Miks ma usun Piiblit. Tuumateadlane jutustab oma loo

JUTUSTANUD ALTON WILLIAMS

AASTAL 1978 leidis mu elus aset kaks tähelepanuväärset sündmust. Septembrikuus sain tuumafüüsiku kraadi, detsembris aga sai minust Jehoova tunnistaja.

Kui inimesed kuulevad, et olen teadlane ja ka Jehoova tunnistaja, tunnevad nad tihti huvi, kuidas ma ühitan oma teaduslikke arusaamu usuga Piiblisse. Pean möönma, et ka mina kahtlesin aastaid, kas teaduslikud vaated ja usk Piiblisse ikka sobivad ühte. Kuid lõpuks jõudsin ma kindla veendumuseni, et Piibel on kooskõlas teaduslike faktidega. Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Lubage mul kõigepealt jutustada sellest, kuidas minust sai teadlane.

19 aasta pikkune projekt

Olen sündinud 1953. aastal USA-s Mississippis Jacksonis pere üheteistkümnest lapsest kolmandana. Meie perekond oli vaene. Meil tuli tihtilugu ühest kohast teise kolida, sest vanemad ei suutnud üüri maksta. Enamiku söögist saime valitsuse toiduabiprogrammi kaudu, kantud riideid aga andsid meile inimesed, kelle kodus või kontoris ema koristamas käis.

Vanemad tuletasid tihtilugu meile lastele meelde, et ainuke tee vaesusest pääsemiseks on hea haridus. Sellest innustatuna otsustasin juba väga varases eas hakata pürgima kolledžidiplomi poole. Kuueaastaselt alustasin kooliteed, mida jätkasin katkestamata järgmised 19 aastat. Mulle meeldis loodusteadus ja matemaatika, seetõttu hakkasin kolledžisse jõudnult teadlasekarjääri poole püüdlema.

 Kolledžis õppides kohtasin neiu Delit. Üks professor oli ta saatnud minu juurde, et ma teda õppetöös abistaksin. Peagi aga puudutas meie keskustelu muudki kui teadust ning me armusime. Abiellusime 1974. aasta 10. jaanuaril paaritunnisel vaheajal kahe loengu vahel. Neli aastat hiljem – aastal 1978 – sain lõpuks doktorikraadi.

Enda arvates olin saanud kätte edu võtme. Olin teadlane, pealegi tuumafüüsik! Nüüd, mil mul oli teoreetilise tuumafüüsika kraad, võisin hakata korjama pikaajaliste õpingute vilja. Ihkasin teha endale teadusemaailmas nime. Pealegi võisin nüüd valida erakompaniide ja riiklike institutsioonide arvukate ülisoodsate tööpakkumiste vahel.

Kuid mõni kuu hiljem, 30. detsembril 1978, astusin sammu, mis hakkas mu elu ja tulevikku veelgi enam mõjutama kui äsjasaadud teaduslik kraad. Sümboliseerisin sel päeval oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega ja minust sai Jehoova tunnistaja. Mis viis mind selle sammuni?

Raamat, mis äratas minus huvi

1977. aasta lõpupoole, mil olin tegemas uurimistööd Amherstis Massachusettsi ülikoolis, koputasid meie korteri uksele kaks Jehoova tunnistajat. Mind polnud kohal, kuid naine koos kolmeaastase ning vastsündinud lapsega oli kodus. Del kutsus tunnistajad sisse. Pärast meeldivat vestlust nõustus ta sellega, et tunnistajad tulevad kord nädalas temaga Piiblit uurima.

Kui naine mulle sellest teada andis, olin sellisele mõttele otsekohe vastu. Mul polnud midagi selle vastu, et ta ühineb mingi usundiga, ent Jehoova tunnistajad need küll olla ei tohiks! Tegelikult ei teadnud ma tunnistajatest suurt midagi, kuid mul oli eelarvamus, et nad on mingi veider rühmitus, kes kasutab Piiblit inimeste tüssamiseks. Niisiis, soovist oma naist nende haardest päästa, otsustasin oma teadusliku tarkuse abil nende õpetused kahtluse alla seada. Võtsin ühel nädalal end teadusetööst vabaks ning läksin koju, et viibida oma naise piibliuurimise juures. Ent jõudsin koju plaanitust hiljem, nii et piibliuurimist juhatanud naine oli juba lahkumas. Ta andis mulle raamatu pealkirjaga „Did Man Get Here by Evolution or by Creation?” (Kas inimene on arenenud või on ta loodud?). * Lisaks ütles ta mu naisele, et järgmise nädala piibliuurimise käigus käsitleb ta Piibli prohvetikuulutust, mis osutab tähelepanuväärsele 1914. aastale. Sellist soodsat võimalust ei saanud ma kasutamata jätta! Ütlesin tunnistajale, et olen järgmise piiblilise arutelu ajal kodus. Tahtsin kontrollida matemaatilise täpsusega seda, mida ta aastast 1914 räägib.

Selsamal õhtul asusin tunnistaja jäetud raamatut lugema. Tuleb tõdeda, et selle sisu avaldas mulle muljet. Raamat oli kirjutatud loogiliselt ning sisaldas evolutsiooni teemal arvukalt teaduslikke viiteid. Oma üllatuseks sain teada, et Piiblis on loomise kohta palju täpsemat infot, kui olin osanud arvata. Mõne päeva pärast lõpetasin raamatu uurimise ning olin sunnitud tunnistama, et see, mida Piibel tegelikult loomise kohta ütleb, ei ole vastuolus maakera elu puudutavate tuntud teaduslike faktidega.

Kindel nõu leida vastuolulisusi

Sellegipoolest suhtusin tunnistajate õpetustesse veel skeptiliselt ning ootasin huviga,  mil saan kontrollida matemaatiliselt Piibli prohvetikuulutust 1914. aasta kohta. Arvasin, et sel moel saan tunnistajale koha kätte näidata ning loodetavasti ka aidata oma naisel mõista, kui ekslikud on tõekspidamised, mida tunnistajad õpetavad.

Kui see tunnistaja järgmisel nädalal taas meile tuli, oli temaga kaasas üks kogudusevanem Jehoova tunnistajate kohalikust kogudusest. Piibliuurimist juhataski see kogudusevanem. Ta käsitles Piibli Taanieli raamatu 4. ja 9. peatükki, mis puudutavad Jeesuse ilmumist Messia ja Kuningana. Jälgisin hoolega, kas ehk ei leidu tema jutus matemaatilisi vastuolusid, kuid ma ei leidnud ühtki. Vastupidi, mind hämmastas taas Piiblis sisalduva teabe loogilisus.

Seni olin mõelnud, et usk Jumalasse rajaneb pigem emotsioonidel kui mõistusel. Kuidas ma küll olin eksinud! Tänasin tunnistajaid sisutiheda arutelu eest ning ütlesin, et sooviksin ka edaspidi iganädalasest uurimisest osa võtta. Niisiis, sellest ajast alates jätkasin nii oma teaduslikke uuringuid ülikooli juures kui ka meie ühiseid piibliõpinguid tunnistajate juhatusel. Lisaks hakkasime koos naisega käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, mida peeti kuningriigisaalis.

Mõne kuu jooksul said mulle selgeks paljud Piibli tõed ning peagi olin võimeline osalema koos tunnistajatega ukselt uksele kuulutustöös. Tegin seda, ehkki mu doktoritöö ülikooli juures oli jõudmas lõppjärku ning nõudis suurema osa minu ajast. Kaitsesin väitekirja 1978. aasta suvel, misjärel kolisime Alabama osariiki Huntsville’i, kus hakkasin Alabama Põllumajandus- ja Mehhaanikaülikoolis füüsikat õpetama. Otsisime uues elukohas kohalikud tunnistajad kiiresti üles ning üks kogudusevanem koos oma naisega hakkas meiega Piiblit edasi uurima. Mõni kuu hiljem ristiti meid mõlemaid ühel ja samal päeval.

Aktiivne tegevus teadlase ja jumalateenijana

Minus pole tekitanud vastuolusid see, et olen nii teadlane kui ka Jehoova tunnistaja. Aastal 1983 asusin astrofüüsikuna tööle NASA (USA riiklik aeronautika- ja kosmonautikaorganisatsioon) George C. Marshalli nimelisse kosmoselendude keskusse, mis asub samuti Huntsville’is. * Osalesin nii eksperimentaalsetes kui ka teoreetilistes röntgenteleskoobi alastes uuringutes. (1999. aastal lennutati see teleskoop – röntgenobservatoorium Chandra – kosmosesüstiku Columbia abil edukalt orbiidile.) Minulgi oli õnn selles projektis osaleda, kus füüsilise universumi paremaks mõistmiseks analüüsiti mitmesuguste tähtede ja galaktikate röntgenikiirgust.

Minu töö valmistas mulle topeltrõõmu, sest lisaks sellele, et töötasin  teaduslikult köitva probleemi kallal, hakkasin ma Looja väge ja tarkust veelgi sügavamalt hindama. Minu jaoks said erilise tähenduse prohvet Jesaja kaudu edastatud Jehoova sõnad. Looja ütleb: „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” (Jesaja 40:26). Mida enam ma ’tõstsin oma silmi kõrgele’, et vaadelda universumi mõõtmatust, keerukust ja ilu, seda suurem aukartus tekkis minus intelligentse Kavandaja ees, kes on kõik selle teinud ning harmooniliseks funktsioneerimiseks seadused kehtestanud.

Sel ajal avaldasin oma röntgenastrofüüsika-alase uurimistöö põhjal teadusajakirjades hulgaliselt artikleid. Kuid tegutsesin aktiivselt ka kristlikus koguduses. Teenisin kogudusevanemana ning osalesin avalikus kuulutustöös umbes 20 tundi kuus. Mu naine aga osales piibliharidustöös sel ajal täisajaliselt.

Töötanud umbes neli aastat NASA juures, tajusin üha selgemalt, et tahan rohkem osaleda vabatahtlikus töös, mis aitab inimestel tutvuda Piiblis sisalduvate imeliste tõdedega. Ent mil moel osutuks see võimalikuks? Arutanud oma soovi naisega ja esitanud selle palves Jehoovale, mõistsin, et mul tuleb langetada mõningad olulised otsused.

Tõsised otsused

Pöördusin oma otsese ülemuse poole NASA-s ja rääkisin talle, et sooviksin minna viiepäevaselt töönädalalt üle neljapäevasele töönädalale. Olin muidugi nõus väiksema palgaga. Selgitasin ülemusele, et soovin ülejäänud kolme päeva kasutada kuulutustöö heaks. Ülemus nõustus, ehkki selline korraldus oli NASA teadlaste seas ennekuulmatu. Kuid ta üles mulle, et mul tuleb rääkida ka tema ülemusega. Tegin seda ja olin meeldivalt üllatatud, kui ka see kõrgem ülemus mu palvele vastu tuli. Niisiis alustasin 1987. aasta septembris tegevust täisajalise kuulutajana ning hakkasin pühendama ukselt uksele kuulutamisele ja muudele teenistusvaldkondadele umbes 90 tundi kuus.

Hiljem helistas mulle Huntsville’is asuva Alabama Põllumajandus- ja Mehhaanikaülikooli akadeemilise töö juhendaja ja pakkus mulle õppejõuametit füüsikateaduskonnas. Vastasin, et võtan töö vastu vaid tingimusel, et saan suurema osa oma ajast kuulutustööle pühendada. Sealjuures kinnitasin talle, et kuulutustegevus ei mõju halvasti mu tööle õppejõuna. Juhendaja oli sellega nõus. Olen tänini ülikooli õppejõud ning ka täisajaline jumalateenija. Mul on olnud isegi aega hispaania keelt õppida. Viimasel ajal oleme koos naisega teeninud Huntsville’i Jehoova tunnistajate hispaaniakeelses koguduses.

 Teadus ja usk

Neil aastatel, mil olen tegelenud teadusliku uurimistööga, pole mul kunagi tekkinud konflikti kindlate teaduslike faktide ja Piibli õpetuste vahel. Tihtilugu on näilised vastuolud tulenenud teadmiste puudumisest mingi teadusliku vaate või Piiblis tegelikult öeldu osas. Näiteks arvavad mõningad teadlased ja ka mitteteadlased ekslikult, et Piibli õpetuse järgi tulid taimed, loomad ja inimesed Maal esile sõnasõnaliste 24-tunniste päevade jooksul. See läheks vastuollu kindlate teaduslike faktidega. Kuid Piibel seda ei õpeta, vaid näitab hoopis, et loomispäevad hõlmavad tuhandeid aastaid. *

Segadust tekitab ka ekslik arusaam, et usk Jumalasse on pelgalt tundeeluline kogemus. Kaugel sellest, usk Jumalasse ja Piiblisse põhineb faktidel, mida saab kontrollida. Piibli määratluse kohaselt on usk „loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Heebrealastele 11:1, P 1997). Jah, usk põhineb tõenditel. Minevikus ja ka meie päevil on läinud täide sadu prohvetikuulutusi. Seega võime ka teadlaste kasutatavat teadusliku teooria tõestamise meetodit rakendades saada täieliku kinnituse selle kohta, et need Piibli prohvetikuulutused, mis käsitlevad tulevikusündmusi, täituvad samuti.

Üks selline prohvetikuulutus sisaldab tõotust, et me võime juba lähitulevikus nautida maakeral valitsevaid paradiislikke tingimusi. Enam ei avalda laastavat mõju ei kõrge iga, haigused, surm, sõjad ega ebaõiglus (Ilmutuse 21:3, 4). Siis on meil aega uurida põhjalikult Jehoova Jumala imelisi loomistöid ja tema kehtestatud arvukaid aukartustäratavas füüsilises universumis kehtivaid seadusi.

Olen Jehoova Jumalale tänulik, et ta on aidanud mul leida tõelise õnne võtme – tema Sõnas Piiblis sisalduvad imepärased tõed. Palvetan, et veel paljud, nende hulgas ka teadlased, leiaksid selle kallihinnalise võtme.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 20]

Olin mõelnud, et usk Jumalasse rajaneb pigem emotsioonidel kui mõistusel

[Väljavõte lk 22]

Mul pole kunagi tekkinud konflikti kindlate teaduslike faktide ja Piibli õpetuste vahel

[Pilt lk 21]

Teenin oma perele elatist osaajalise õppejõutööga

[Pildid lk 23]

NASA röntgenobservatoorium Chandra orbiidil ning kaksiktähe süsteemi musta augu röntgenkujutis

[Allikaviited]

NASA Photo

NASA/CfA/J. McClintock et al.

[Pilt lk 23]

Osaleme koos naisega täisajalises teenistuses