Kas keskkonna kaitsmine on õnnestunud?

TŠERNOBÕL, Bhopal, Valdez, Three Mile Island – need nimed tuletavad üsna tõenäoliselt meelde maailma eri paigus toimunud katastroofe, mis ei lase unustada, et meie keskkonda ähvardab pidev oht.

Paljud ametivõimud ja üksikisikud on hoiatanud inimesi ohtude eest. Mõned inimesed on oma seisukohta avalikult demonstreerinud. Näiteks üks Inglismaa raamatukoguhoidja aheldas end buldooseri külge, et seista vastu tee rajamisele läbi ökoloogiliselt hapra ala. Kaks Austraalia aborigeeni aga korraldasid kampaania uraani kaevandamise vastu rahvuspargi  territooriumil ja tänu sellele kaevandustööd seisati. Siiski pole mitte alati suudetud saavutada soovitud tulemusi. Üks Nõukogude Liidu mereväekapten, kes oli mures radioaktiivsete ainete lekke pärast mere põhjas asuvatest tuumaallveelaevadest, avalikustas allveelaevade asukohad, mistõttu ta aga arreteeriti.

Ka mitmesugused organisatsioonid, näiteks ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon, ÜRO Keskkonna Programm ja Greenpeace teavitavad üldsust keskkonna halvast seisundist. Mõned neist annavad lihtsalt teada keskkonnaprobleemidest, kui need juhtuvad olema seotud nende tööga, teised on aga pühendunud nende avalikustamisele. Greenpeace on tuntud selle poolest, et saadab oma aktiviste problemaatilistesse paikadesse ning juhib tähelepanu sellistele probleemidele nagu globaalne soojenemine, ohustatud liigid ning loomade ja taimede geneetiline muundamine.

Mõned aktivistid ütlevad, et nad osutavad „loomingulist vastupanu globaalsete keskkonnaprobleemide paljastamiseks”. Näiteks üks aktivistide grupp, kes protesteeris iidsete metsade mahavõtmise vastu, aheldas end saeveski väravate külge. Teine grupp aga protesteeris selle vastu, et üks riik oli rikkunud vaalapüügi moratooriumi, ning ilmus selle riigi saatkonna ette, kaasas suured silmamunad, tahtes sellega näidata, et riigi tegevust jälgitakse.

Probleemidest, mida üles tõsta, juba puudust ei tule. Näiteks on nii üksikisikud kui ka organisatsioonid hoiatanud korduvalt veereostuse ohtude eest. Sellele vaatamata näib olukord üsna troostitu. Ühel miljardil maailma elanikkonnast pole puhast joogivett. Ajakirja „Time” sõnul „sureb veest saadud haigustesse igal aastal 3,4 miljonit inimest”. Sama tõsine probleem on õhusaaste. „The State of World Population 2001” annab teada, et „igal aastal sureb õhusaaste tõttu 2,7 kuni 3 miljonit inimest”. Aruandes lisatakse, et „välisõhusaaste tõttu kannatab 1,1 miljardit inimest” ja „kuni 10 protsenti hingamisteede haigustest Euroopa laste seas on põhjustatud tahkete osakeste saastest”. Senistest hoiatustest ja ettevõtmistest hoolimata muutuvad nende eluks kõige hädavajalikumate elementidega seotud probleemid aina hullemaks.

Paljude arvates on praegune olukord vastuoluline. Tänapäeval on keskkonna kohta rohkem infot saadaval kui kunagi varem. Keskkonna kaitsest on huvitatud üha enam üksikisikuid ja organisatsioone. Valitsused on loonud keskkonnaprobleemide lahendamiseks ministeeriume. Samuti on praegu rohkem tehnikat, millest oleks keskkonnakaitsel abi. Ometi ei näi miski paremuse poole liikuvat. Miks?

Üks samm edasi, kaks tagasi

Tööstuse arengus loodeti näha abinõu, mis muudab meie elu kergemaks. Mõnes mõttes on elu tõesti kergemaks muutunud. Ent just seesama „progress” on süvendanud maakera keskkonnaprobleeme. Meil on hea meel leiutiste ja edusammude üle, mida tööstuse areng on kaasa toonud, kuid kõigi nende asjade tootmine ja kasutamine on tihtipeale meie Maad rikkunud.

Üks näide sellest on autod. Tänu autodele on võimalik kiiresti ja mugavalt edasi liikuda. Vaid vähesed inimesed tahaksid minna tagasi  aega, kus sõideti hobuvankriga. Ent just moodsad transpordivahendid on tekitanud väga palju probleeme, millest üks on globaalne soojenemine. Kuna inimeste leiutatud sõidukid paiskavad õhku miljoneid tonne gaase, on atmosfääri koostis muutunud. Need gaasid põhjustavad kasvuhooneefekti, mille tagajärjeks on atmosfääri soojenemine. Viimase sajandi jooksul on õhutemperatuur tõusnud. USA keskkonnakaitseagentuur teatab, et „20. sajandi 10 kõige soojemat aastat olid sajandi viimase 15 aasta hulgas”. Mõned teadlased arvavad, et 21. sajandil võib maailma keskmine temperatuur tõusta 1,4 kuni 5,8 kraadi.

Globaalne soojenemine põhjustab teisigi probleeme. Näiteks on põhjapoolkera lumikate hakanud vähenema. 2002. aasta alguses murdus Antarktikast lahti 3250 ruutkilomeetri suurune jäämassiiv. Niisiis võib merevee tase sel sajandil märgatavalt tõusta. Kuna kolmandik maailma rahvastikust elab mere lähedal, võivad paljud inimesed merevee tõusu tõttu kaotada oma kodu ja põllumaad. See võib põhjustada suuri raskusi ka mereäärsetes linnades.

Teadlased arvavad, et temperatuuri tõus tekitab suuremat sademete hulka ning et järjest enam võib ette tulla tavapäratuid ilmastikunähtusi. Mõned kardavad, et tugevad tormid, nagu see, mis nõudis 1999. aastal Prantsusmaal 90 inimese elu ja laastas 270 miljonit puud, on vaid tulevaste katastroofide eelkäijad.

Teised teadlased pelgavad, et kliimamuutuste tõttu hakkavad levima sellised haigused nagu malaaria, denguepalavik ja koolera.

Mootorsõidukite näide on tõend, kui keerukaid probleeme tekitab tehnoloogia areng. Leiutised, millest on üldiselt inimestele kasu, põhjustavad mitmesuguseid probleeme paljudes eluvaldkondades. Kui õiged on küll sõnad, mis on kirjas inimarengu aruande 2001. aasta raportis: „Iga edusamm tehnoloogia vallas võib tuua nii kasu kui ka kahju, mida kõike pole sugugi kerge ette näha.”

Tihtipeale arvatakse, et just tehnoloogia on abiks keskkonnaprobleemide lahendamisel. Näiteks on keskkonnakaitsjad kaua tauninud taimekaitsemürkide kasutamist. Pärast seda, kui taimi hakati geneetiliselt muundama, et vähendada pestitsiidide kasutamist või see sootuks lõpetada, näis, nagu oleks tänu tehnoloogia arengule leitud hea lahendus. Kuid testid näitasid, et Bt geeniga mais, mis pidi ilma pestitsiidideta olema kaitstud kahjurputukate eest, võib tappa ka monarhliblikaid. Seega võivad paljutõotavad lahendused anda vahel vastupidiseid tulemusi ja tekitada lisaprobleeme.

Kas valitsused suudavad aidata?

Kuna keskkonna hävitamine on nii suur probleem, nõuaks selle edukas lahendamine valitsustevahelist koostööd. Mõningatel juhtudel on valitsuste esindajad olnud kiiduväärselt julged ja soovitanud teha keskkonnasõbralikke muudatusi. Sellest hoolimata on saavutatud vaid väga väheseid tõelisi võite.

Selle kohta võiks tuua näiteks rahvusvahelise tippkohtumise 1997. aastal Jaapanis. Riigid püüdsid jõuda kokkuleppele globaalset soojenemist põhjustavate gaaside väljapaiskamise vähendamises. Paljude üllatuseks saavutatigi lõpuks üksmeel. Seda kokkulepet hakati nimetama Kyoto protokolliks. Arenenud piirkonnad, nagu Euroopa Liidu maad, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, lubasid 2012. aastaks vähendada gaaside väljapaiskamist 5,2 protsendi võrra. Olukord paistis olevat lootustandev. 2001. aasta alguses aga ilmnes, et USA valitsus loobub Kyoto protokolli täitmisest. See on pannud paljusid kulme kergitama, kuna Ameerika Ühendriigid, kuhu kuulub vähem kui viis protsenti maailma rahvastikust, paiskavad välja umbes ühe neljandiku kasvuhoonegaasidest. Lisaks sellele on mõned riigid viivitanud lepingu ratifitseerimisega.

On näha, et valitsustel on raske jõuda heade lahendusteni. Kõigepealt valmistab raskusi valitsuste kokkukutsumine ja seejärel keskkonnaküsimustes ühistele otsustele jõudmine. Isegi siis, kui mõningatele kokkulepetele kirjutatakse  alla, ütlevad mõned lepingupooled sellest hiljem lahti. Teised jälle leiavad, et kokkuleppeid on raske jõustada. Vahel leiavad valitsused või korporatsioonid, et nad ei saa endale lubada kulutusi, mida keskkonna puhastamine endaga kaasa toob. Teistel puhkudel on aga tegemist ahnusega, sest võimsad kaubandusorganisatsioonid avaldavad valitsustele tugevat survet, et need ei võtaks kasutusele abinõusid, mis nende tulusid vähendaksid. On teada, et firmad ja korporatsioonid tahavad võtta loodusvaradest viimast, mõtlemata tagajärgedele.

 Veel keerukamaks teeb olukorra see, et mitte kõik teadlased pole sama meelt selles, kui katastroofiliselt mõjub maakerale saastamine. Niisiis on valitsusametnikud ebakindlad selles suhtes, kui palju piirata majanduskasvu, et hoida kontrolli all probleemi, mis võib, aga samas ei pruugi olla nii suur, kui mõned arvavad.

Inimkond on täbaras olukorras. Kõik teavad, et probleem on olemas ja et midagi tuleb ette võtta. Mõned riigid teevad olukorra parandamiseks suuri pingutusi, kuid keskkonnaprobleemid aina süvenevad. Kas see tähendab, et maakera muutub ükskord elamiskõlbmatuks? Sellest räägimegi järgnevalt.

[Kast/pilt lk 7]

MÜRAREOSTUS

Üht tüüpi saastet pole näha, küll aga kuulda – see on mürareostus. Ekspertide sõnul on ka selle pärast põhjust muretseda, kuna müra põhjustab kuulmiskahjustusi, stressi, kõrget vererõhku ja unehäireid ning vähendab produktiivsust. Lastel, kelle kool asub mürarikkas ümbruskonnas, võib esineda lugemisraskusi.

[Kast/pilt lk 7]

METSADE LANGETAMINE TEKITAB ROTINUHTLUST

Kui rotid ründasid 15 linna Filipiinidel Samari saarel, põhjendas üks valitsuse allikas seda metsade mahavõtmisega. Metsade langetamise tagajärjel jäi vähemaks rottidest toituvaid röövloomi ja samuti toitu, mida söövad rotid. Seetõttu hakkasid rotid toiduotsinguil levima suurema inimasustusega aladele.

[Allikaviide]

© Michael Harvey/Panos Pictures

[Kast/pilt lk 7]

KAS MÜRGISTE JÄÄTMETE OHVRID?

Üks poiss nimega Michael oli kolme ja poole kuune, kui tal avastati närvirakk-kasvaja. Kui Michael oleks olnud ainuke, kellel vähk leiti, poleks see olnud nii tavatu. Hiljem aga diagnoositi veel umbes sajal samas väikses piirkonnas elaval lapsel vähk. See pani paljud lapsevanemad muretsema. Mõned arvasid, et see tavatult suur vähijuhtude arv võib olla seotud naabruses paiknevate keemiafirmadega. Lähemal uurimisel selgus, et üks transpordiettevõte oli vedanud ühe keemiafirma konteinereid, mis sisaldasid mürgiseid vedelikke, endisesse kanafarmi ning osa vedelikest maha valanud. Uurijad leidsid kohalikest kaevudest saaste jälgi. Vanemad kahtlustavad, et see ongi nende lastel vähi arengut soodustanud.

[Kast/pilt lk 8]

MÜRGISED KEMIKAALID

Pärast Teist maailmasõda sulustati 120 000 tonni mürgiseid aineid, peamiselt fosgeen ja sinepigaas, laevadesse, mis lasti mere põhja, osa neist Põhja-Iirimaast loodesse. Venemaa teadlased on öelnud, et need ained võivad nüüd hakata sealt välja imbuma.

[Kast/pilt lk 8]

SURMAV ÕHUSAASTE

Maailma Tervishoiuorganisatsioon ütleb, et 5–6 protsenti ühe aasta jooksul asetleidvatest surmajuhtumitest on tingitud õhusaastest. Ainuüksi Kanada Ontario provintsis läheb igal aastal õhusaastest tingitud haiguste ravi ja töölt puudumine maksma enam kui miljard dollarit.

[Kast/pilt lk 8]

SUREVAD KORALLRIFID

Mõned Kagu-Aasia kalurid kasutavad kalade uimastamiseks tsüaniidi, et neid kergemini püüda. Mürk tuleb küll kalade kehast välja ja kalad on söömiskõlblikud, kuid mürk jääb merevette ja põhjustab korallriffide hukkumist.

[Kast/pilt lk 8]

KAS KANDA MASKI?

Ajakiri „Asiaweek” annab teada, et suures osas saastavad Aasia linnade õhku sõidukid. Kõige suuremad saastajad on veoautod ja mootorrattad, mis tekitavad tohutus koguses väga väikseid tahkeid osakesi, mis põhjustavad mitmesuguseid terviseprobleeme. Sama ajakiri annab teada: „Dr Chan Chang-chuan, Taiwani juhtivaid eksperte saaste mõju alal, ütleb, et diislisuits põhjustab vähki.” Mõned Aasia linnade elanikud kannavad enda kaitsmiseks maski. Kas nendest maskidest on abi? Dr Chan ütleb: „Need maskid on kasutud. Suure osa saastest moodustavad gaasid ja väga tillukesed osakesed ning üks lihtne mask ei suuda neid eriti filtreerida. Pealegi ... pole need maskid õhukindlad. Maskid annavad vale turvatunde.”

[Pilt lk 7]

Keskkonna päästmiseks metsa istutamas

[Piltide allikaviited lk 8]

AFP/Getty Images; vasakul ülal: Published with the permission of The Trustees of the Imperial War Museum, London (IWM H 42 208); paremal ülal: Howard Hall/howardhall.com