Ilutulestiku lummuses

ILUTULESTIK on saanud tavaliseks paljude pidustuste, muusikafestivalide ja ka olümpiamängude avamisel või lõpetamisel. Ameerika Ühendriikides mälestatakse ilutulestikuga iseseisvuspäeva, Prantsusmaal Bastille’ vallutamise päeva ning kõikjal maailmas lastakse peaaegu igas suuremas linnas rakette vana-aastaõhtul.

Millal aga sattus inimene ilutulestikust vaimustusse? Ja millist osavust on vaja nende säravate vaatemängude loomiseks?

Idamaade komme

Enamik ajaloolasi on ühisel seisukohal, et pürotehniliste segude leiutajad olid 10. sajandi paiku elanud hiinlased. Nad avastasid, et salpeeteri (kaaliumnitraat) segamisel väävli ja puusöega tekib lõhkeaine. Euroopasse võisid selle aine tuua maadeuurijad, nagu näiteks Marco Polo, või araabia kaupmehed, ning juba 14. sajandil said eurooplased taevalaotuses sädelevaid tuleetendusi imetleda.

Kuid pulber, millega oli võimalik kaunite vaatemängude näol inimeste meelt lahutada, muutis ka Euroopa ajalugu. Seda ainet, mis sai hiljem tuntuks püssirohuna, hakkasid sõdurid kasutama pliikuulide lennutamiseks, lossimüüride lõhkamiseks ja valitsuste kukutamiseks. „Keskajal levisid ilutulestikuks kasutatavad segud koos sõjapidamises tarvitatavate lõhkeainetega lääne poole ning Euroopas seati ametisse pürotehnikud, kelle ülesandeks oli võidu tähistamisel ilutulestikku teha.”

Hiinlased ei paistnud aga olevat eriti huvitatud püssirohu hävitavast toimest. Itaalia päritoluga jesuiit Matteo Ricci, kes teenis 16. sajandil misjonärina Hiinas, kirjutas: „Hiinlased ei oska eriti püsse ega suurtükke kasutada ning nad tarvitavad neid sõjapidamises üsna vähe. Salpeetrit kasutatakse aga suures koguses ilutulestiku tegemiseks nii spordivõistluste kui ka pidustuste ajal. Hiinlased on sellistest vaatemängudest suures vaimustuses ... Nad oskavad tõesti erakordselt hästi ilutulestikke teha.”

Ilutulestiku saladus

Esimesed ilutulestiku tegijad vajasid kahtlemata nii oskusi kui ka julgust, et erisuguseid valgusefekte tekitada. Nad avastasid, et suured püssirohu graanulid põlevad suhteliselt aeglaselt, peen pulber aga plahvatab. Ilutulestiku tegemiseks valmistati bambusest või paberist torusid, mille üks ots pandi kinni ning alumine osa täideti suurte püssirohu graanulitega. Kui püssirohi oli põlema süüdatud, lükkasid toru lahtisest otsast kiiresti välja paiskuvad gaasid raketti edasi ja nii lendas rakett taevasse. (Samal põhimõttel lennutatakse tänapäeval astronaute kosmosesse.) Raketi ülemine osa täideti aga peeneteralise püssirohuga, nii et kui kõik hästi läks, plahvatas rakett oma trajektoori kõrgeima punkti lähedal.

Tehnoloogiliselt on raketid sajandite jooksul vähe muutunud. Siiski on tehtud mõningaid täiendusi. Idamaalased oskasid alguses luua vaid valget ja kuldset ilutulestikku. Itaallased aga lisasid ilutulestikule värve. 19. sajandi alguses avastasid itaallased, et  kui panna püssirohule juurde kaaliumkloraati, põleb segu vajaliku kuumusega, nii et metallid muutuvad gaasiks ja see annab leegile teistsuguse värvi. Tänapäeval lisatakse segule strontsianiiti, mis annab punase leegi. Säravvalge leegi annavad titaan, alumiinium ja magneesium, sinise vaseühendid, rohelise baariumnitraadid ja kollase naatriumoksalaati sisaldavad segud.

Tänu arvutitele on võimalik ilutulestikud veelgi suurejoonelisemaks muuta. Selle asemel et rakette käsitsi süüdata, saab rakettide süütamist juhtida arvutiga, nii et need plahvatavad muusika rütmis.

Religioosne tagapõhi

Nagu märkis jesuiidist misjonär Ricci, oli ilutulestik Hiina usupidustuste lahutamatu osa. Ajakiri „Popular Mechanics” selgitab, et hiinlased hakkasid kasutama ilutulestikku, et „peletada nii vana-aastaõhtul kui ka muude pühade ajal deemoneid eemale”. Howard V. Harper kirjutab oma raamatus „Days and Customs of All Faiths”: „Juba varajastest paganlikest aegadest alates on usupühadel kantud tõrvikuid ja süüdatud lõkkeid. Mis sobiks nende pühade juurde paremini kui suurejooneline värviline ilutulestik!”

Varsti pärast seda, kui pürotehnilisi segusid hakkasid kasutama ka nimikristlased, määrati ilutulestiku tegijatele kaitsepühak. Teatmeteos „The Columbia Encyclopedia” ütleb: „[Püha Barbara] isa olevat sulgenud ta torni ja siis tapnud ta kristliku usu pärast. Barbara isa tabas aga välk ning isa julma suremisviisi tõttu sai Püha Barbara kõigi tulirelvade ja ilutulestiku tegijate ning kasutajate kaitsepühakuks.”

Kulutuste pealt ei hoita kokku

Nii religioossetel kui ka ilmalikel pidustustel näib publik nõudvat üha suuremaid ja uhkemaid ilutulestikke. Kirjeldades üht 16. sajandil Hiinas korraldatud ilutulestikku, kirjutas Ricci: „Viibides Nanjingis, nägin ilutulestikku, mida tehti aasta esimese kuu tähistamise puhul. See on suur sündmus, ja ma arvestasin, et selleks kulus nii palju püssirohtu, et sellega oleks saanud mitu aastat sõda pidada.” Ricci ütles vaatemängu hinna kohta: „Kui tegemist on ilutulestikuga, siis paistab, et kulutuste pärast ei tunta muret.”

Sajandite jooksul pole selles vallas suurt midagi muutunud. Aastal 2000 süüdati Sydney sadamasilla juures toimunud pidustustel 20 tonni rakette, et lahutada miljoni või enamagi randa kogunenud inimese meelt. Samal aastal kulutasid Ameerika Ühendriigid 625 miljonit dollarit ligi 70 miljonile kilogrammile rakettidele. On näha, et ilutulestik võlub veelgi paljusid kultuure ja praegugi võib öelda: „Kui tegemist on ilutulestikuga, siis paistab, et kulutuste pärast ei tunta muret.”

 [Lehekülje suurune pilt lk 23]