Haigetel on lootust

VARASEMATEL aegadel kippusid inimesed meeleoluhäirete all kannatajatest eemale hoidma. Selle tagajärjel said paljudest sellistest haigetest ühiskonna heidikud. Oli neid, kes kaotasid töökoha, ning neid, keda oma pereliikmed vältima hakkasid. Tihti see vaid süvendas haigust ning takistas põdejaid abi saamast.

Kuid viimastel aastatel on kliinilise depressiooni ja bipolaarse meeleoluhäire mõistmisel suuri edusamme tehtud. Nüüd on üldteada, et sellised haigusseisundid on ravitavad. Paraku pole alati kerge abi saada. Miks?

Sümptomite mõistmine

Meeleoluhäiret pole võimalik diagnoosida vereanalüüsi või röntgenipildi põhjal. Selle asemel tuleb pikema aja jooksul jälgida inimese käitumist, mõttetegevust ja otsustusvõimet. Diagnoosi saab panna mitme sümptomi ilmnemisel. Probleem seisneb selles, et mõnikord ei suuda perekonnaliikmed ja sõbrad taibata, et tegemist on meeleoluhäire ilmingutega. „Kuigi võidakse olla ühel meelel selles, et inimese käitumine kaldub normaalsest kõrvale,” kirjutab dr David J. Miklowitz, „ollakse täiesti erisugusel arvamusel selles suhtes, mis põhjusel ta end niimoodi ülal peab.”

Ka siis, kui pereliikmed tajuvad, et olukord on tõsine, võib olla haiget raske veenda, et ta vajab arstiabi. Tal polegi ehk soovi abi saada. Dr Mark S. Gold kirjutab: „Depressioonis inimene võib uskuda seda, mida ta mõtleb – seda, et kuna ta on täiesti väärtusetu, pole abi otsimisest mingit kasu, sest temasugusel pole nagunii enam mingit lootust. Võib-olla ta ehk soovikski kellegagi konsulteerida, ent on arvamusel, et depressioonis olla on midagi häbiväärset, et selles kõiges on ta ise süüdi. ... Inimene ehk ei teagi, et see, mida  ta tunneb, ongi depressioon.” Igal juhul vajavad raske depressiooni all kannatajad hädasti arstiabi.

Loomulikult valdab igaüht aeg-ajalt masendus, see aga ei tähenda veel, et tegemist on meeleoluhäirega. Kuidas on aga lugu siis, kui sedalaadi meeleolu paistab olevat tõsisem kui vaid mööduv tusatunne, kui see kestab ebatavaliselt pikka aega – paar nädalat või enamgi? Oletagem, et masendunud meeleolu ei lase inimesel kas tööl, koolis või seltskonnas normaalselt tegutseda. Sel juhul oleks arukas pöörduda spetsialisti poole, kellel on erialaoskused depressiivsete meeleoluhäirete diagnoosimiseks ja ravimiseks.

Kui on tegemist biokeemilise tasakaalutusega, võidakse kirjutada välja medikamente. Muudel juhtudel võidakse soovitada nõustamisprogrammi, mis aitaks haigel oma seisundiga toime tulla. Mõnikord on andnud häid tulemusi mõlemate meetodite koosrakendamine. * Tähtis on otsida abi. „Paljudel juhtudel on haiged hirmul ja tunnevad oma seisundi pärast häbi,” ütleb eelmises artiklis mainitud bipolaarse meeleoluhäire all kannatav Lenore. „Häbiasi on aga see, kui tajutakse probleemi ega minda üliväga vajalikku abi otsima.”

Lenore kõneleb enda kogetust. „Olin terve aasta praktiliselt voodisse aheldatud,” ütleb ta. „Kui ma end ühel päeval veidi tugevamana tundsin, otsustasin helistada ja arsti juurde aja kinni panna.” Lenore sai diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire ning talle kirjutati välja ravimid. Sellest sai tema elu pöördepunkt. „Kui võtan rohtu, tunnen end normaalselt,” sõnab Lenore, „kuid ma pean endale kogu aeg meelde tuletama, et kui ma lakkan rohtu võtmast, tulevad samad sümptomid tagasi.”

Sedasama tunneb ka depressiooni all kannatav Brandon. Ta lausub: „Kui tajusin teismelisena sügavat väärtusetuse tunnet, mõlgutasin tihtilugu enesetapumõtteid. Alles 30-aastaselt läksin arsti juurde.” Nagu Lenorelgi, aitavad ravimid Brandonil haigust kontrolli all hoida, kuid see pole veel kõik. „Et säiliks hea enesetunne, hoolitsen oma vaimu ja keha eest. Puhkan piisavalt ja jälgin, mida söön. Lisaks  täidan oma meelt ja südant Piibli positiivsete mõtetega.”

Siiski rõhutab Brandon mõtet, et kliiniline depressioon on meditsiiniline, mitte usuline probleem. Tervenemise seisukohalt on väga oluline seda mõista. Brandon jutustab: „Kord sõnas mulle üks heade kavatsustega kaaskristlane, et kuna kirjakohas Galaatlastele 5:22, 23 öeldakse rõõmu kohta, et see on Jumala püha vaimu vili, olen ma masendunud, sest teen midagi, mis ei lase sellel vaimul vabalt tegutseda. Mind valdas seetõttu veelgi suurem süütunne ning masendus. Kui aga hakkasin abi saama, hajusid sünged pilved mu pea kohalt tasapisi. Tundsin end palju paremini. Oh oleksin küll varem abi saanud!”

Kuidas võitluses peale jääda

Tõenäoliselt esitab meeleoluhäire haigele pidevaid väljakutseid ka pärast diagnoosi panemist ja raviga alustamist. Raske depressiooniga heitlev Kelly on tänulik tema seisundi meditsiinilistele aspektidele suunatud professionaalse abi eest. Kuid lisaks leiab ta, et väga oluline on teiste inimeste toetus. Algul ei tahtnud Kelly teistelt abi otsida, sest ta ei soovinud kellelegi koormaks olla. „Mul tuli õppida nii abi otsima kui ka seda vastu võtma,” ütleb ta. „Suutsin alles siis allakäiguspiraalil peatuda, kui hakkasin oma tunnetest avameelselt rääkima.”

Jehoova tunnistajast Kelly käib koos teiste kaaskristlastega kuningriigisaalis koosolekutel. Mõnikord aga kujunevad ka need rõõmsad kooskäimised katsumuseks. „Sageli muutuvad säravad lambid, sagivad inimesed ja kära talumatuks. Kuna tunnen, et mu tervisehädas peegeldub kindlasti vaimsuse puudumine, valdab mind süütunne ja tugevneb depressioon.” Kuidas Kelly olukorraga hakkama saab? Ta ütleb: „Mulle on selgeks saanud, et depressioon on haigus, mis vajab ravi. Selles ei kajastu minu armastus Jumala ega kaaskristlaste vastu. See pole minu vaimsuse tõeline peegeldus.”

 Selles artiklisarjas juba mainitud Lucia on tänulik väga hea arstiabi eest. „See, et käin psühhiaatriaspetsialisti juures, on äärmiselt oluline, sest olen õppinud oma meeleolukõikumistest, mis selle haigusega kaasnevad, edukalt välja tulema,” lausub ta. Lucia rõhutab ka puhkuse olulisust. „Et maaniaga hakkama saada, on tähtis piisavalt magada,” lausub ta. „Mida vähem ma magan, seda tugevamad on haigussümptomid. Olen harjutanud end lebama ja puhkama ka siis, kui und ei tule.”

Eelnevalt mainitud Sheila on leidnud, et abi on ka päeviku pidamisest, kuhu ta paneb kirja kõik oma tunded. Tema seisund on märkimisväärselt paranenud. Siiski esineb ka raskusi. „Mingil põhjusel täidavad negatiivsed mõtted mu aju siis, kui olen väsinud,” ütleb Sheila. „Kuid ma olen õppinud neid vaigistama või vähemalt tagaplaanile suruma.”

Lohutus Jumala Sõnast

Piiblist on leidnud tuge paljud, kellel on olnud „muremõtteid” (Laul 94:17–19, 22). Näiteks Cherie’le on andnud eriti palju jaksu kirjakoht Laul 72:12, 13. Seal ütleb laulik Jumala määratud Kuninga Jeesus Kristuse kohta: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge!” Cherie’le on andnud jõudu ka apostel Pauluse sõnad kirjakohas Roomlastele 8:38, 39: „Ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest.”

Bipolaarset meeleoluhäiret põdev Elaine peab oma hinge ankruks suhteid Jumalaga. Talle pakuvad suurt lohutust lauliku sõnad: „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Laul 51:19). „Kui hea on küll teada, et meie armastav Isa Jehoova mõistab meid,” sõnab ta. „Mulle on andnud jõudu see, et olen eriti just raske ängistuse ja mure aegadel tulnud palves tema ligi.”

Nagu näha, kaasnevad meeleoluhäirega täiesti erilaadsed raskused. Kuid Cherie ja Elaine on leidnud, et nende elu on võtnud parema pöörde tänu palvemeelsele toetumisele Jumalale ning kohasele ravile. Ent kuidas saaksid perekonnaliikmed ja sõbrad bipolaarse meeleoluhäire või depressiooni all kannatajaid aidata?

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 10]

„Kui hakkasin abi saama, hajusid sünged pilved mu pea kohalt tasapisi. Tundsin end palju paremini.” (BRANDON)

[Kast lk 9]

Ühe abikaasa tähelepanekud

„Enne haigestumist köitis Lucia paljusid oma osavõtlikkusega. Ka praegu, kui inimesed külastavad mu naist ajal, mil ta on rahulik, naudivad nad tema südamesoojust. Enamikul neist pole aga aimugi, et Lucia meeleolu pendeldab depressiooni ja maania äärmuste vahel. Selline on oma olemuselt bipolaarne meeleoluhäire, haigus, mille all ta on viimased neli aastat kannatanud.

Maaniafaasi ajal pole sugugi ebatavaline, et Lucia on üleval kella ühe, kahe või ka kolmeni öösel, peas keerlemas üks tiivustav mõte teise järel. Temast lausa purskub energiat. Ta võib reageerida tühiseimalegi asjale äärmuslikult ja raisata arutult raha. Ta võib end mässida kõige ohtlikumatesse olukordadesse, tundes, et ta on kõigeks võimeline, et teda ei ohusta ei moraalselt, füüsiliselt ega muul moel mitte miski. Sedalaadi impulsiivsusega võib kaasneda enesetapuoht. Maania kannul tuleb alati depressioon, mille intensiivsus üldjuhul vastab eelnenud maaniaepisoodile.

Minu elus on toimunud täielik pööre. Kuigi Lucia saab ravi, võib meie tänane päev erineda eilsest või homne tänasest radikaalselt. Teeme seda, mida olud parasjagu võimaldavad. Olukorra sunnil olen muutunud paindlikumaks, kui ma seda iial endalt oodata oleksin osanud.” (Mario)

[Kast/pilt lk 11]

Kui kirjutatakse välja ravimid

Mõne arvates on ravimite tarvitamine nõrkuse märk. Ent võtkem asja sellest küljest: diabeetik peab järgima raviprogrammi, kuhu võib kuuluda ka insuliinisüstide tegemine. Kas see tähendab elus läbikukkumist? Sugugi mitte! See lihtsalt aitab organismi toitaineid tasakaalus hoida ning haigel tervise juures püsida.

Üldiselt on sama lugu ka ravimite tarvitamisega depressiivsete või bipolaarsete meeleoluhäirete korral. Olgugi et paljud on saanud abi nõustamisprogrammist, mis on aidanud neil oma haiguses selgusele jõuda, on ettevaatus omal kohal. Kui tegemist on keemilise tasakaalutusega, ei saa haigust pelgalt loogilise arutluse teel välja tõrjuda. Bipolaarset meeleoluhäiret põdev Steven tõdeb: „Mind ravinud arst piltlikustas asja järgmiselt: inimene võib saada maailma parimat sõiduõpet, ent kui anda talle auto, kus pole rooliratast või pidureid, pole sellest õppest suurt midagi kasu. Samuti see, kui depressioonis inimesele määrata vaid kognitiivne nõustamine, ei pruugi soovitud tulemusi anda. Esimene oluline samm on aju keemilise tasakaalu taastamine.”

[Pilt lk 10]

Piibel võib anda jõudu paljudele, keda painavad negatiivsed mõtted