Kas tuumasõjaoht on ikka veel olemas?

„Ärgake!” Jaapani-korrespondendilt

„Iga mõtlev inimene kardab tuumasõda ja iga tehnoloogiariik valmistub selleks. Igaüks peab seda meeletuseks ja igal riigil on selleks oma ettekääne.” (Carl Sagan, astronoom)

AMEERIKA sõjalennuk viskas 1945. aasta 6. augustil Jaapani linnale Hiroshimale aatomipommi, mis ühe hetkega hävitas tohutult palju inimelusid ja vara. See oli esimene sõjapidamise käigus kasutusele võetud aatomipomm. Plahvatus purustas 343 000 elanikuga linna 13 ruutkilomeetri ulatuses täielikult. Hävis enam kui kaks kolmandikku linna rajatistest, hukkus vähemalt 70 000 ning vigastusi sai 69 000 inimest. Teine pomm visati kolm päeva hiljem Nagasakile. Hukkus 39 000, vigastusi sai 25 000 inimest, umbes pooled linna rajatised hävisid kas täielikult või osaliselt. Sellist võimsat relva polnud inimajaloos varem kasutatud. Maailm oli muutunud. Saabunud oli tuumaajastu. Vaid mõne aastaga töötasid Ameerika Ühendriigid, endine Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina välja tunduvalt suurema hävitusjõuga vesinikupommi.

Külm sõda – kommunistlike ja mittekommunistlike riikide vaheline rivaalitsemine – õhutas töötama välja aina võimsamaid tuumarelvi ja nende kohaletoimetamise süsteeme. Maailma haaras hirm, kui töötati välja kontinentidevahelised ballistilised raketid, mis võimaldasid mitte enam tundide, vaid minutitega anda tuumalöögi enam kui 5600 kilomeetri kaugusel asuvatele teiste riikide sihtmärkidele. Allveelaevad olid varustatud sellisel arvul tuumarakettidega, et nendest oleks piisanud 192 eri paigas asuva sihtmärgi hävitamiseks. Mingil ajal koosnes kogu tuumaarsenal arvestuste järgi 50 000 lõhkepeast! Külma sõja ajal seisis inimkond niinimetatud tuuma-armageddoni lävel – sõja lävel, kus võitjaid pole.

Külma sõja lõpp

1970. aastatel hakkasid pinged järele andma, „sest strateegilise relvastuse piiramise läbirääkimistel jõuti SALT-1 ja SALT-2 leppeni, mille kohaselt kaks superriiki nõustusid piirama antiballistiliste rakettide ja tuumarelvade edasitoimetamiseks mõeldud strateegiliste rakettide arvu”, selgitab „The Encyclopædia Britannica”. Siis aga tõi 1980. aastate lõpp kaasa sula-aja ning viimaks läkski külm sõda hingusele.

„Külma sõja lõppemine andis lootust, et lõpuks ometi lakkab Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheline tuumarelvastuse võidujooks ning vastasseis,” on kirjas rahuorganisatsiooni Carnegie Endowment for International Peace raportis. Tänu pingutustele tuumadesarmeerimise vallas on viimastel aastatel demonteeritud sadu tuumaarsenale. Aastal 1991 kirjutasid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid alla strateegilise relvastuse piiramise ja vähendamise lepingule (START), mis lisaks sellele, et see kohustab neid kahte tuumaüliriiki strateegiliste tuumapeade tootmist piirama, näeb esimest korda ajaloos ette ka juba positsioonidel asuvate tuumapeade arvu vähendamise 6000-ni kummaski riigis. Kumbki pool teatas 2001. aasta lõpus leppest kinnipidamisest, sest oli vähendanud oma strateegilisi tuumalõhkepäid vastavalt  kokkuleppele. Aastal 2002 sõlmiti Moskvas tuumalepe, mille kohaselt tuleb järgneva kümne aasta jooksul vähendada relvade hulka 1700–2200-ni.

Hoolimata sellistest arengusuundadest lausus ÜRO peasekretär Kofi Annan, et „mis puutub tuumasõjaohtu, pole rahuloluks veel mingit põhjust”. Ta lisas: „21. sajandi hakul on tuumakonflikti võimalus ikka veel äärmiselt reaalne ja hirmuäratav.” Kurb küll, aga tuumahäving – kaugelt kohutavam kui see, mis juhtus Hiroshimas ja Nagasakis – on ohuks ka meie päevil. Kust tuleb see oht? Ja mis veelgi tähtsam: kas oleks võimalik seda vältida?