Amate – Mehhiko papüürus

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

MEHHIKLASTEL on sündmusterohke ja põnev ajalugu. Üks nende hinnalisi ajaloolisi kultuuriväärtusi, mida on suudetud säilitada, on piltkirjas käsikirjad ehk koodeksid. Tänu nendele koodeksitele on võimalik kaevuda Kesk-Ameerika vanade tsivilisatsioonide, asteekide, maajade ja teiste rahvaste teaduslikesse arusaamadesse, ajalukku, religiooni, kronoloogiasse ning nende igapäevaelu toimetustesse. Kõik see teave on pandud kirja erisugustele materjalidele.

Kuigi mõned koodeksid on tehtud riideribadest, hirvenahast või agaavi-nimelisest taimest, kasutati kirjutusmaterjalina põhiliselt amate’t. Nimi amate tuleb nahuakeelsest sõnast amatl, mis tähendab paberit. Amate’t saadi mooruseliste sugukonda kuuluvast viigipuust. Teatmeteose „Enciclopedia de México” sõnul on „paljud viigipuuliigid väga sarnased ja neid on võimalik eristada vaid tüve, lehtede, õite ja viljade üksikasjaliku uurimisega”.  Nii et sõltuvalt viigipuuliigist võib sellest tehtud amate olla eri värvusega.

Amate valmistamine

16. sajandil, kui hispaanlased vallutasid Mehhiko, püüdsid nad takistada amate valmistamist. Miks? Vallutajad seostasid amate’t paganlike usuriitustega, mille katoliku kirik hukka mõistis. Oma teoses „Historia de las Indias de Nueva España e Islas de la Tierra Firme” märkis Hispaania munk Diego Durán, et Mehhiko „põliselanikud tegid oma esiisade elust väga põhjalikke ülestähendusi. Nendest ülestähendustest oleksime saanud üsna palju teadmisi, kui neid poleks võhiklikkuse tõttu suure agarusega ära hävitatud. Kuna mõned inimesed seostasid neid väärtuslikke ajaloodokumente ebajumalateenistusega, lasid nad need põletada”.

Igasugustest püüdlustest hoolimata ei suudetud amate valmistamisele siiski lõppu teha ja nii tehakse seda paberit tänase päevani. Puebla osariigis mägedes valmistatakse amate’t veelgi näiteks niisuguses paigas nagu San Pablito, mis kuulub Pahuatláni munitsipaliteeti. Ajakirjas „Arqueología Mexicana” tsiteeritakse kuningas Felipe II arsti Francisco Hernándezi, kes kirjutas, et „paberivalmistajad raiusid maha üksnes puude jämedaid oksi, jättes alles võsud. Seejärel pandi oksad ööseks jõkke või ojja pehmenema. Järgmisel päeval tõmmati okstelt koor, millest jäeti alles vaid niineosa”. Pärast seda, kui niineosa oli puhastatud, laotati kiud lamedale pinnale ning neid tambiti kivihaamriga.

Tänapäeval keedetakse kiude suurtes kateldes, kuhu lisatakse kiudude pehmendamiseks ja mõningate ainete eemaldamiseks tuhka ja lupja. Kiudude keetmine kestab ligi kuus tundi. Seejärel kiud loputatakse ja jäetakse vette ligunema. Pärast seda põimitakse kiud lamedal puupinnal nii, et tekib malelauataoline muster. Siis tambitakse kiude kivihaamriga, kuni need on üksteise külge jäänud ja moodustavad paberilehe. Lõpuks keeratakse äärte tugevdamiseks paberilehe servad sissepoole ja paber jäetakse päikese kätte kuivama.

Amate’t on erineva värvusega. Traditsiooniline värvus on pruun, kuid on ka valget ja elevandiluukarva, pruuni ja valge säbrulist, samuti kollast, sinist, roosat ja rohelist.

Kasutus tänapäeval

Tänapäeval tehakse Mehhikos amate’st palju kauneid meeneid. Mõningad pildid, mida maalitakse amate’le, on religioosse sisuga, teistel aga kujutatakse stiliseeritud loomi, pidustusi või stseene mehhiklaste rõõmsast elust. Lisaks värvikirevatele maalidele tehakse amate’st ka postkaarte, järjehoidjaid ning muid asju. Niisugused mälestusesemed võluvad peale kohalike elanike ka turiste, kes neid kaasa ostavad. Amate’st on huvitatud ka teiste maade kunstnikud, mistõttu seda müüakse mitmetesse maakera paikadesse. Samuti on tehtud jäljendeid vanadest käsikirjadest. Kui huvitav võis küll olla hispaanlastel näha esimest korda sellist kunsti! Dominikaani munk Diego Durán, keda varem mainiti, ütles, et „põliselanikud kirjutasid ja maalisid kõik sündmused üles raamatutesse ja pikkadele paberiribadele ning märkisid üles ka aastad ja kuupäevad. Ka kõik nende seadused, määrused, loendused ja muu oli neisse koodeksitesse hoolikalt piltidena kirja pandud”.

Kui tore on küll see, et Mehhiko kultuuriväärtus, amate valmistamise traditsioon, on säilinud meie päevini! Nii nagu vana aja kirjutajad, tunnevad ka praegused käsitöölised rõõmu amate’st, mida võib õigustatult nimetada Mehhiko papüüruseks.

[Pilt lk 26]

Kiudude tagumine