Kui haige on meie planeet?

„ÄRGAKE!” FILIPIINIDE-KORRESPONDENDILT

Patsiendi seisund on kriitiline. Tal on mitmesuguseid haigusnähte. Tema hingeõhk haiseb. Palavik on kõrgem kui kunagi varem, seda alandada aga ei suudeta. Tema kehavedelikest on leitud mürki. Samal ajal, kui mõningaid haigusnähtusid püütakse ühes piirkonnas ravida, tekib mujal juba uusi. Kui niisuguses olukorras oleks mõni inimene, ütleksid arstid, et tema haigus on krooniline ja lõpeb surmaga. Oskamata haige elu päästa, püüaksid arstid lihtsalt tema vaevu kergendada.

PRAEGUSEL juhul pole aga tegemist mitte inimpatsiendi, vaid meie maakera seisundiga. Ülalkirjeldatu näitab ilmekalt, mis meie maaga toimub. Saastunud õhk, globaalne soojenemine, reostunud vesi ja mürgised jäätmed on vaid mõned hädad, mis meie maakera ohustavad. Eksperdid ei tea, mida ette võtta.

Tihtilugu võib ajakirjades ja ajalehtedes näha sellesarnaseid pealkirju: „Dünamiidiga kalapüük muudab merepõhja surmaväljaks”, „Miljarditel aasialastel võib 24 aasta pärast puududa puhas joogivesi”, „Aastas eksporditakse 40 miljonit tonni mürgiseid jäätmeid”, „Peaaegu kaks kolmandikku Jaapani 1800 kaevust on reostatud mürkainetega” ja „Osooniauk Antarktika kohal on suurem kui varem”.

Mõned inimesed on niisuguste uudistega harjunud ja osa neist võib-olla mõtleb, et nii kaua, kui see neid isiklikult ei puuduta, pole muretsemiseks põhjust. Ent ükskõik kas me mõistame seda või mitte, puudutab keskkonna rikkumine siiski enamikku maailma elanikkonnast. Kuna saastamine on nii laiaulatuslik, mõjutab see tõenäoliselt juba praegu enam kui vaid ühte meie eluvaldkonda. Seega peaksid kõik inimesed olema huvitatud keskkonnaseisundist ja -kaitsest. Sest kus mujal oleks meil elada?

Kui laiaulatuslik see probleem täpsemalt on? Kui haige on meie maakera? Kuidas see mõjutab inimeste elu? Vaadakem vaid mõningaid fakte, mis aitavad meil mõista, et meie keskkonna seisund pole lihtsalt veidi vilets, vaid päris kriitiline.

▪ OOKEANID. Suur osa ookeanidest on ülekalastatud. ÜRO Keskkonna Programm ütleb, et „70 protsenti tööstuspüügi piirkondadest on nii kurnatud, et kalad suudavad vaevu või ei suudagi nii kiiresti paljuneda, kui neid välja püütakse”. Näiteks vähenesid aastatel 1989–1994 Atlandi ookeani põhjaosas Atlandi tursa, merluusi, kilttursa ja lesta populatsioonid 95 protsenti. Mida tähendab sellise suundumuse jätkumine miljonitele inimestele, kelle peamine toidus sõltub merest?

Lisaks sellele heidetakse igal aastal 20 kuni 40 miljonit tonni mereoleseid vigastatuna või surnuna üle parda. Miks seda tehakse? Sest need soovimatud organismid satuvad võrku koos töönduskaladega.

 ▪ METSAD. Metsade raiumisel on palju halbu tagajärgi. Metsade langetamine vähendab maakera võimet neelata süsihappegaasi, mida peetakse globaalse soojenemise üheks põhjuseks. Peale selle kaovad ka taimeliigid, millest saaks valmistada elupäästvaid ravimeid. Metsade mahavõtmine aga jätkub kõigest sellest hoolimata ning on viimastel aastatel isegi hoogustunud. Mõned eksperdid arvavad, et sellise tempoga on troopilised vihmametsad 20 aasta pärast hävitatud.

▪ MÜRGISED JÄÄTMED. Kahjulike ainete maismaale ja merre heitmine on tõsine probleem, mis ohustab miljoneid inimesi. Radioaktiivsed jäätmed, raskemetallid ja plastid on osa neist ainetest, mis võivad põhjustada inimestel ja loomadel arenguhälbeid ja haigusi ning koguni surma.

▪ KEMIKAALID. Viimase saja aasta jooksul on võetud kasutusele ligi 100 000 uut kemikaali ning need on sattunud õhku, pinnasesse, vette ja toitu. Vaid üksikute kemikaalide puhul on testitud nende mõju inimese tervisele. Neist, mida on kontrollitud, põhjustavad paljud vähki või teisi haigusi.

Meie keskkonda ohustavad ka õhusaaste, puhastamata reovesi, happevihmad, puhta joogivee nappus. Mainitud probleemidest piisab, näitamaks, et meie maakera on tõesti haige. Kas seda patsienti on võimalik päästa või on see lahing juba kaotatud?