taimi ja küüslaugumaitselisi juuri. Mõned lehed on tõenäoliselt eriti maitsvad, sest pügmeed lasevad neil kohe hea maitsta. Kui huvitav võib küll olla Jumala tõotatud uues maailmas, mil on võimalik pidevalt midagi uut õppida! (Jesaja 65:17; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1–4.)

Loomad soolalasundi ümber

Pärastlõunal seame oma sammud soolalasundi poole, kus käivad elevandid. Just seal annabki giid meile juhised, mida artikli sissejuhatuses mainisin. Missugune on see soolalasund? See on hiigelsuur lage maa-ala, kus leidub palju mineraalsooli, millest mõned loomad väga lugu peavad. Sel põhjusel kogunebki siia iga päev elevante, pühvleid, antiloope, sigu ja muid metsloomi.

Kuna mets on siin väga tihe ja loomi raske näha, on rahvuspark ehitanud soolalasundi juurde vaateplatvormi. Selleks et aga platvormile üldse jõuda, tuleb sumbata läbi reiteni ulatuva vee. Giid kuulab hoolega meie ümber kostvaid hääli ja kontrollib, kas ikka püsime tal kannul. Miks? Vahel meeldib elevantidele sama rada käia.

Kui oleme jõudnud platvormile, saame rahulikult loomi vaadata. Näeme enam kui 80 elevanti, mõningaid pühvleid ja antiloope. Koos meiega on platvormil ka üks teadlane, kes on üksteist aastat elevante uurinud. Ta ütleb meile: „Igal elevandil on oma iseloom. Mina olen siin näinud kokku 3000 elevanti ning 700 neist tean nimepidi.” Kahjuks  ihaldavad paljud endale elevandiluust pitsateid, mida kasutatakse mõningates idamaades dokumentidele ja maalidele pitseri tegemiseks. *

Jaht võrkudega

Järgmisel varahommikul asume koos kümne kütiga teele, et näha oma silmaga, kuidas võrkudega saaki püütakse. Jahile on tulnud nii mehed kui ka naised, kellel on kaasas liaanidest tehtud võrgud. Võrgu suurus on 20 meetrit korda 120 sentimeetrit. Kui oleme jõudnud sügavale metsa, laotavad nad võrgud laiali, kinnitavad need üksteise külge ja tõmbavad siis pingule, nii et võrgud katavad üle 200 meetri pikkuse ala. Siis moodustavad nad suure ringi, raputavad puuoksi ning teevad kõva lärmi, et loomi võrku ajada. Seekord ei satu aga võrku ühtegi looma. Jahipidajad korjavad oma võrgud kokku ja lähevad veel sügavamale metsa ning alustavad seda protseduuri uuesti. Nii teevad nad korra, kaks või isegi kümme korda.

Lõunaks oleme juba päris väsinud. Pügmeedel on õnnestunud metsas näha kolme väikest sinikabrikut, kuid need pääsesid pakku. Me ei tahagi tegelikult näha, kuidas loomad võrku jäävad, pigem huvitab meid see, kuidas pügmeed oma eluga toime tulevad, kuigi neil näib olevat vähe tööriistu ning selliseid tööriistu, mida kasutatakse tööstusmaades, pole neil üldse. Seepärast ei valmista see hommik meile sugugi pettumust, sest oleme enda arvates midagi erakordset näinud.

Paadisõit Sangha jõel

Kellele ei meeldiks paadiga vaiksel jõeveel liuelda? Puust õõnestatud paadi ehk ruhiga on seda isegi veel huvitavam teha, sest siis saab istuda veepinnaga peaaegu samal piiril. Sellel pärastlõunasel retkel viiakse meid vaatama hallhaigruid ja paljusid teisi kirjusid linde, kellest üks on ilusam kui teine. Osa linde lendab jõekaldal oksalt oksale ja meil on tunne, nagu järgiksid nad meie paati.

Mõnes kohas silmame šimpanse, kes hüppavad ühe väädi küljest teise külge, kas lihtsalt lõbu pärast või siis hoopis sooviga meid lõbustada. Paadimees Alain Patrick sõuab mitusada meetrit edasi, et viia meid paika, kus ta oli eelmisel päeval jõehobusid näinud. Kas meil õnnestub neid ka täna näha? Kahjuks mitte, sest nad on kuskile mujale liikunud. Siit avaneb meile aga vaade jõeäärsetele küladele ja me näeme, kuidas külalapsed üllatava vilumusega ruhidega jõeveel manööverdavad. Sõit ruhiga mööda Sangha jõge jääb meile kindlasti alatiseks meelde.

Meenutused tagasiteel

Tagasiteel Banguisse meenuvad meile sajad vaated ja elamused. Paljud asjad, mida nägime ja kogesime, liigutasid meid sügavalt, teised aga olid rabavalt hämmastavad. Näiteks ei lähe meil meelest see, kuidas pügmeed elavad loodusega kooskõlas ning kuidas nad oskavad kõike looduses leiduvat kasutada.

Kuigi meil polnud nii palju aega, et näha kõike, nägime siiski ainulaadset tükikest maailmast, kus elavad elevandid, gorillad, šimpansid, jõehobud, antiloobid, leopardid ning mitmevärvilised linnud ja kirjud liblikad. Saime teada, et Dzanga-Sangha looduskaitsealal ja Dzanga-Ndoki rahvuspargis kasvab umbes 7000 liiki taimi ja elab 55 imetajaliiki.

Kogu see võrratu mitmekesisus meenutab meile üht piiblisalmi: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24). See, mida me oma reisil õppisime, muutis kindlamaks meie soovi järgida sama lauluraamatu sõnu: „Ma tahan laulda Jehoovale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus! Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmustun Jehoovas!” (Laul 104:33, 34).

[Allmärkused]

[Kaardid lk 19]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KAMERUN

KONGO VABARIIK

KESK-AAFRIKA VABARIIK

Bangui

Bayanga

Dzanga-Ndoki rahvuspark

[Pildi allikaviide lk 18]

© Jerry Callow/Panos Pictures