Päev, mil tuli laastas „metsapealinna”

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

AUSTRAALIA pealinna Canberra elanikud nägid 2003. aasta 18. jaanuari hommikul ärgates kõhedakstegevat kuma. Tihe suitsuloor oli muutnud hommikupäikese veripunaseks keraks. Õhk oli kuum, kuiv ja lämbe. Austraalia oli sattunud põua haardesse, mistõttu puud, lehed ja alustaimestik olid muutunud krõbekuivaks. Tulekahjud olid juba nädalaid laastanud hiigelsuuri eukalüptimetsi, mis ümbritsevad seda hellitavalt metsapealinnaks kutsutavat linna.

Sel pärastlõunal said kõrvetavad puhangulised tuuled hakkama millegi uskumatuga: leegid ületasid tuletõkked ning haarasid kiiresti oma valdusse Canberrast edelas kasvavad männimetsad.

Mets tulelõõmas

Vabatahtlik tuletõrjuja Elliot jutustab: „Männimetsad lahvatasid kell kolm pärastlõunal põlema sellise ägedusega, et meid ja lähedasi eeslinnu tabas hõõguva tuha sadu. Oli õudne näha, kuidas meie suunas tormab 40 meetri kõrgune tulesein.” Ilma kujundanud ülisuurest kuumusest ning tuuleiilidest moodustu-

nud tulekera tormas hirmuäratava kiirusega läbi Chapmani eeslinna, kiskudes puid juurtega üles ja laastates elumaju. Elektripostid süttisid ridade kaupa ning murdusid, paisates maha voolu all traate. Esimese tunniga hävis 230 elumaja.

Tuletõrjekomandod jäid hävingujõududele alla. Elliot räägib: „Vaatasime valutava südamega pealt, kuidas majad leekidesse mattuvad, sest meil tuli valida, milliseid maju üritada päästa, millised aga leekide meelevalda jätta. Veelgi kohutavam oli näha nutvaid ja murest murtud inimesi pöördumas tagasi paika, kus oli olnud nende kodu.”

Tagajärjed

Leekides hukkus neli inimest, sajad said vigastada. Üks ohver, 36-aastane naine, tormas majja fotosid päästma. Maja katus kukkus kokku ning ta jäi majja lõksu. Teda ei suudetud enam päästa.

Tuulte ja leekide vaibudes oli hävinenud 530 elumaja ning jäänud kodutuks 2500 inimest. Elektri-, gaasi- ja kanalisatsiooniseadmed olid rängalt purustatud, mistõttu sattus ohtu inimeste tervis. Canberra haigla kiirabiosakond oli hingamisraskustega inimestest tulvil. Kahjuks asusid südametud kurjategijad ajal, mil inimesed olid kogunenud evakuatsioonikeskustesse, mahajäetud maju rüüstama. Kuid hulgaliselt saabus teateid ka inimeste kangelaslikkusest ja vastutulelikkusest. Naabrid abistasid üksteist, võõrad inimesed päästsid loomi, koolid avasid oma uksed kodututele ning vabatahtlikud tuletõrjujad kaitsesid teiste inimeste hooneid, jäädes samal ajal oma kodudest ilma.

Ehkki puud kasvavad aja jooksul taas suureks ning majad ehitatakse jälle üles, jääb hävingu mõju peaminister John Howardi sõnul „Canberra elanike meelde alatiseks püsima”.

[Pildi allikaviide lk 25]

AP Photo/Fairfax, Pat Scala