Tutvugem Moldova ainulaadse veinikeldriga

„ÄRGAKE!” MOLDOVA-KORRESPONDENDILT

MOLDOVA pealinna Chişinău eeslinna Cricova all umbes 80 meetri sügavusel paikneb 120 kilomeetri pikkune inimese rajatud tunnelilabürint. Kord kaevandati neist pimedatest maa-alustest koobastest lubjakivi.

Kuid viimasel 50 aastal on need jaheda vahemerelise kliimaga võlvsaalid osutunud ideaalseks hoiukohaks Euroopa parimate hulka kuuluvatele veinidele. Vaatide ja pudelite read täidavad vanu kaevanduskäike enam kui 60 kilomeetri ulatuses. Veinikeldrit, mis suudab mahutada 350 miljonit liitrit veini, võib pidada suurimaks Kagu-Euroopas.

Iidsest traditsioonist kinnipidamine

Moldova on ideaalne viinamarjakasvatusmaa. Paiknedes kuulsa Burgundia veiniprovintsiga samal laiuskraadil, püsib selle viljakas pinnas maheda kliima tõttu soe. Moldova veinitootmisajalugu ulatub tagasi aastasse 300 e.m.a, mil kreeka kaupmehed esmakordselt sellele maale viinamarjavääte tõid. Ehkki maa vallutasid järgmistel sajanditel goodid, hunnid ja terve rida feodaale, säilitas veinitootmistraditsioon oma koha.

Kui maa oli 16.–18. sajandini Osmanite impeeriumi all, langes veinitootmine usulistel põhjustel põlu alla. Ent 19. sajandil kuulutasid Vene tsaarid maa enda omandiks ning hakkasid hoogsalt veinitööstust arendama. Nad importisid Prantsusmaalt viinamarjasorte ning viinamarjaistandused kasvasid jõudsalt. Pärast Teist maailmasõda asus veinitööstust sihipäraselt moderniseerima Moldova uus isand Nõukogude Liit. Seeläbi muutus Moldova kogu Nõukogude Liidu juhtivaks veini- ja viinamarjakeskuseks. Just sel perioodil hakati neis tunneleis nägema ideaalset veinide säilituspaika. Tehkem selles unikaalses keldris ringkäik ning tutvugem selle saladustega.

 Sõit maa-alusesse linna

Veinitehasele lähenedes köidab meie tähelepanu pääslatorniga lubjakivist tahutud ehitis. Hoone meenutab traditsioonilist prantsuse maamaja. Seda ehitist vaadates ei oska küll kuidagi arvata, et maa all on peidus hiigelrajatis. Kui oleme sõitnud peaväravast veidi edasi, haigutab meie ees tunnelisuu. Meid hämmastab selle suurus – kaks veoautot pääsevad teineteisest vabalt mööda.

Veereme autoga sellesse maa-alusesse labürinti ja kui oleme mõne minuti sõitnud, võtame peale giidi. Arvukad pöörded selles käikude rägastikus teevad meile selgeks, et ilma giidita oleks kerge ära eksida.

Keegi meie seltskonnast pärib: „Mida siit kaevandatud lubjakivist tehti?”

„Seda kasutati Chişinău ehitustel,” vastab giid. „Lubjakivi on tänu oma isolatsiooni- ja helisummutusomadustele suurepärane ehitusmaterjal.”

Kui laskume 70 meetri sügavusele maa alla, jääb tunnelis valgust üha vähemaks ning see asendub salapärast õhustikku loova hämarusega. Peatume kohas, kus ristuvad eri suundadesse viivad teed, mida mõlemast küljest palistavad hiigelsuurte veinivaatide pikad rivid. Paneme tähele, et tänavad on nimetatud veinisortide järgi – Pinot, Feteasca ja Cabernet on vaid mõned neist meie kujutlusvõimet ergutavatest nimedest.

Giid räägib meile, et tammevaate kasutatakse peamiselt destillaatveinide tootmiseks, väiksemaid metallvaate aga vahuveinide valmistamiseks. Näeme vaid mõnda üksikut töötajat, mis sunnib meid küsima, kui palju inimesi siin ametis on. Giid kostab: „Meil töötab umbes 300 inimest. Jaheduse tõttu kannavad nad aasta läbi sooje riideid. Meie töötajad usuvad, et madal temperatuur tuleb kasuks veinile ja ka inimestele, keda see noorena  hoiab, seepärast ei lase nad end jahedusest häirida.”

Järgnevalt keskendume oma ringkäigul vahuveini tootmisele. Näeme sadu allapoole suunatud kaelaga pudeleid, mis on asetatud 30-kraadise nurga all kaldu. Meile selgitatakse: „Kui pudeleid hoida sellise nurga all, koguneb sade korgi alla. Pärast seda kork külmutatakse järsult. Nüüd saab korki kergesti koos setetega välja tõmmata, misjärel võib alata lõplik korkimine.”

Peagi jõuame margiveinihoidlasse. Meie giid lausub sissejuhatuseks: „Siin hoitakse üle miljoni pudeli margiveini. Peaaegu kõik Euroopa veinimaad säilitavad mingit osa oma parimast toodangust meie võlvkeldrites. Vanim margivein on aastast 1902 pärit pudel juudi paasaveini Jeruusalemmast. Mõni aasta tagasi pakkus üks oksjonipidaja selle pudeli eest 100 000 dollarit, kuid pakkumine lükati tagasi. Ilmselt peeti seda pudelit hindamatuks.”

Lisaks räägitakse meile, et tavapäraselt hoitakse veinipudeleid täielikus pimeduses, välja arvatud see mõni minut, mil siin viibib ekskursioonigrupp. Kiirpilgust tolmukorraga kaetud pudelite siltidele selgub meile, et enamik neist veinidest on vanemad kui meie!

Ringkäik lõpeb degusteerimisruumides. Suurimat neist kutsutakse Presidendi banketisaaliks. Selles on pikk tammepuust 65 inimesele mõeldud laud koos sellele vääriliste toolidega. Nõukogude ajal kasutati seda ruumi riiklike bankettide puhul. Ka tänapäeval täidab see säravalt valgustatud ja kirgastes värvides saal sobivalt riigi esindusfunktsioone.

Sala Casa Mare (Külalisruum) mahutab 15 inimest ning on sisustatud moldaaviapäraselt, samas kui Sarmaatia Merepõhja banketisaal võimaldab kümnel inimesel ümmarguse laua ääres veini maitsta ja einestada. Selle ruumi kõige huviäratavam osa on lagi. Algselt oli see kamber veealune koobas, seepärast ongi kivistunud koorikloomad ja muud mereorganismide jäänused selgelt näha. Meie giid tuletab meile meelde, et oli aeg, mil kogu praegune Moldova oli tegelikult Sarmaatia mere põhi.

Kõigi nende ruumide mööbel on valmistatud kohalikust tammepuidust, kaasa arvatud Juri Gagarini banketisaali oma. See kuulus kosmonaut külastas Cricovat 1966. aasta 8.–9. oktoobrini. Ta kirjutas oma tänukirjas, et „ka kõige nõudlikum veiniasjatundja leiaks siit endale meelepärase veini”.

Meie giid täheldab: „Nende 50 aasta jooksul, mil keldrid on eksisteerinud, on meil olnud külastajaid enam kui sajast riigist. Nõukogude ajal tunti meie vahuveine „Sovetskoje Šampanskoje” nime all. Vaid vähesed teadsid, et need olid pärit Moldovast. Nüüdisajal turustame oma punaseid ja valgeid vahuveine kaubamärgi Cricova all.” Oleme talle meile jagatud arvukate üksikasjade ning toreda ringkäigu eest tänulikud.

Sellest maa-alusest labürindist lahkudes tunneme, et tuleme otsekui teisest maailmast. Väljas on soe ja päikeseline. Taevas pole näha ainsatki pilve. Tagasisõidul Chişinăusse möödume näiliselt lõpututest hoolitsetud viinamarjaistandustest, kus viinamarjad on juba peaaegu koristusküpsed.

[Kaardid lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UKRAINA

RUMEENIA

MOLDOVA

Chişinău

[Pilt lk 24]

Cricova veinikelder koos pääslatorniga

[Pilt lk 24]

Üks tänavasilt 120-kilomeetrises maa-aluses tunnelilabürindis

[Pilt lk 24]

Veinikeldrite juurde viiv autotunnel

[Pilt lk 24]

Siin hoitakse enam kui miljonit margiveini pudelit