Hämmastavalt vastupidav taim

„ÄRGAKE!” NAMIIBIA-KORRESPONDENDILT

SIIN Edela-Aafrikas Namibi kõrbes on värske ja karge õhk ning pilvitu taevas. Päike tõuseb ja nõndasamuti temperatuur. Ümberringi pole muud kui liivaluited ja tuulised kruusaväljad. Vaatame aukartusega ringi. Märkame eemal liivas rohelist lehepundart ja imestame, mis see olla võiks. Astunud lähemale, näeme, et tegemist on ühe maailma kummalisima taime velvitšiaga, mille ladinakeelne nimi on Welwitschia mirabilis. Mirabilis tähendab ladina keeles ’imeline’.

Looduslikult kasvavad velvitšiad üksnes Angola ja Namiibia kõrbealadel. Kuna velvitšia on kõigist teistest taimedest niivõrd erinev, on teadlased klassifitseerinud selle eraldi sugukonda ja perekonda, kuhu kuulub vaid üks liik. „Mitte ükski teine inimesele teadaolevast 357 000 taimeliigist pole tekitanud nii palju botaanilist huvi kui velvitšia ega põhjustanud nii suurt peamurdmist klassifitseerimisega,” kirjutab Chris Bornman oma raamatus „Welwitschia–Paradox of a Parched Paradise”.

Kuigi velvitšia näeb välja nagu kändu ümbritsev lehekuhi, on taimel tegelikult vaid kaks lehte. Kõrbetuul on rebinud taime lehed paljudeks ribadeks. Taime afrikaanikeelne nimi tweeblaarkanniedood tähendab sõna-sõnalt ’kaks lehte ei sure’ ja see nimi iseloomustab taime tõesti väga hästi. Siin kõrbes tõuseb temperatuur päeva ajal vahel 40 kuumakraadini, ööd võivad aga olla kärekülmad, samuti pole siin ühtki puud, mis varjaks taimi läbilõikavate tuulte eest. Kui enamik taimi ammutab pinnasest vett juurtega, on velvitšiaga teine lugu. Namiibias langeb sademeid keskmiselt 25 millimeetrit aastas, kuid mõnikord ei saja siin mitu aastat järjest. Niisugustest tingimustest hoolimata kasvab velvitšia ikka edasi ja tema lehed püsivad rohelistena. Teadlased on juba ammu imestanud, kuidas see on võimalik. Velvitšia eluspüsimise saladus näib peituvat selles, et taim tõmbab endasse hommikust udu, mille rannikutuuled kõrbesse kannavad.

Velvitšia ei langeta lehti ega kasvata uusi. Nii kaua, kui taim elab, kasvavad tal ikka need ühed ja samad kaks lehte. Ühe velvitšia rebenenud leht leiti olevat koguni 8,8 meetri pikkune. Võid kujutada ette vaatepilti, kui velvitšia lehed tipust ei sureks ega lõhestuks! „Velvitšia, mille eluiga on 1500 aastat, võiks kasvatada isegi [225 meetri] pikkuse lehe,” öeldakse teadusajakirjas „Veld & Flora”. Kas see taim on tõesti nii pikaealine? „Velvitšiad kasvavad aeglaselt ja paljud neist elavad 1000 kuni 2000 aastat,” kinnitab teatmeteos „The World Book Multimedia Encyclopedia”.

Velvitšia on tõepoolest äärmiselt vastupidav taim. Kuidas suudab see ainulaadne taim aga säärastes karmides kõrbetingimustes nii kaua elada? Tänu sellele, et Jehoova Jumal, kes on lasknud tärgata „taimed inimese tarbeks”, on kõiketeadja Looja (Laul 104:14, UT 1989).