Võimas Amazonas – miljonite ühendustee

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

AMAZONAS on teiste jõgedega võrreldes hiiglane. See voolab läbi maailma suurima troopilise vihmametsa. Uurijate sõnul on see jõgi olulise tähtsusega meie planeedi elustiku eksisteerimiseks. Looduseuurijatele on see paradiis, miljonitele brasiillastele aga elutähtis ühendustee. See jõgi on otsekui Amazonase madaliku selgroog.

Lähem pilk „mageveelisele merele”

Amazonas, mis saab alguse väikestest lätetest kõrgel Peruu Andides umbes 160 kilomeetri kaugusel Vaiksest ookeanist, paisub teiste jõgedega ühinedes ning voolab umbes 5000 meetrit allapoole, suubudes Atlandi ookeani. Jõgi kannab mitut nime, enne kui jõuab Brasiilia territooriumile, kus seda kõigepealt Solimõesiks kutsutakse. Alles Manause lähedal, pärast kõige veerikkama lisajõe Rio Negroga ühinemist saab jõest võimas Amazonas.

Selles kohas toimub vaatemänguline vete kohtumine. Rio Negro kohvipruunid ja Solimõese mudased veed saavad kokku, voolates üksteise kõrval ligi 10 kilomeetrit, ilma omavahel segunemata. Seda põhjustab mitu tegurit, näiteks kahe jõe vee koostise, tiheduse ja temperatuuri erinevus.

Amazonase peamiste lisajõgede ja nende lätete ümber käiva poleemika ning jõedelta keeruka geograafia tõttu on raske täpselt öelda, kus Amazonas algab ja lõppeb. Kui pidada jõe kõige kaugemaks suubumiskohaks Pará suudmelahte, mis on sissepääsuks laevadele, on jõe pikkus 6750 kilomeetrit. * „Guinnessi rekordite raamatu” Brasiilia väljaanne ütleb, et jõe kogupikkus on siiski „pigem defineerimise kui mõõtmise küsimus”.

 Veehulga poolest on Amazonas vaieldamatult esimesel kohal. Amazonases on rohkem vett kui Mississippi, Niiluse ja Jangtse jões ühtekokku. * Vee keskmine vooluhulk on 200 000 kuupmeetrit sekundis ja selle hiigelsuure jõe äravool Atlandi ookeani moodustab 15 kuni 20 protsenti maailma jõgede aastasest äravoolust. Vaid 30 sekundiga võiks see jõgi kustutada kogu maakera elanike janu terveks päevaks, mis teeks ühe liitri iga maailma kuue miljardi elaniku kohta.

Niisugune erakordne äravool „lükkab” merd ja jõest voolanud mageveekiht ulatub 200 kilomeetri kaugusele Atlandi ookeani. Pole siis ime, et Hispaania meresõitja Vicente Yáñez Pinzón, kes 1500. aasta juunis Amazonasele jõudis, nimetas seda jõge mageveeliseks mereks.

Neile, kes mööda Amazonast sõidavad, tundub see olevat nagu metsa üle ujutanud meri. Mõnes kohas on jõgi tõepoolest nii lai, et ühelt kaldalt teist ei näe. Üleujutuste ajal on mõned jõelõigud koguni kuni 50 kilomeetrit laiad. Sõltuvalt jõe laiusest on selle sügavus keskmiselt 50 kuni 80 meetrit. Kõige kitsamas kohas Pará osariigis Óbidoses on jõe sügavus aga 130 meetrit.

Enamasti on Amazonase kallak üsna väike, keskmiselt langeb jõgi 2 sentimeetrit kilomeetri kohta. Tänu sellele saabki Atlandi ookeani vesi tungida jõesuudmest ülesvoolu isegi 800 kilomeetri kaugusele Óbidoseni.

Kuna Amazonas voolab paralleelselt ekvaatoriga, on selle ääres tunda mõlema poolkera suve mõju. Üleujutused toimuvad kordamööda vasakpoolse kalda ja siis parempoolse kalda lisajõgedel. Kuna lisajõgede veetase tõuseb kõigepealt põhja pool ja siis lõuna pool, pulseerib Amazonas nagu hiigelsuur süda. Iga aasta kõigub veetase 9 kuni 12 meetri vahel. Üleujutused on vajalikud selle piirkonna maaviljelusele, sest jõevesi sisaldab mineraalaineid ja orgaanilisi jääke, mis on suurtele madalikele väetiseks.

Kes avastas jõe ja kuidas selle kaldad asustati?

Hispaania maadeavastaja Francisco de Orellana oli esimene eurooplane, kes mööda Amazonast sõitis ning sellele jõele 1542. aastal nime pani. * Kuid miks just Amazonas? Francisco de Orellana olevat selles kandis näinud võitlemas naissõdalasi, kes meenutasid talle kreeka mütoloogia amatsoone. Peale hispaanlaste tulid Amazonast uurima ka inglased, hollandlased ja portugallased. Teatmeteose „Enciclopédia Mirador Internacional” sõnul tegid portugallased „lugematul arvul kartmatuid röövretki, et vallutada [maa] Rio Negro, Solimõese ja Branco [jõe] kaldal ning anastasid sealse maa Portugali krooni nimel”.

Et sellel alal kanda kinnitada, alustas Portugal misjonitööd. Sama entsüklopeedia ütleb, et vaimulikud, kes püüdsid levitada katoliku usku ja suurendada kauplemist metsaandidega – puidu, vaigu, ravimtaimede ja vürtsidega –, „liikusid oma missiooni täites mööda jõekallast ühest kohast teise. Neist asustatud punktidest kasvasid välja kümned väikesed külad”.

Vaimulike tegevus 17. ja 18. sajandil ning kautšukiistanduste kasv 19. sajandi lõpu poole pani aluse kindlatele asulatele. Kuna vihmametsades oli võimalik liigelda ainult mööda jõgesid, asusid inimesed elama jõe kallastele ja nii tekkisid sinna külad ning väikesed linnad. Kõige enam elab praegu inimesi Amazonase madaliku keskosas ning just neis vanades linnades, mis tol ajal asutati.

Veeliiklus

Amazonase madalik on maailma suurim madalik, mille pindala on umbes 6 miljonit ruutkilomeetrit. See on suurem kui Euroopa, välja arvatud Venemaa. Amazonas moodustab oma 1100 lisajõe ja väiksemate voolusängidega  jõgikonna, mida võiks võrrelda inimkeha vereringesüsteemiga, nii et Amazonas kujutaks keha suurimat arterit – aorti. Amazonase jõgikond sisaldab kaks kolmandikku maakera mageveest ning see võrreldamatu veevõrk oma 25 000-kilomeetrise laevatatavate veeteedega etendab tähtsat osa transpordis ja kohalike elanike elus.

Seda suurt veeteed kasutavad miljonid Amazonase piirkonnas elavad inimesed. Sellel jõel sõidavad igasuguse suurusega veesõidukid, kaasa arvatud ookeanilaevad, mille teekond ulatub kuni 1500 kilomeetri kaugusel asuva Manauseni. Väiksemad kauba- ja reisilaevad sõidavad veelgi kaugemale, kuni Iquitoseni Peruus, mis asub jõedeltast 3700 kilomeetri kaugusel. Suur osa Amazonase madaliku kaubaartiklitest eksporditakse jõge mööda ning import kulgeb sama teed pidi. Ka 3000 kilomeetrit pikal Amazonase suurimal lisajõel Madeiral toimub vilgas kaubavahetus. Amazonase jõgikonnas veetakse igal aastal umbes kaks miljonit tonni kaupa. Kõige tihedam liiklus Amazonasel toimub Manause ja jõe suudmes asuva Belémi vahel.

Elu jõe ääres

See, et inimesed on asunud elama jõe äärde, näitab sõltuvust jõetranspordist ning madalike viljakate muldade eelistamist. Kohaliku elaniku Altomiri sõnul „kasvatavad sealsed farmerid peamiselt maniokki, mis koos kalaga ongi kohalikele põhiliseks roaks. Jõeäärsetes asulates kasvatatakse ka arbuuse, banaane ja maisi ning peetakse kariloomi”. Kui algab üleujutuste aeg, tuleb aga kari kiiresti mujale viia, milleks vahel kasutatakse parve.

Et jõe tujukusega toime tulla, on jõeäärsed majad ehitatud vaiadele või linnade lähedale ankurdatud parvedele. Sealsed elanikud „on väga külalislahked ja tervitavad võõraid rõõmsalt”, ütleb Belarmino, kes tihti Amazonasel reisib.

 Üsna sageli võib jõe ääres näha, kuidas väikeste kanuudega sõutakse suuremate veesõidukite juurde, et vahetada kaupa või lasta end ülesjõge pukseerida. Kanuusõitjale visatakse köis, mille ta oma kanuu külge kinnitab. Kohalikke kaubaartikleid, nagu salat-euterpepalm, viina-buritipalm, maniokk, pähklid ja kala (ka magevee jõevähid), müüakse või vahetatakse teravilja või tööstuskaupade vastu.

Amazonase jõgi on sissetulekuallikaks tuhandetele brasiillastele, kes veavad kaupa või reisijaid. Jõge mööda veetakse ka metsas asuvates saeveskites lõigatud puitu.

Jõest saadakse samuti suur osa valgurikkast toidust, mida Amazonase jõgikonnas süüakse. „Arvestuste kohaselt elab Amazonase jões umbes 2000 kalaliiki, mida on rohkem kui üheski teises jõgikonnas terves maailmas,” väidab portugalikeelne väljaanne „Vida Selvagem nos Rios”. Pärast seda, kui kuulus okeanograaf Jacques-Yves Cousteau oli Amazonase piirkonda uurinud, ütles ta koguni, et seal on enam kalaliike kui Atlandi ookeanis.

Jões elavatest loomadest võiks mainida taimtoidulist jõelamantiini, keda ähvardab väljasuremine. Kuna keskmise suurusega lamantiinist saab rohkem kui 100 liitrit õli, on see loom väga ihaldatud saak. See imetaja on keskmiselt 2,5 meetrit pikk ja kaalub umbes 350 kilogrammi. Lisaks elavad jões arapaima-nimelised hiiglaslikud mageveekalad, kes võivad kasvada kahe meetri pikkuseks ja kaaluda umbes 70 kilogrammi. Aeg-ajalt näitavad end inimestele jõedelfiinide hulka kuuluvad iniad ja valge-nokisdelfiinid.

Teistmoodi laevareis

Veesõidukid on juba kaua etendanud tähtsat osa Amazonase jõgikonnas elavate inimeste elus. Tänu paatidele on võimalik elatist  teenida tuhandetel kaupmeestel, kes müüvad jõeäärsetes isoleeritud kogukondades oma kaupa ja toovad sinna veidi tsivilisatsioonihõngu. Peale selle võimaldab laevaliiklus sõita odavalt linnadesse ja küladesse, mis on muidu ligipääsmatud. Enamik inimesi võtab tavaliselt jõereisile kaasa võrkkiige, ja need riputatakse tihedalt üksteise kõrvale. See aitab aru saada, miks sadamas alati laeva peale tormatakse – igaüks tahab ju oma võrkkiige jaoks head kohta saada. Need, kes reisivad alumisel tekil, peavad jagama ruumi igasuguse laadungiga. Kuna siinsed reisijad on jutukad, pole raske alustada sõprust. Ajast juba puudu ei tule, sest sõit kestab tavaliselt mitu päeva.

Kuna Manaus on Amazonase jõgikonna tähtsaim sadam, on jõeliiklus selle lähedal väga tihe. Siia tuuakse kaupa nii Peruust, Boliiviast kui ka Colombiast. Siin on levinud ka ökoturism ning siia tuleb turiste nii Lõuna-Ameerikast kui ka mujalt maailmast.

Unustamatu reis

Võib-olla avaneb ka sinul kunagi võimalus reisida kaunis Amazonase jõgikonnas, mis on pakkunud huvi paljudele maadeuurijatele, ent kus on veel mitmeidki saladusi avastada. Peale selle, et Amazonase madalik tekitab imetlust sealse looduse vastu, tekitab see ka aukartust selle võimsa jõe Looja ees (Laul 24:1, 2).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 17]

KÕRGE TÕUSULAINE

Amazonase suudmelahes saab jõevesi kokku edasitungiva mereveega, mis tekitab valju mühinat ja põhjustab suurt hävingut. Mõnda aega hoiab kiire jõevool merevett tagasi. Merevee tase aga tõuseb jõesuudme lähedal, kuni jõgi ei suuda enam merelaineid tagasi hoida. Hiigelsuur merelaine, mis on nagu müür, tormab jõkke ja paneb jõevee teistpidi voolama, tõmmates jõekaldalt puid juurtega välja ning laastates kõike, mis teele ette jääb. Hiigelsuured lained, mis tekivad jõe- ja merevee mõjul, võivad tõusta nelja meetri kõrguseni ning tekitada kaugele kostuvat kõrvulukustavat müra. See on tõusulainete müha.

[Kaardid lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ANDID

Amazonase läte

Machu Picchu, Peruu

AMAZONASE MADALIK

Iquitos, Peruu

Amazonas (Solimões)

MANAUS

Rio Negro

Madeira

Óbidos

Amazonas

Pará

BELÉM

[Allikaviide]

Maakera: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 15]

1. Külatüdruk

2. Vaiadele rajatud majad jõe ääres

3. Tumedad Rio Negro jõe veed saavad kokku mudase Solimõesega

4. Rio Negro toidab Amazonast

[Allikaviited]

Fotod 1 ja 2: Ricardo Beliel/SocialPhotos; fotod 3 ja 4: Lidio Parente/SocialPhotos

[Pildid lk 16, 17]

1. Manause sadam

2. Laevareisijad võrkkiiges

3. Kanuuga kala püüdmas

[Allikaviited]

Foto 1: Lidio Parente/SocialPhotos; fotod 2 ja 3: Ricardo Beliel/SocialPhotos

[Piltide allikaviited lk 17]

Päikeseloojang: Ricardo Beliel/SocialPhotos; surfaja: AP Photo/Paulo Santos