Avastusretk Paracase  looduskaitsealale

„Ärgake!” Peruu-korrespondendilt

JUBA aastaid on Peruu tõmmanud ligi turiste kõikidest maailma paikadest. Turistide reisiplaani kuuluvad tavaliselt Lima, inkade pealinn Cusco, muljetavaldavad Machu Picchu varemed, võimsad Andid ja paadisõit Amazonase jõel. Viimasel ajal on sellesse nimekirja lisandunud ka Paracase looduskaitseala, mis asub Limast Pan-Ameerika maanteed pidi sõites 250 kilomeetri kaugusel lõunas.

Paracase looduskaitseala hõlmab umbes 335 000 hektarit rannikuala ning Paracase poolsaart. Peruu valitsus lõi selle looduskaitseala 1975. aastal, kaitsmaks siin elavaid või läbirändavaid loomi ja linde. Looduskaitseala eesmärk on õhutada inimesi keskkonda hoidma ja ka edendada turismi. Seniajani on Paracase looduskaitsealal tehtud üle saja arheoloogilise avastuse, mis on tõendiks sajanditepikkusest Paracase kultuurist. Rannikuäärsed veed ja saared on elupaigaks merikarudele, merilõvidele, kassiksaarmastele, delfiinidele ning enam kui kahesajale linnu- ja neljale merikilpkonnaliigile.

Kaardil näeb Paracase poolsaar välja nagu tilluke nööp suure mandri küljes. Paracase poolsaare geograafilise asendi tõttu puhuvad siin tugevad passaattuuled, mida kohalikud kutsuvad paracas’teks. Need tuuled puhuvad põhja poole, lükates edasi külma Peruu ehk Humboldti hoovust. Nii jäise merevee, rannikuäärse madala veetaseme kui ka ookeani vee põhjakihtide pinnale kerkimise ühismõju tõttu on selle poolsaare ümbrus üks rikkalikumaid mereelustikuga piirkondi terves maailmas. Vaikse ookeani vesi on siinkandis rohelist värvi mikroorganismide, muu hulgas füto- ja zooplanktoni rohkuse tõttu, mis on toiduks miljonitele anšoovistele ja teistele väikestele kaladele, kellest need toitainerikkad veed lausa kihavad. Kalad, eriti anšoovised on omakorda toiduks paljudele kaitsealustele mereloomadele ja -lindudele, näiteks pingviinidele.

Ballestase saared

Meie retk algab Paracase poolsaare dokkide juurest, kus seisab ankrus palju väikseid kaluripaate, milles võib näha istumas üksnes pelikane, kes kohendavad oma sulgi või jälgivad enda ümber sehkendavaid inimesi. Meie kiirkaater saabubki. Astume ootusärevalt kaatrisse ja tõmbame päästevestid selga. Niipea, kui oleme paatide rägastikust välja pääsenud, lisab kaater kiirust ning me kihutame üle õrnalt lainetava lahevee.

 Esimese peatuse teeme poolsaare tipu lähedal. Siin kommenteerib meie giid mäenõlval olevat hiiglaslikku joonistust, mida kutsutakse Küünlajalaks, kuigi see meenutab ka kolmeharulist kaktust. Mõned on arvanud, et see kujund kuulub kuulsate Nazca * kõrbejoonistuste hulka, teised jälle oletavad, et selle on joonistanud piraadid või et see on vabamüürlaste sümbol, mille tegid José de San Martíni sõdurid 1820. aastal. Igatahes on see kõrbejoonistus väga muljetavaldav.

Pärast seda, kui oleme poolsaarest eemale sõitnud, muutub lainetus tugevamaks. Näeme ees hommikupäikeses valendavaid saari. Valged pole aga mitte kaljud ega liiv, vaid merelindude väljaheited ehk guaano, mis katab saari.

Läheneme Ballestase saartele, mille nimi tähendab hispaania keeles vibu ja viitab nende saarte võlvjale kujule. Kaatrijuht võtab kiirust maha. Meie esimene mõte on, kes siin keda üldse jälgib, sest saare kaljurüngastel istub loendamatul arvul merelinde: pelikane, tiirusid, merikajakaid, suulasid, kormorane ja isegi guaanopingviine. Kuigi pingviinide kohtamine siin, troopikavöötmes, näib kuidagi veider, tunnevad need linnud end siin tänu eriliselt külmale veele ja rikkalikule kalavarule vägagi koduselt. Järgmisena märkame merilõvisid, kes lebasklevad kõikvõimalikel kiviplatvormidel. Suurema osa saartest moodustavadki merest välja ulatuvad kaljud. Imetleme, kuidas pingviinidel ja merilõvidel, kes on maismaal üsna kohmakad, õnnestub end kivile upitada.

Giid toob meile merilõvide kohta mõningaid fakte: „Isane merilõvi võib kaaluda üle 300 kilogrammi ja tal on kuni 20 emasest koosnev haarem.” Emasloomadel on kena kehakuju,  suured isasloomad näevad aga välja nagu hiiglaslikud rasvahunnikud. Saame teada, et isased merilõvid on tugevad ja hirmuäratavad imetajad, kes võitlevad omavahel haaremi ja territooriumi pärast. Kaotaja saab tihtipeale surmavalt vigastada ning jääb roaks kalkunkondoritele ja andi kondoritele, kes kuuluvad samuti nende rannikuvete toiduahelasse. Merilõvid on hea isuga ning ühe öise toidukorraga võivad nad sageli neelata kümme kilogrammi kala. Meie vastu pole need loomad sugugi agressiivsed, vaid lihtsalt jälgivad meid uudishimulikult.

Kui sõidame kaatriga ümber kõigi kolme saare ja nende kivist võlvialuste, tunneme tugevat guaano haisu. Samal ajal ütleb giid, et saartel elavad vereimejad nahkhiired, kes söövad magavate merilõvide verd. Kõige suuremal saarel märkame mingit suurt tumedat laiku, milleks osutuvad seltsi armastavad veelinnud kormoranid. Nad istuvad tihedalt üksteise kõrval, puhkavad ja „toodavad” guaanot. Näeme ka suulasid, kes püstloodis merre sukelduvad, ning teisi linde, kes madalal meie pea kohal lendavad.

Lõpuks jõuame „lasteaeda”, see on nende saarte suurim rannariba. Oleme põnevil, nähes nii palju tumeda kasukaga merilõvipoegasid, kes oma ema ümber ukerdavad. Rannast kostub möirgeid, rämedaid häälitsusi ja kõrgetoonilist kiunumist. Giid ütleb, et merilõvipojad toituvad kuni kuus kuud ema piimast ning õpivad ema seljas ujuma.

Kui hakkame sõitma tagasi dokkide juurde, ütleb giid: „Kuuskümmend protsenti merilõvi poegadest sureb enne, kui nad saavad aastaseks. Mõningad muljutakse surnuks, teised langevad isaste merilõvide ohvriks, osa poegadest aga upub. Oma tööd teeb ka ilmastikunähtus El Niño, kuna selle tõttu ujuvad anšoovised lõuna poole külmematesse vetesse. Noortel merilõvidel aga pole veel nii palju jõudu, et vanaloomadele uutele toitumisaladele järgneda.

Paraku kujutab suurimat ohtu siinsetele loomadele inimene. Palju merilõvisid on tapetud karusnaha pärast, samuti on neid loomi hukanud kalurid, kes peavad neid tülikaks. Merikilpkonni on püütud liha pärast, mida peetakse delikatessiks, ning samuti kilpide tõttu, mida paljud koguvad. Lindusid häirivad tihtipeale guaanokogujad ja nende toiduvarusid on vähendanud ülekalastamine. Saame teada, et eluslooduse kaitsmine on nüüd seadusega sätestatud. Ehk panevad sellised seadused inimesi looduskaitsesse veidi tõsisemalt suhtuma.

Retk Paracase minevikku

Kui astume kuivale maale, oleme valmis viimaseks külastuseks poolsaarel asuvasse Julio C. Tello muuseumisse.

1925. aastal tegid arheoloog Julio C. Tello ja tema kaaslane siin poolsaarel oma esimese avastuse. Nad nimetasid selle ala Pikerguseks Peaks, kuna leidsid siit inimeste venitatud koljusid, mis lebavad poolenisti maetuna tühjal maa-alal. Need säilmed on pärit Paracase kultuurist, mis eksisteeris õpetlaste sõnul aastast 1000 kuni 200 e.m.a. Paracase kultuuri kandjatel polnud kirjalikku keelt. Kuigi on teada, et nad venitasid inimeste koljusid polstrite, puust keppide ja nööride abil, ei tea keegi, miks nad seda tegid. Samas piirkonnas tegi Tello ka järgmise avastuse – maa-alused hauakoopad, millel on tagurpidi seisva peekri kuju. Nendes hauakoobastes olid riidesse mässitud surnukehad asetatud üksteise kõrvale looteasendisse, nii et need oleksid valmis järgmises elus „uuesti sündima”. Koobastest on leitud ka maisi, maapähkleid ja bataati ning muusika- ja tseremoniaalriistasid.

Kaks aastat hiljem avastas Tello koos teise kaastöölisega hiigelsuure surnutelinna, millele nad panid nimeks Paracase nekropol. Sellel kalmistul oli 429 muumiakompsu, millest mõni on 1,6 meetri pikkune. Kõik need kössis muumiad olid asetatud korvi. Muumiatele oli mässitud ümber hämmastavalt värvikad luksuslikud riided mitmevärviliste tikitud kujunditega, millest paljudel on maagilised ja religioossed tähendused.

Mõningaid matuseriideid koos sadade muude kütkestavate Paracase kultuurist pärit esemetega võib näha Julio C. Tello muuseumis.

Loodame, et meie retk Paracase looduskaitsealal on tekitanud sinus huvi uurida teisigi Peruu aardeid.

[Allmärkus]

[Pilt lk 17]

Guaanopingviin

[Pilt lk 18]

Inkatiir

[Pilt lk 18]

Küünlajalg

[Pildid lk 18]

Paracase kultuurist pärit esemed: matuserüü, muumia ja üks venitatud koljudest

[Piltide allikaviited lk 16]

Pelikan: © Archivo de PromPerú; merilõvid: © Michael Tweddle/PromPerú

[Piltide allikaviited lk 17]

Rannik: © Carlos Sala/PromPerú; flamingod: © Heinz Plenge/PromPerú; pingviin: © Arturo Bullard/PromPerú

[Piltide allikaviited lk 18]

Foto vasakpoolses nurgas koos tiiruga: © Archivo de PromPerú; Paracase kultuurist pärit esemed: Museo Nacional de Arqueología, Antropología e Historia del Perú