Kui jõgi hakkas voolama tagurpidi

NAGU murdejoon Ameerika Ühendriikide kaardil, jagab Mississippi jõgi selle riigi kaheks. Minnesota osariigis, kus asub jõe läte, on see vaid kolme meetri laiune. Peagi ühineb aga see 3700 kilomeetri pikkune lõunasuunaline jõgi kümnete lisajõgedega ning muutub laiemaks. Louisiana osariigis New Orleansi linna lähedal on jõgi 60 meetri sügavune ning kilomeetrilaiune. Iga sekundi jooksul voolab jõe deltast Mehhiko lahte 15 000 000 liitrit vett. Üleujutuste ajal võib äravool olla üle 80 000 000 liitri sekundis.

Inimesed, kes elavad Mississippi ääres, teavad väga hästi, mida kõike jõevesi võib teha. Nad on näinud, kuidas jõgi põldusid üle ujutab, purustab tammisid, uhub minema hooneid ning külvab surma. Ent tänapäeval ei suudaks vist pea keegi kujutada ette seda, mida tegi see jõgi ligi 200 aastat tagasi.

1811. aasta detsembris sattus Mississippi oru keskosa nädalateks nähtamatu jõu kontrolli alla. Jõesäng tõusis ja vajus tugevate maavärinate tõttu nagu mässav meri. 1812. aasta 7. veebruari maavärin oli aga nii tugev, et Missouri osariigis New Madridi linnast veidi ülesvoolu hakkas võimas Mississippi teistpidi voolama.

Hirmu- ja õuduspäevad

Selle õuduse kulminatsiooniks olid New Madridi maavärinad, nagu seda sündmust kutsutakse. 1811. aasta 16. detsembril kell kaks öösel rappus maa Missouri osariigi kaguosas. Farmereid ja linnarahvast äratas see, kui mööbel hakkas liikuma ning lauanõud põrandale kildudeks kukkusid. Isegi majad nihkusid paigast. Inimesed tormasid majadest välja ning värisesid külmast ja hirmust maa rappumise ees. Turvalised kodud muutusid äkitselt eluohtlikuks.

Maa rappus kuni koidikuni, kuigi mitte enam nii tugeva jõuga. Kell seitse hommikul toimus teine tugev maavärin ning kell üksteist veel tugevam. Maa lõhenes. Neist hirmuäratavatest lõhedest purskas välja nii muda, vett kui ka kivisütt. Maa seest tungis välja ebameeldiva lõhnaga väävligaase, mis täitsid ümbritseva õhu. Sellest piirkonnast nähti eemale lendamas tuhandeid hirmunud linde. Kui ägedad värinad vaibusid, olid Missouri  osariigi linnast Little Prairie järel vaid varemed.

Tormiline jõereis

Samal ajal sõitis uhiuus aurik „New Orleans” mööda Ohio jõge alla Mississippi poole, lõppsihiks Louisiana osariigis asuv New Orleans. Kui aurik maavärinate piirkonda jõudis, asendus aga reisijate elevus peagi rahutusega. Jõekaldad rappusid ja varisesid jõkke. Jõe põhjas vedelenud palgid tõusid veepinnale ning ähvardasid purustada laevakere. Suured lained raputasid aurikut nagu väikest korki. Navigatsioonikaarte polnud enam vaja, sest maavärinad olid muutnud jõe voolusängi. Meeldiv laevareis oli muutunud õuduste teeks.

1811. aasta 19. detsembril lähenes „New Orleans” New Madridile, kust loodeti toiduvarusid peale võtta. New Madrid, mis oli varem vilgas jõeäärne linn, polnud enam olukorras, et teistele abi pakkuda. Üksikud inimesed, kes olid veel linna jäänud, andsid märku, et laev nad peale võtaks ning suitsevatest elumajadest ja äridest eemale viiks.

Aurik aga sõitis edasi mööda Mississippit alla ning selle reisijad värisesid nagu haavalehed. Aurik möödus Point Pleasanti linnast, millest olid järel tontlikud varemed. Järgmisena oli kaardil Little Prairie, kus aurikul polnud samuti võimalik peatuda, kuna suurem osa linnast oli kadunud ning järelejäänud ehitised rusudes.

Kaugemal lõuna pool ummistasid auriku teed palgid. Maavärinate tõttu olid paljud puud maha langenud ning hulpisid jões. Pärast palgibarjäärist läbi murdmist sai auriku meeskond jääda ööseks ankrusse ühe saare juurde praeguses Arkansase osariigis Osceola lähedal, sidudes trossi puu külge. 21. detsembril kell pool viis varahommikul tundis üks reisija, et miski nagu sikutaks auriku trossi. Alles päevavalguses selgus, mis oli juhtunud. Trossi teine ots oli vee all ning tross oli pingul. Ümberringi oli ainult vesi. Öö jooksul oli jõesäng langenud ning saar, mille juurde nad ankrusse jäid, oli vee alla kadunud. See oli järjekordne New Madridi maavärinatega seotud katastroof.

„New Orleans” lõpetas oma esimese reisi õnnelikult. See oli esimene laev, mis auru jõul ühest Mississippi otsast teise sõitis. Suuremaks saavutuseks tuleb aga tõenäoliselt pidada hoopis seda, et laev üldse oma sihtkohta jõudis.

Rappumine jätkub

Nõrgemad värinad jätkusid kuni 1812. aasta jaanuarini. 23. jaanuaril kella üheksa paiku hommikul tundsid aga inimesed järgmist tugevat värinat. Seekordse epitsentri lähedale jäi juba niigi raputada saanud Point Pleasant, mille elanikud põgenesid. Kui mõned selle elanikud sama aasta veebruaris tagasi tulid, avastasid nad, et kogu linn oli kadunud. 23. jaanuari maavärin oli tõuganud Mississippi jõkke selle maa, millel seisis linn.

Paljud Missouri kaguosa elanikud, kes kartsid maailma lõppu, pöördusid usku. Selle üle tundsid muidugi rõõmu vaimulikud, kes nägid kaua tühjana seisnud kirikupinkidel uusi patukahetsejaid. Teised aga kahtlesid nende kirikuliikmete motiivides, kelle arv muudkui kasvas, ning nad hakkasid neid kutsuma  maavärina kristlasteks. Kirikuõpetaja James B. Finley pidas väga tundeküllase jutluse, milles ta tsiteeris kirjakohta Ilmutuse 6:17: „On tulnud tema suur vihapäev, ja kes võib püsida [„jääda seisma”, King James version]?” Rappuva maa tõttu oli raske seista pigem füüsilises kui vaimses mõttes.

Raevu lõpp

Kuigi vaimulikud palusid Jumalalt kergendust, kestsid maavärinad edasi. Missouri kaguosa elanikud tundsid enne 1812. aasta 7. veebruari koitu taas rappumist, kui maavärina epitsentrist väljunud tugevad seismilised lained nende jalge all rullusid. Selle teistest veelgi tugevama maavärina tõttu purunesid epitsentrist 650 kilomeetri kaugusel asuva Ohio osariigi Cincinnati linna korstnad. Samuti hakkasid kirikukellad lööma 1600 kilomeetri kaugusel Bostonis Massachusettsi osariigis ning põhja pool, Kanadas Montrealis liikusid laual taldrikud. Üks Kentucky mees, kes elas epitsentrist 130 kilomeetri kaugusel, kirjutas oma märkmikusse: „Kui me siit minema ei saa, neelab maa meid elusana alla.” Suure osa oma raevust valas maavärin New Madridile.

Varasemad maavärinad olid teinud New Madridis suurt laastamistööd, nõudnud mitme linnaelaniku elu ning pannud enamiku ellujäänutest põgenema. 7. veebruaril hävis aga viimnegi, mis selles linnas oli alles jäänud. Kui maa hakkas rappuma, olid linna jäänud inimesed sunnitud põgenema, mida nad tegid just õigel ajal. Kõrge kallas, millel linn seisis, varises jõkke, ning jõe rahutud vood uhtusid minema linna plangud, tellised ja kivid. Peagi oli kadunud viimne kui jälg sellest linnast.

Mõju jõele

New Madridi maavärinad tekitasid Mississippi jõele New Madridi lähedale ajutisi koskesid. Nende koskede tõttu läksid kummuli nii mitmedki veesõidukid. 7. veebruaril tõusis ja langes jõesäng, mis pani jõevee tagurpidi voolama. Jõesängis avanesid hiiglaslikud lõhed, tekitades keeriseid, mille tõttu läks põhja veel enam laevu. Maavärinad muutsid jõe voolusängi ning ujutasid üle linnu ja talumaid. Samuti juhtisid need jõest kõrvale vett, mille tagajärjel tekkis Tennessee osariiki suur Reelfooti järv, mida polnud enne 1812. aastat olemas. Puud, mis kunagi kasvasid kuival maal, seisavad praegu Reelfooti järve keskel, hoides kangekaelselt kinni üleujutatud pinnasest.

Kui tugevad olid tookordsed maavärinad, pole praegu teada, kuna 1812. aastal polnud veel olemas moodsaid seismograafe. Teadlased on aga arvutanud, et vähemalt kolm New Madridi maavärinat pidid olema tugevamad kui 8,0 magnituudi Richteri skaala järgi. Need on tugevaimad maavärinad, mis on eales Ameerika Ühendriike raputanud, ning kuuluvad ka tugevaimate hulka, mis on üldse maailmas registreeritud. Kuigi kannatada saanud alad olid hõredalt asustatud, hukkusid selles loodusõnnetuses kümned, võib-olla isegi sajad inimesed.

Nüüd voolab Mississippi Missouri kaguosas, nagu midagi erilist poleks kunagi juhtunud. Kui aga jõgi oskaks rääkida, võiks see nii mõndagi jutustada ajast, mil tema veed tagurpidi voolasid.

[Kaardid lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MISSOURI

Mississippi jõgi

New Madrid

[Pilt lk 19]

Aurik „New Orleans”

[Allikaviide]

Used by permission, State Historical Society of Missouri, Columbia

[Pilt lk 20]

Maavärinate tagajärjel tekkis Reelfooti järv

[Pildi allikaviide lk 18]

U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C./Dave Menke