„Me peame oma riideid väga kalliks”

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

KUI hispaanlased 16. sajandil esmakordselt Mehhikosse saabusid, leidsid nad siit väga palju erisuguseid kultuure, näiteks asteekide ja maajade kultuuri ning ka teisi. Kas eurooplased tegid neile kultuuridele täieliku lõpu? Ei. Need on säilinud tänase päevani. Umbes 12 miljonit Mehhiko elanikku on Kolumbuse-eelse aja etniliste gruppide otsesed järeltulijad. Paljud neist räägivad veel praegugi keelt, mida rääkisid nende esivanemad. Samuti eristavad põlisrahvaid nende kaunid rahvariided.

Mehhiko edelaosas asuvas Oaxaca osariigis, kus valitseb Mesoameerika kõige suurem kultuuriline mitmekesisus, toimuks nagu iga päev suur moedemonstratsioon. Siin elavad tšontali indiaanlased, kes tegelevad mägedes põllupidamise, karjakasvatuse, küttimise ja korilusega ning kasvatavad oma aedades viljapuid, köögivilju ja lilli. Tšontalite loodusearmastus väljendub punastes ja mustades looma- ning lillekujundites, mida nad tikivad naiste pluusidele. Vallalistel naistel on ka kombeks kanda juustes värvilisi paelu.

Tehuantepeci maakitsusel elavad peale tšontalite ka huaved ja sapoteegid, kes kannavad samasuguseid riideid. Ometi oskavad kohalikud elanikud rõivaste järgi kuidagimoodi üksteise etnilisel kuuluvusel vahet teha. Sapoteegid, kes kutsuvad end ise pilvede rahvaks, võivad riiete järgi öelda koguni seda, kust külast on keegi naine pärit. Oaxaca osariigi põhjapoolses osas elavad tšinanteegid, kes kannavad veelgi uhkemaid rõivaid. Tšinanteegid kujutavad kleitidele tikitud sümbolitega oma suguharu ajalugu. Neid laiu varrukateta kleite nimetatakse huipil’iteks. Ametlikel sündmustel kannavad  nad aga rikkaliku tikandiga rõivaid, mida kutsutakse nende keeles „suurteks kõhtudeks”.

Oaxaca, Guerrero ja Puebla osariigis elavad misteegi naised armastavad samuti tikandeid. Ühes paikkonnas tikivad naised puuvillastele pluusidele tehnikas, mille nimeks on „tee, kui oskad”. Nagu teised Mehhiko rahvad, nii kasutavad ka ranniku ääres elavad misteegid samasugust kangast nagu nende esivanemad aastasadu tagasi. Muuseumides ning joonistelt võib näha sedasama kangakudumistehnikat, mida veel tänapäevalgi kasutatakse.

Eriti uhked rõivad olid muistsetel maaja ja asteegi meestel. Praegu riietub aga enamik etnilistesse gruppidesse kuuluvaid mehi tänapäevasemate rõivastega. Siiski kannab osa põliselanikke, nagu huitšolid, ka mõningaid selliseid rõivaid, mida kanti Mehhikos enne hispaanlaste saabumist. Huitšolite tikandkirjaga kaunistatud rõivad, mis näitavad ühiskondlikku positsiooni, on nii keerukate kujundite ja manustega, et kõigi detailide uurimiseks ja mõistmiseks kulub üsna kaua aega.

Kõige paremini säilinud Kolumbuse-eelse riietusstiili võib leida Puebla osariigist Cuetzalanist, kus nahua naistel on kombeks põimida juustesse lõnga (vaata pilti lk 26) ja kanda quechquemitl’it – õlarätikut, mis on mõeldud üksnes kaunistuseks. Samasuguseid riideesemeid on kujutatud ka muistsetes koodeksites.

Chiapase osariigi kõrgmaal elavad etnilised grupid, kellest mõningatel on ühesugused juured. Tsotsilid, tseltalid ja toholabalid kannavad rõivaid, mis on neile küll igapäevane riietus, võõraste jaoks aga midagi erakordset.

Paljud põliselanikud valmistavad ise ka kangaid. Emalt kangakudumise õppimine aitab tõepoolest tunnetada oma juuri. Jahedal Chiapase kõrgmaal elavad tsotsili naised teevad samuti ise ära kogu selle töö, mis eelneb kangakudumisele. Kõigepealt pügavad nad lambaid, siis pesevad ja kraasivad villa, ketravad lõnga ning värvivad seda looduslike värvidega ja alles siis saab hakata kangast kangaspuudel kuduma. „See oli alguses raske,” meenutab Chamulast pärit tüdruk Petrona uhkusega, „aga ma olin väga õnnelik, kui olin saanud valmis oma esimese puuvillast nagua [seelik] ja kaunistanud tikandiga oma esimese puuvillase pluusi. Tegin ka vöö ise.” Kui oleme teada saanud, millist vaeva kõik see töö on nõudnud, mõistame, miks ta ütleb: „Me peame oma riideid väga kalliks.”

Nendes Yucatáni poolsaare regioonides, kus hoitakse traditsioonilisest riietusviisist kõige enam kinni, kannavad maaja naised iga päev hipil’it, vabalt langevat valget kleiti, millele on tikitud värvilisi mustreid. Selle kleidi juurde kuulub tavaliselt ka pitsist alusseelik. Pidulikel sündmustel kannavad naised ja tüdrukud nii maal kui linnas terno’t, mis on hipil’i pidulikum variant.

Turistide jaoks on niisugused Mehhiko rõivad väga kallid. Kuigi enamik kohalikest elanikest elab üsna vaeselt, võivad nemad endale sellist luksust lubada, sest nad valmistavad need rõivad ise.

Kui Mehhiko 219 keelegruppi kuuluvad põliselanikud kogunevad Jehoova tunnistajate kristlikele koosolekutele, on see tõesti kena vaatepilt. Kokku tulles panevad nad selga pidulikud rahvariided, mis on tõesti imekaunid!

 [Kaart lk 26]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

YUCATÁN

PUEBLA

OAXACA

CHIAPAS

[Pilt lk 26]

Maajade pitsist alusseelik

[Pilt lk 26]

Sapoteekide tikandid

[Pilt lk 26]

Sapoteegid, Oaxaca

[Pilt lk 26]

Maaja, Yucatán

[Pilt lk 26]

Nahuad, Puebla

[Pilt lk 26]

Tsotsilid, Chiapas