Mida beebid vajavad ja tahavad

VASTSÜNDINUD vajavad kohe sünnist saadik õrna hoolitsust, kaasa arvatud helli paitusi ja nahk-naha kontakti. Mõnede arstide arvates on esimesed 12 sünnijärgset tundi väga olulised. Nad ütlevad, et vahetult pärast sünnitust ei ihka ema ja laps mitte niivõrd „magada või süüa, kuivõrd hellitusi ja kaisutusi ning teineteise vaatamist ja kuulamist”. *

Vanemad embavad, sülelevad, paitavad ja kallistavad oma beebit instinktiivselt. Beebi omakorda kiindub tugevasti oma vanematesse ja vastab nende hellusavaldustele. See side on nii tugev, et vanemad on valmis ennastohverdavalt ja lakkamatult lapse eest hoolitsema.

Seevastu armastava vanemliku sidemeta võib laps sõna otseses mõttes kängu jääda ja surra. Niisiis on osa arste seisukohal, et oluline on anda beebi ema kätte otsekohe pärast sünnitust. Nad soovitavad vähemalt 30–60-minutilist esmakontakti vanema ja lapse vahel.

Vaatamata esmasideme rõhutamisele, võib see mõnes haiglas osutuda raskeks, kui mitte võimatuks. Tihtilugu on vastsündinu  emast lahutatud lapse nakatumisohu pärast. Kuid tõendid osutavad sellele, et tegelikult on nendel juhtudel, mil vastsündinu jääb ema juurde, surmaga lõppevaid nakkusjuhtusid vähem. Seetõttu on üha enam neid haiglaid, kus võimaldatakse ema ja vastsündinu vahelist pikemat esmakontakti.

Mure sideme puudumise pärast

Mõnel emal ei teki oma lapsega emotsionaalset sidet kohe esimesest nägemisest saadik. Seepärast on nad mures: „Kas minu võime lapsega sidet luua on häirunud?” Tuleb öelda, et mitte kõik emad ei armu oma beebisse esimesest silmapilgust. Siiski pole muretsemiseks mingit põhjust.

Kuigi emaarmastus beebi vastu ei pruugi otsekohe tärgata, võib see puhkeda õitsele hiljem. „Pole olemas selliseid sünnitusega seotud konkreetseid asjaolusid, mis soodustaks või takistaks lapsega sidemete tekkimist,” täheldab üks kogenud ema. Kui sind last oodates siiski kartused valdavad, oleks tark seda eelnevalt arstiga arutada. Tee selgeks oma soov, millal ja kui kaua sa vastsündinuga suhelda tahad.

„Räägi minuga!”

Paistab, et on olemas kindlad perioodid, mil laps on mingile konkreetsele stimulatsioonile eriti vastuvõtlik. Mõne aja pärast need perioodid lõppevad. Näiteks omandab noor aju keele või ka mitu keelt kergesti. Ent umbes viie aasta vanuselt paistab soodsaim keeleõppimisperiood olevat möödunud.

12–14 aasta vanuselt on keeleõppimine juba pingutusi nõudev ülesanne. Lasteneuroloogi Peter Huttenlocheri sõnul on see aeg, mil „aju keelepiirkonna sünapside tihedus ja hulk väheneb”. Esimesed eluaastad on vaieldamatult soodsaim aeg keelte õppimiseks.

Kuidas saavad lapsed hakkama tõelise vägitükiga õppida ära kõnelemine, mis on edasise tunnetusliku arengu suhtes ülioluline? Eeskätt oma vanematega sõnaliselt suheldes. Lapsed reageerivad ennekõike teistelt inimestelt tulevatele ärrititele. „Beebi ... matkib oma ema häält,” täheldab Barry Arons Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist. Kuid huvitav on see, et beebid ei jäljenda sugugi mitte igat heli. Arons märgib, et beebi „ei matki ema kõnelemisega samal ajal kuulduvat hälli kriuksumist”.

Erisuguse kultuuritaustaga vanemad kasutavad oma beebidega kõnelemisel ühesugust rütmilist rääkimisstiili. Kui vanem kõneleb armastaval toonil, tõuseb lapse südame löögisagedus. Arvatakse, et sel teel kinnistub kergemini seos sõnade ja nendega märgistatavate objektide vahel. Lapse sõnatu soov on: „Räägi minuga!”

„Vaadake mind!”

On tehtud kindlaks, et esimese eluaasta jooksul kujuneb lapsel välja emotsionaalne kiindumus täiskasvanud hooldaja, tavapäraselt ema vastu. Tänu kindlale emotsionaalsele sidemele suhtlevad need beebid teistega edukamalt kui kindla vanemliku sidemeta beebid. Arvatakse, et selline side emaga peab olema kindlalt välja kujunenud enne lapse kolmeaastaseks saamist.

 Mis võib juhtuda, kui laps jäetakse hooletusse sel kriitilisel perioodil, mil ta meel on välismõjudele ülimalt vastuvõtlik? Martha Farrell Erickson, kes on jälginud paarikümne aasta jooksul 267 ema ja nende lapsi, väljendab oma arvamust: „Hooletussejätt hävitab aegamisi ja pidevalt lapse vaimu, kuni tal polegi enam tahtmist teistega kontakteeruda ja maailma avastada.”

Selgitamaks oma seisukohta emotsionaalse hooletussejätu tõsiste tagajärgede osas, ütleb dr Bruce Perry Texase lastehaiglast: „Kui te annaksite minu kätte kuuekuuse beebi ja käsiksite valida selle vahel, kas murda kõik ta luud või ignoreerida teda tundeeluliselt kaks kuud, siis ütleksin, et beebile on parem see, et kõik ta luud murtaks.” Miks? Perry on seisukohal, et „luud võivad paraneda, ent kui laps kaotab kaks üliolulist aju stimuleerimise kuud, jääb ta püsivalt kannatama organiseerimata ajutegevuse all”. Kõik ei usu seda, et sellist kahju on võimatu heastada. Ent teaduslikud uuringud osutavad selgelt sellele, et emotsionaalselt rikastav keskkond on lapse mõistuse arenguks ülimalt tähtis.

Raamatus „Infants” kirjutatakse: „Lühidalt öeldes on [beebid] valmis armastama ja armastust vastu võtma.” Tavaliselt, kui laps nutab, anub ta tegelikult oma vanemaid: „Vaadake mind!” On oluline, et vanemad sellele hoolitsusega reageerivad. Sedalaadi vastastikuste mõjutuste kaudu hakkab beebi tajuma, et ta suudab oma vajadusi teistele teatavaks teha. Ta õpib rajama sotsiaalseid sidemeid.

„Kas ma ehk beebit ära ei hellita?”

„Kas ma ehk beebit ära ei hellita, kui ma igale tema vääksule reageerin?” võid sa küsida. Võimalik, et jah. Selles küsimuses ollakse väga erineval arvamusel. Kuna iga laps on ainulaadne isiksus, tuleks üldiselt vanematel otsustada, mida oleks kõige parem teha. Kuid värsked uuringud osutavad sellele, et kui vastsündinu on näljane, tunneb end ebamugavalt või on häiritud, vabanevad tema organismis stressihormoonid. Ta väljendab oma ebamugavat olukorda nutuga. Väidetakse, et juhul kui vanem reageerib beebi vajadustele ja rahuldab need, kujunevad beebi ajus välja rakkude võrgustikud, mis aitavad tal õppida end ise maha rahustama. Lisaks on dr Megan Gunnar seisukohal, et kui beebi vajadustele reageeritakse hoolitsusega, toodab tema organism vähem stressihormooni kortisooli. Kui beebi peakski ärrituma, pidurdub tema stressireaktsioon kiiremini.

„Tegelikult nutavad vähem need beebid, kelle vajadustele on eriti esimesel 6–8 elukuul reageeritud kiiresti ja järjekindlalt, kui need beebid, kes on nutma jäetud,” ütleb Erickson.

Ka erisugused reageeringud on olulised. Kui reageerida igal juhtumil ühtmoodi, näiteks  beebi toitmise ja süllevõtmisega, võidakse ta tõepoolest ära hellitada. Mõnikord piisab ehk vaid sellest, kui reageerida tema nutule midagi lausudes. Häid tulemusi võib anda see, kui minna beebi juurde ja talle õrnalt midagi kõrva sisse öelda. Mõnikord on abi beebi selja või kõhu silitamisest.

„Beebi asi on nutta.” Nõnda öeldakse Idamaades. Beebi avaldab oma soove eeskätt nutu kaudu. Kuidas sa end tunneksid, kui su soove eiratakse, mil iganes sa midagi palud? Kuidas siis tunneks end beebi, kes ilma hooldajata on täiesti abitu, kui teda ignoreeritakse igal korral, mil ta ihkab tähelepanu? Kes siis peaks tema nutule reageerima?

Kes hoolitseb beebi eest?

Ameerika Ühendriikide hiljutisest rahvaloendusest selgus, et 54 protsendi kuni kolmanda klassi laste eest hoolitsevad regulaarselt ühel või teisel moel inimesed, kes pole nende vanemad. Paljudes peredes on mõlemad vanemad sunnitud majanduslikel põhjustel tööl käima. Kuid paljud emad võtavad võimaluse korral lapsepuhkust, et vastsündinu eest mõni nädal või mõni kuu hoolitseda. Ent kes hakkab pärast seda beebi eest hoolitsema?

Loomulikult pole selliste otsuste kohta mingit kindlat reeglit. Kuid oleks hea meeles pidada, et sellel tähtsal eluperioodil on laps ikka veel väga tundlik. Vanemad peaksid asja üheskoos tõsiselt kaaluma. Otsuse langetamisel tuleks kõiki võimalusi hoolega arvesse võtta.

„On saamas üha selgemaks, et see, kui lastakse oma lapsi ka kõige paremate hooldusprogrammide kohaselt kasvatada, ei asenda seda aega, mida lapsed vajavad emalt ja isalt,” ütleb dr Joseph Zanga Ameerika Pediaatriaakadeemiast. Mõned eksperdid on väljendanud muret selle üle, et päevahoiuasutustes viibivad lapsed ei saa hooldajaga nii palju suhelda, kui oleks tarvis.

Mõningad töölkäivad emad on oma laste elulisi vajadusi silmas pidades otsustanud koju jääda, selle asemel et jätta laste tundeelu eest hoolitsemine teiste inimeste hooleks. Üks naine nendib: „Usun siiralt, et võin nautida rahulolu, mida ükski muu töö mulle anda ei saaks.” Muidugi mõista ei võimalda majanduslik surve sugugi mitte kõigil emadel selliseid valikuid teha. Paljudel vanematel pole muud valikut kui päevahoiuasutus, seetõttu teevad nad lapsega koos olles erilisi pingutusi, et osutada talle hoolitsust ja kiindumust. Ka paljud töötavad üksikvanemad, kel pole selles suhtes erilist valikut, teevad oma laste kasvatamisel kiiduväärt pingutusi, mis annavad suurepäraseid tulemusi.

Lapsekasvatamine võib olla rõõmutoov, palju toredaid elamusi pakkuv töö, kuid samas on see ka raske ja paljunõudev ülesanne. Kuidas sellega hakkama saada?

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 6]

Vaikivad beebid

Mõningad jaapani arstid väidavad, et üha rohkem kohtab selliseid beebisid, kes ei nuta ega naera. Lastearst Satoshi Yanagisawa nimetab neid vaikivateks beebideks. Miks lakkavad beebid oma tundeid väljendamast? Mõningate arstide arvates tuleneb beebide selline seisund vanemliku kontakti puudumisest. Seda seisundit nimetatakse pealesunnitud abituseks. Üks teooria ütleb, et juhul kui lapse suhtlemisvajadust pidevalt ignoreeritakse või valesti tõlgendatakse, loobub ta lõpuks üleüldse üritamast.

Õigeaegse korraliku stimulatsiooni puududes võib jääda välja arenemata beebi see ajuosa, mis teeks ta empaatiliseks, arvab Texase lastehaigla psühhiaatriaosakonna juhataja dr Bruce Perry. Tõsise tundeelulise hooletussejätu korral võib empaatiavõime pöördumatult kahjustatud saada. Dr Perry arvates võib sõltuvusainete kuritarvitamist ja täiskasvanuea vägivaldsust seostada mõningatel juhtudel selliste varase eluea kogemustega.

[Pilt lk 7]

Lapsevanema ja beebi vaheline side tugevneb tänu omavahelisele suhtlemisele